Harju maakohus langetas hiljuti otsuse, mille kohaselt kuuluvad muuseumina tegutsevas Niguliste kirikus välja pandud Risti kiriku võidukaaregrupi kujud (Kristus, neitsi Maarja, apostel Johannes) EELK Risti kogudusele.
See otsus on koguduste jaoks väga oluline. Postimees kirjutab: «Kui jõustub Harju maakohtu otsus, mille järgi pühakujud kuuluvad Risti kogudusele, siis seisab kultuuriministeerium probleemi ees, sest tegemist on olulise pretsedendiga. Nimelt on teistelegi kogudustele kuulunud kunstiväärtusega esemeid nõukogude ajal muuseumidesse sattunud. Ja kui kohtupretsedent on olemas, võivad ka nemad hakata oma vara tagasi nõudma.»
Milline hirmuäratav perspektiiv, kas pole – omanik hakkab küsima tagasi seda, mis on temalt ülekohtuga ära võetud? Pealegi ära võetud riigikorra ajal, mil üritati teha nii palju kui võimalik, et usk ja kirik kui minevikuigandid ühiskonnast üldse välja juurida.
«Kohus ei pidanud õigeks riigi poolset korduvat tuginemist ENSV õigusele, mille järgi ei olnud kogudused nõukaajal üldse isikuteks, kel oleks olnud õigust vara omada,» kommenteeris kogudust kohtuvaidluses esindanud vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik.
Tegelikult ongi antud küsimuse puhul nörritav see, et Eesti Vabariigis näib jätkuvalt kehtivat leninlik loosung «Kunst kuulub rahvale!» – siin tähenduses, et suure kunstiväärtusega esemed tuleb riigi valdusesse jätta.
Aga kogudused ei suuda taoliste esemete säilimist tagada, kõlab vastuargument. Huvitav, kuidas on meie päevini säilinud kõik need Eesti pühakodades olnud või praegugi asuvad keskaegsed kunstiteosed, mille üle me uhked oleme, alates kasvõi Notke «Surmatantsust» ja lõpetades Risti kiriku võidukaare kujudega?
Religioossel otstarbel loodud ja kirikule annetatud teoste või esemete ilmalikku kasutusse krabamine sekulaarse riigi poolt on iseendast revolutsiooniline akt. See rikub nii usuvabaduse kui eraomandi puutumatuse põhimõtet – omanikule kuuluv vara võõrandatakse «rahva nimel» ja «rahva huvides».
Ja kas ikka on nii, et riik suudab või tahab mälestiste eest paremini hoolt kanda? Vabariik on muinsuskaitse alla võtnud suure hulga EELK-le kuuluvat vara – kirikuhooned ja nende sisustuse, pastoraadid, kirikuaiad, kirikuriistad jne. Samas ei leia vabariik piisavalt vahendeid, et aidata enda poolt mälestiseks tunnistatud objekte ja esemeid elementaarseltki korda teha.
Kuid isegi religioosset aspekti kõrvale jättes on kirikule kuuluva ajaloolise kunstivara mõnda suuremasse muuseumi koondamise asemel mõistlik pigemini kaasa aidata sellele, et huvilistel oleks põhjust minna avastama Eesti erinevaid piirkondi ning sisse astuda ka kõrvalistesse pühakodadesse, mis peidavad põnevaid üllatusi.
Me ei pea kõike vaatamisväärset koondama mõnda Tallinnas asuvasse Supermuuseumisse.
