Paari viimase aasta jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud tuline arutelu selle üle, mida kujutab endast abielu. Käesolev artikkel soovib anda lühikese ülevaate sellest, mismoodi mõistab abielu luterlik kirik.

Apostel Paulus ütleb esimeses kirjas korintlastele: «Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud.» (1Kr 15:3) Ta kõneleb siin Kristuse lunastavast surmast ja ülestõusmisest, kuid põhimõte, mille ta välja ütleb, peaks kehtima üldiselt: kiriku ja tema sulaste kutsumus ning ülesanne on anda edasi seda, mida nad on ise vastu võtnud, kuulutada puhast ja võltsimata Jumala Sõna, sellele midagi lisamata ja sellest midagi ära võtmata (vrd Ilm 22:18-19).

Sedasama tõotavad vaimulikud ametivandes: «…et ma selles ametis ei taha teist õpetust kuulutada ega levitada kui ainult seda, mis on rajatud Jumala selge ja terve sõna, prohvetite ja apostlite kirjade peale Vanas ja Uues Testamendis, mis on meie usu ainus juhtnöör ja on Evangeeliumi-Luteri Usu Kiriku usutunnistuse kirjadesse üles pandud.» (Tsiteeritud E.E.L.K. Agenda 1979. aasta väljaandest, mille järgi allakirjutanu oma ametivande on andnud)

Ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri ütleb täie selgusega: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.» (§ 4)

Nimetatud põhialus kehtib kõige puhul, mida keegi kirikus õpetab ja teeb, niisiis ka selle puhul, kuidas käsitletakse abielu, olgu õpetuslikult või praktiliselt, sõltumata sellest, kas ja kui põhjalikult puudutatakse sellega seonduvat kiriklikus seadusandluses.

Piibellik arusaam abielust on täiesti ühemõtteline: tegemist on Jumala enda seadmisega, mille puhul kehtib, et mida «Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu» (Mt 19:6) Ainsaiks erandeiks on teise abielupoole poolne abielurikkumine (Mt 19:9) – kindlasti ei ole abielu lahutamine ka sel puhul kohustuslik ega isegi soovitav – ning nõndanimetatud Pauluse privileeg ehk apostli poolt ette nähtud võimalus lubada lahkuda uskmatul abielupoolel, kui ta ei soovi usklikuga koos elada (1Kr 7:12-16). Siinjuures annab püha Paulus soovituse: «Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist!» (1Kr 7:10-11)

Luterlikud usutunnistuskirjad ei pühenda õpetusele abielust küll kuigi palju otsest tähelepanu, ent mõnevõrra siiski, ning ka abieluga otsapidi seotud teemade juures ilmneb väga selgelt, milline on nende arusaam. Mõned tsitaadid:

«1. Moosese raamat õpetab, et inimesed on loodud olema viljakad ja et üks sugu tunneks teise vastu külgetõmmet õigel viisil. […] Ja selline ühe soo armastus teise vastu on õige jumalik kord. […] Inimese loomus seatakse selle Jumala sõna läbi viljakas olema, ja mitte ainult loomise alguses, vaid ka edaspidi, nii kaua kui see keha omav loomus kestab. […] Sest kus inimloomus ei muutu, peab säilima ka kord, mille Jumal on inimloomusesse pannud, ja seda ei saa inimeste seadustega tühistada. […] Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!»» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia XXIII, Preestrite abielust)

«Aga kuna see käsk peab silmas just abieluseisust ja annab põhjust sellest rääkida, siis pead sa õigesti mõistma ja tähele panema esiteks seda, kuidas Jumal seda seisust sedavõrd kõrgelt austab ja ülistab, et ta seda oma käsu läbi kinnitab ja hoiab. […] Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. […] Seda räägin ma ainult sellepärast, et juhatada noori inimesi abieluseisusest rõõmu tundma ja teadma, et see on õnnistatud ning Jumalale meelepärane seisus. Sest sel kombel võiks jõuda uuesti sinnamaani, et abieluseisus tõuseks taas ausse ning väheneks räpane, liiderlik ja korratu eluviis, mis praegusel ajal kõikjal maailmas abielu ärapõlgamise tagajärjel avaliku hooramise ja muude häbiväärsete pahede näol laialt levib. […] Ja selle kõige kohta tuleb nüüd lõpetuseks öelda, et see käsk ei nõua mitte ainult seda, et igaüks elaks oma (enamasti abielu) seisuses tegude, sõnade ja mõtete poolest kasinalt, vaid et ta peaks ka talle Jumala poolt antud abikaasat armsaks ja kalliks. Sest seal, kus tuleb hoida abieluvooruslikkust, seal peavad mees ja naine koos elama ennekõike armastuses ning üksmeeles, pidades teist südamest kalliks ja olles talle täiesti truu. Sest see on põhiline asi, mis muudab armastuse ja naudingu vooruslikkuseks.» (Martin Luther, Suur katekismus, Kuues käsk)

«Ja nii olid lood juba iidsetel aegadel ka naistega: siis tunti selliseid vigureid, et kui mehele hakkas meeldima teine, siis korraldas ta ise või teiste abil (välja mõeldi mitmesuguseid vahendeid ja teid) asja nii, et ta ei olnud enam naisega rahul või hakkas naine mehe vastu tõrkuma ja käitus nii, et temast tuli lahti öelda ja tal minna lasta. […] Aga ma loodan, et selliseid näiteid meie keskel ei kohta, sest Uues Testamendis on abielulistel keelatud lahutada.» (Martin Luther, Suur katekismus, Üheksas ja kümnes käsk)

Niisiis on usutunnistuskirjade õpetus Piibli põhjal järgmine:

  • abielu on Jumala tahe ja seadmine, mis juurdub ka inimesse loomupäraselt istutatud tõmbel vastassoo poole;
  • abielu on püha ja hea, ning seda mitte ainult himude talitsemiseks ja liiderlikkuse ärahoidmiseks, vaid selleks, et inimsugu oleks viljakas ning abikaasad saaksid teineteist toetada nii igapäevases elus kui ka jumalakartuses ja vooruslikkuses;
  • abielu Jumala seadmisena on lahutamatu – välja arvatud teatud erandjuhtudel, millest peamine on teise abielupoole sooritatud abielurikkumine;
  • kui abielu siiski lahutatakse, on see vastuolus Jumala tahtega, kuna Jumal on abielu loonud mehe ja naise eluaegse liiduna – lahutus ning kõik sellele eelnevad ja järgnevad probleemid tulenevad aga inimese langenud, patust rikutud loomusest.

