Koroonaviiruse tõttu paljudes riikides, sealhulgas Eestis kehtestatud piirangud puudutavad ka kirikut: juba mõnda aega on olnud keelatud avalike jumalateenistuste pidamine ning enamasti soovitatakse hoiduda ka sakramentide (eeskätt armulaua) jagamisest. Põhjendus on igati arusaadav: vältida viiruse levimist ning seeläbi hoida inimeste elu ja tervist. Piiranguid kommenteerides väidetakse ühtlasi, et tänu tehnilistele vahenditele on võimalik jumalateenistustest ja Jumala Sõna kuulutamisest saada osa nii televisiooni, raadio kui internetiülekannete ja -salvestuste kaudu ning sisuliselt ei erinegi see kuigivõrd koguduse füüsilisest kooskäimisest kirikuhoones.

Traditsioonilise, sealhulgas luterliku usu- ja sakramendikäsitluse kohaselt ei ole asi aga sugugi nii üheselt lihtne.

On tõsi, et eriti luterlikus teoloogias käsitletakse kuulutatud, kuuldud ja ka loetud Jumala Sõna (kitsamalt evangeeliumi ehk rõõmusõnumit Jeesuses Kristuses teostunud lunastusest) samasuguse armuvahendina nagu sakramente (piirdume siinkohal ristimise, pihi ja armulauaga). Selle käsitluse kohaselt ei ole sakramendid kuidagi «paremad», «tõhusamad» ega «vajalikumad» kui Jumala Sõna. Veelgi enam: luterlikus kõnepruugis öeldakse sakramentidegi kohta vahel «Sõna» – täpsemalt: «nähtav Sõna». Seda eeskätt tähenduses, et sakramendid ei anna midagi muud kui seda, mida nende kohta käiv või nende seadmisel ja jagamisel kostev Jumala Sõna ütleb: ristimise puhul on selleks eeskätt uuestisündimine veest ja Pühast Vaimust, pihi puhul patust lahtimõistmine ning armulauas Kristuse ja Temas teostunud lunastuse vastuvõtmine tagatise ja kinnitusena, et meie patud on meile andeks antud ja Kristus elab meie sees.

Siiski oleks liiga lihtsustav ja pealiskaudne väita, nagu poleks sakramentidest füüsiline osasaamine hädavajalik, kuna kuuldud või loetud Jumala Sõnast «piisavat» täiesti ja sakramendid olevat vaid evangeeliumikuulutuse väliseks märgiks, pelgaks usukinnituseks.

Sakramendid mitte ainult ei kinnita usku, vaid teostavad reaalselt seda, mida nad tähistavad. Ja kuna nende puhul on tegemist otseselt Kristuse enda käsu ja seadmisega, siis ei ole mitte kellelgi õigust väita, nagu neid polekski tegelikult tarvis või nagu oleksid nad sõnakuulutuse kõrval kuidagi teisejärgulised.

Ihust ja hingest koosneva olendina vajab inimene nii vaimulikku kui füüsilist toitu. Ka Jumala armust osasaamist vajab inimene nii vaimselt kui füüsiliselt. Augsburgi usutunnistuse apoloogia VII peatükis öeldakse armulauasakramendist kõneldes: «Leib on Kristuse Ihu osadus, see tähendab see on see, mille läbi meil on osadus Kristuse Ihuga, mis tähendab kirikut, või see on vahendiks, mille abil usklikud ühendatakse Kristusega, nii nagu evangeeliumi sõna, kui sellest usus kinni haaratakse, on vahendiks, mille läbi meid ühendatakse vaimselt Kristusega ja me saame osaks Kristuse Ihust, mis tähendab kirikut. […] Nõnda siis on olemas kahesugust Kristuse Ihu söömist, üks neist on vaimne, millest Kristus kõneleb eriti just Johannese 6 ja mis toimub Vaimu ning usu läbi evangeeliumi kuulutuses ja tähelepanemises, aga ka armulauas. […] Teine Kristuse Ihu söömine on sakramentaalne või suuga söömine, kus kõik, kes pühitsetud armulaualeiba ja -veini söövad ning joovad, võtavad pühas armulauas vastu ning söövad ka suuga Kristuse tõelist ja olemuslikku Ihu ning Verd. […] Sellepärast õpetavad kõik vanaaja kristlikud õpetajad Kristuse seadmissõnade ja püha Pauluse seletuse põhjal koos kogu püha kristliku kirikuga selgesti ning üksmeelselt, et Kristuse Ihu ei võeta vastu mitte ainult usu läbi vaimselt, mis toimub ka väljaspool sakramenti, vaid ka suuga.»

Nende kahe Kristuse Ihust osasaamise erinevuseks ongi ühelt pool selle vastuvõtmise viis – kas vaimselt või füüsiliselt. Ihust ja hingest koosnev inimene vajab mõlemat. Teiseks on siin aga midagi ehk veelgi olulisemat: kui esimese keskseks sisuks on Jumala armu pakkumine ning selle viljaks inimeses seeläbi tärkav usk, siis teise kaudu Jumal kinnitab inimese usku ning teostab temas reaalset seda, mida Ta Sõna tõotab.

Nii on õndsakssaamiseks Kristuse sõna kohaselt vajalik mitte ainult usk, vaid ka ristimine: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.» (Jh 3:5) Muidugi on erandeid (näiteks märtrite vereristimine enne, kui neid on jõutud veega ristida), kuid needki kinnitavad reeglit.

