Kui lugesin tänast Evangeeliumi (Lk 6:36-42), meenus mulle suurepärane  võrdpilt, mida kasutas ühes 1940. aastal tehtud raadiopöördumises Winston Churchill, kes toona ei olnud veel Suurbritannia peaminister, ent kuulus siiski juba valitsusse, olles peaminister Chamberlaini kabinetis sisuliselt ainuke, kes nõudis otsustavat vastuastumist nii Hitlerile kui Stalinile.

Churchill ütles tolles kõnes: «Igaüks loodab, et kui ta söödab krokodilli piisavalt hästi, siis sööb krokodill tema kõige viimasena.»

Siin tuleb esile põhjapanev, tegelikult lausa põhjatu, ületamatu erinevus ja vastuolu taevase ja maise, jumaliku ja saatanliku, võiksime öelda ka, et tõeliselt inimliku ja rikutult, äraspidiselt inimliku vahel. Kui Jeesus ütleb tänases Evangeeliumis: «Andke, siis antakse ka teile!» ning «Andke andeks, siis antakse ka teile andeks!», siis langenud maailma kogemus ütleb: «Andke, ja teilt nõutakse veelgi enam. Andke, ja viimaks võetakse teilt kõik – ning teid endid pealekauba.» See on just seesama krokodilli toitmine, millest kõneles Churchill: võib-olla sööb ta sind viimasena, aga ta sööb su ikkagi!

Kuulasin hiljuti ühe briti vaimuliku mõtisklust Ameerika iseseisvuspäeva teemal. Ta kõneles seal vabadusest ja võrdsusest ning juhtis tähelepanu sellele, kui raske on neid omavahel tasakaalu viia. Lahendus, mille ta välja pakkus, oli umbes selline: «Kas poleks aeg lõpetada vabaduse ja võrdsuse käsitlemine eesmärkidena iseeneses ning hakata nägema neid sammudena millegi suurema poole. Selleks suuremaks peaks kindlasti olema üleüldine õitseng, teisisõnu: eesmärk, mis ühendab vabaduse ja võrdsuse ning ületab need mõlemad.»

Alati, kui ma midagi niisugust kuulen või loen – eriti kirikutegelaste suust või sulest –, haarab mind teatav ahastus ja ma küsin iseeneses: «Kas te pole ajaloost tõepoolest mitte midagi õppinud?» Kas te ei tea, mis juhtub siis, kui inimene arvab, et ta võib olla nagu Jumal – veelgi enam, Jumalast suurem ja targem; et ta võib omaenese jõu ja nõuga parandada vead, mis Jumal loomisel justkui tegi; et maapealne paradiis on võimalik, ning kui ka Paabelis asjad nässu läksid, siis meie põlvkond suudab ometi ehitada torni, mis taevasse ulatub…

Sellessamas kõnes, mida me ennist juba tsiteerisin, toob Churchill esile soomlased kui ainsad, kes on näidanud üles seda, mida tähendab tõeliselt inimlik suurus, astudes peaaegu lootusetuna näivas võitluses vastu kurjale. Ning seda kurja iseloomustab Churchill järgmiselt: «Igaüks võib näha, kuidas kommunism mädandab rahva hinge; kuidas ta teeb selle näruseks ja näljaseks rahu ajal ning näitab, kui madal ja jälk see on sõja ajal.»

Sigmund Freud, kelle austajate hulka ma küll ei kuulu, ütleb 1930. aastal ilmunud teoses «Das Unbehagen in der Kultur» tuntud ladina kõnekäändu «homo homini lupus est»«inimene on inimesele hunt» – aluseks võttes ehmatava realismiga: «Inimene ei ole õrn, armastuse järele janunev olend, vaid tema kaasaantud ajede hulka võib suurel määral arvestada ka agressioonikalduvuse. Selle tagajärjel on ligimene talle kiusatuseks rahuldada tema kallal oma agressioonikalduvust, tema tööjõudu ilma seda hüvitamata ära kasutada, tema omandi üle valitseda, teda alandada, talle haiget teha, teda piinata ja tappa. Homo homini lupus est: kellel oleks pärast kõiki elu ja ajaloo kogemusi julgust seda lauset vaidlustada?» Inimene on Freudi sõnul «metsik elajas, kellele on võõras omasuguse säästmine».

Selline on meie, inimeste, maailm. Aga ärme ütleme, et selline ongi inimlik maailm – sest tõeliselt inimlik on see, mis on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks.

Me ei saa minna kaasa nendega, kes üritavad ehitada maapealset paradiisi ilma Jumalata, ignoreerides Tema poolt meile ilmutatud tõde meie enda kohta: esiteks, et me kõik kanname endas langenud inimloomust, ning teiseks, et isegi kui me ei oleks patust rikutud, siis ei oleks me võimelised elama lahus oma eluallikast, kelleks on Jumal, meie Looja.

Niisiis on ainus võimalus selleks, et miski võiks muutuda, lasta ennast ja oma olukorda muuta Jumalal. Just see on meie kristliku usu keskne sõnum: Kristus on tulnud, et meid lunastada ja uueks luua.

Kui ma meenutasin ennist seda, mida Winston Churchill ütles – lausa prohvetlikult – kommunismi kohta, ja vangutasin pead ühe praegusaja inglise vaimuliku utoopiliste heaolu- ja õitsengu-unistuste üle, siis ei ole probleemiks ju mitte see, et inimesed janunevad täiusliku ja õiglase ühiskonna järele. Probleemiks on see, et need inimesed eitavad inimloomuse tegelikkust ning tulemuseks on alati – ajalugu kinnitab seda meile – veelgi ebaõiglasem ühiskond, veelgi hirmsam ülekohus ja veelgi hullemad kannatused. Tulemuseks on – Churchilli võrdpilti kasutades – see, et meie poolt hoolega toidetud krokodill pistab viimaks ikkagi ka meid endid kinni. Kui pime hakkab pimedat talutama, siis nad kukuvad mõlemad auku, hoiatab Jeesus.

Aga mis on siis lahendus? Lahendus on oma piiratust ja küündimatust, ka oma pattu ja loomulikku kurjale kalduvust tunnistades alandlikult Jumala ette kummardada ning paluda, et Tema meid oma armus üles tõstaks, puhastaks ja meile jõudu annaks elada nõnda, nagu on hea ja õige nii Tema kui inimeste ees. Meid üha uuesti ja uuesti üles tõstes ning uue tee algusesse seades, kui taas langema juhtume.

Loomulikult peame ka meie ise, Jeesuse manitsust meeles pidades, püüdma olla oma kaasinimeste suhtes armulised, nagu meie Isa taevas on armuline. Kõigile meie nõrkustele ja puudustele vaatamata, ja isegi siis, kui me ei pruugi alati saada vastu sedasama, mida me ise jagame.

© Meie Kirik