See ei tähenda, nagu ei peaks vaimulik igal üksikjuhul kõiki asjaolusid põhjalikult kaaludes püüdma olla inimestele abiks ja toeks nende elus esile kerkinud raskustes parima lahenduse leidmisel. Vastupidi, see on iga vaimuliku kohustus.

Samas peab ka konkreetsete olukordade puhul lähtuma eeskätt ülal kirjeldatud põhimõtetest, pidades ühelt poolt silmas oma kutsumust ja ülesannet kuulutada puhast Jumala Sõna, kõnelda tõtt, teisalt aga teha seda, vastavuses Uue Testamendi põhisõnumiga, armastuses, mitte hukkamõistmises.

Mis puutub abiellumisse abielu muul põhjusel kui teise poole abielurikkumise tõttu lahutanud inimesega, siis on seegi Jeesuse sõnul abielurikkumine (Mt 5:32). Näiteks 19. sajandil Eesti alal kehtinud luterlik kirikuseadus mõistis neid Issanda sõnu üheselt ja keelas abielu rikkunud poolel reeglina uuesti abielluda; vaid teatud ja väga kitsalt piiritletud juhtudel võis taotleda vastavat eriluba. Seejuures oli päris kindel aga see, et abielluda ei olnud lubatud isikuga, kellega oli oma eelmist abielu rikutud.

Sageli võib kuulda tsiteeritavat Martin Lutheri ütlust, nagu oleks abielu vaid üks «ilmalik asi». Sellest tehakse ilma pikemata järeldus, justkui ei puutuks abieluasjad üldse ei kirikusse ega Jumalasse. Taoline tõlgendus ei ole mitte ainult pealiskaudne, vaid ka otseselt vale.

Lutheri kirjutised ja jutlused näitavad selgelt, et abielu jumalik seadmine on tema jaoks enesestmõistetav. Näiteks ütleb ta 1528. aastast pärinevas juhendis visitaatoritele: «Abielu kohta peavad kirikhärrad inimestele usinalt õpetama, kuidas Jumal on selle sisse seadnud.» Üksnes abieluga seonduvate õiguslike küsimuste puhul peavad vaimulikud pöörduma vastavate ametiisikute poole, pidades silmas nii abielu jumalikku seadmist kui ka sellesse puutuva reguleerimist riigivõimude poolt.

Kui Luther oma «Laulatusraamatukeses» (nagu ka mõnel pool mujal) nimetab abielu «ilmalikuks asjaks» või «maiseks asjatoimetuseks», siis peab ta selle all silmas abieluga seonduvat kombestikku ning asja juriidilist külge, seadmata kuidagi kahtluse alla seda, mida abielu kohta ütleb Jumala Sõna: «Sest vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala Sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud.» Sealsamas nõuab Luther noomivalt, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama ega veiderdaks seejuures nii häbiväärselt, naerdes, irvitades ja muud sellesarnast kergemeelsust üles näidates, nagu tänaseni ollakse harjunud, justkui abiellumine või pulmade pidamine oleks nali või lapsemäng».

Jutlustes Matteuse evangeeliumi 5-7 peatüki üle käsitleb Luther muuhulgas ka abielulahutust, pidades enesestmõistetavaks nii seda, et abielu lahutamine on vastuolus Kristuse tahtega, kui ka seda, et isegi siis, kui abieluga seonduvad välised asjad on riigivõimuse korraldada, peab ka riigivõim seejuures lähtuma arusaamast, et abielu on Jumala poolt seatud ning sellega seonduvat tuleb korraldada vastavalt Tema tahtele: «On selge, et abieluseisusest ei saa teha vabadust, nagu oleks see meie meelevallas, sellega toimida, seda vahetada ja muuta, nagu tahame. See oleks vastuhakk Jumala tööle ja korrale.»

Lõpetuseks veel üks tsitaat Martin Lutheri Suurest katekismusest, mille aktuaalsus ei ole viiesaja aastaga sugugi kahanenud:

«Kuna meil valitseb selline häbiväärne pahede ja liiderlikkuse segapuder ja supp, siis on see käsk seatud ühtaegu kogu kõlvatuse vastu, kuidas iganes seda ka ei nimetataks, ja ei keelata ära mitte ainult välised teod, vaid ka põhjused, ajendid ja vahendid, et süda, suu ja kogu ihu oleks vooruslik ja ei annaks ruumi, abi või nõu kõlvatusele, ja mitte ainult seda, vaid et see käsk hoiaks, kaitseks ja päästaks meid ohtudest ja hädast ning ühtlasi abistaks ja annaks nõu, kuidas ligimese au säilitada. Sest kui sa jätad tegemata selle, mida sa võiksid teha, või vaatad läbi sõrmede, otsekui ei puudutakski see sind, siis sa oled samavõrra süüdi nagu tegija.» (Martin Luther, Suur katekismus, Kuues käsk)

 

© Meie Kirik