Sama on pattude andeksandmisega: Kristus annab apostlitele ja nende kaudu kogu kirikule meelevalla inimesi patust lahti mõista või nende patte kinnitada (Jh 20:23) ning see on midagi muud kui üldine kuulutus sellest, et Kristuses on meile meie patud andeks antud. Luterlikud usutunnistuskirjad kinnitavad mitmel pool, et «me säilitame isikliku absolutsiooni (pattudest lahtimõistmise) ja õpetame, et Jumala käsu kohaselt me peame uskuma pattudest lahtimõistmist ja olema kindlad, et me oleme selles usus tõepoolest Jumalaga lepitatud, otsekui me oleksime kuulnud häält taevast».

Armulauda puutuvat on ülal juba selgitatud. See on «usklikele kindlaks tagatiseks ja kinnituseks, et neile on nende patud kindlasti andeks antud ja et Kristus elab neis ning on neis tegev». Luterlikud usutunnistuskirjad rõhutavad seejuures, et seda Kristuse käsku tuleb täita koguduse ees, avalikult, selgelt ja arusaadavalt, ning just seeläbi, et Jumala evangeeliumi puhtalt ja selgelt kuulutatakse ja sakramente evangeeliumi kohaselt talitatakse, saab usklike kogu tõeliseks kirikuks, Kristuse Ihuks.

Niisiis on nii avalik sõnakuulutamine kui ka avalik sakramentide jagamine kiriku jaoks olemuslikult tähtsad. Võime öelda, et nendes teostub või isegi «sünnib» kirik iga kord tõeliselt ja nähtavalt. Inimesed, kes usuvad Kristusesse, on kiriku kui Kristuse Ihu liikmed mitte oma usu, veendumuste, tõekspidamiste või kohalike tavade tõttu, vaid üksnes Jumala armu läbi, mis neid kutsub ja usule äratab ning neid Jumala Sõna ja sakramentide kaudu uuendab ja pühitseb. Selles mõttes ei ole olemas ka mingit nähtavast kirikust eraldi seisvat «nähtamatut» kirikut: kiriku liikmeks, Kristuse Ihu liikmeks saadakse täiesti nähtavalt ristimise kaudu ning selles Ihus püsitakse nii Kristuse Ihu vaimse (s.t nähtamatu) kui füüsilise (s.t nähtava ja muul viisil ihulikult tajutava) vastuvõtmise läbi.

Kristlik usk on «lihakssaamise» usk: nagu Jumala arm on ilmunud Tema inimeseks saanud Sõnas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, nii teostub see jätkuvalt «lihaks saades» nendes, kes Kristusesse usuvad, Tema Sõna kuulevad ja vastu võtavad ning Tema pühadel sakramentidel endas igavese elu vilja esile tuua lasevad.

On aegu ja olukordi, kus vähematel või rohkematel kristlastel ei ole vähemalt ajutiselt võimalik füüsiliselt osaleda kiriku jumalateenistustel, ning kahtlemata on siis suureks ja möödapääsmatuks abiks isiklik palve ning Jumala Sõna lugemine ja võimalust mööda ka kuulamine. Taolised eriolukorrad ei tähenda aga, et kirikul oleks võimalik loobuda sellest, mis teda konstitueerib, mis ainsana teebki temast Kristuse tõelise kiriku.

See tähendab, et – eriti ilma tungiva põhjuseta – koju jäädes, isegi kui seejuures loetakse Pühakirja, palvetatakse ning kuulatakse ja vaadatakse jumalateenistuste ülekandeid, ei ole tegelikult võimalik olla sõna tõelises mõttes kirik ega kogudus – Jumala poolt kutsutute kogu (ekklesia).

Ka kõige raskemal ja keerulisemal ajal on kirik kohustatud jätkama seda, ilma milleta teda lihtsalt ei oleks: nii Jumala Sõna kuulutamist kui sakramentide talitamist, et Kristuse lihakssaamine oleks elav reaalsus kõigi inimpõlvede keskel. Pühakirja sõnad «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13:8) ütlevad meile muuhulgas, et meie osaks ei ole mitte ainult kunagi ammu aset leidnud lunastussündmuse meenutamine, vaid ka meid endid kutsutakse sööma selleltsamalt altarilt, millel Kristus ennast meie eest annab, ning viima Tema kaudu Jumalale igavest, Talle meelepärast kiituseohvrit.

Issand on tõotanud olla omadega iga päev kuni maailma-ajastu lõpuni (Mt 28:20). See ei tähenda, et «vahepeal mitte, aga lõpus jälle». Kirik ei saa ennast «pausile» panna – ja kui ta seda endale siiski lubab, ükskõik milliseid mööndusi oma olemuslikes tunnustes tehes, asetab ta ennast teadlikult olukorda, mille kohta Issand küsib, kas Ta tagasi tulles «leiab usku maa pealt» (Lk 18:8)

Kirik peab saama kirikuks, olema kirik ja jääma kirikuks alati, püsivalt, kõikide tema kätte usaldatud armuvahenditega – mitte mingit miinimumprogrammi järgides ega alles siis, kui peaksid tulema jälle paremad ajad.

Kahtlemata ühineb kirik nendega, kes muretsevad inimeste elu ja tervise pärast. Ent tal on sellest veelgi suurem mure inimeste vaimuliku seisundi ja igavese elu pärast – ning selle eest hoolitsemiseks ei ole Kristuse enda seadmise kohaselt muud teed kui Tema jätkuv lihakssaamine oma maapealses Ihus, evangeeliumi ja sakramentide kaudu üha uuesti sündivas kirikus, kelle kaudu teostub ja tuuakse aina uute inimpõlvedeni Tema arm ja lunastustöö kuni aegade lõpuni.

Foto: Missa Noarootsi kirikus, autor Illimar Toomet