Lähenev kolmainupüha suunab üle lugema Athanasiuse usutunnistust, mis ühena vanakiriku usutunnistustest seisab luterlaste Liber concordiae alguses ja lõpeb sõnadega: «See on katoolne usk [fides catholica]: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.»

Tänapäeva kristlane on harjunud pidama endastmõistetavaks nii erinevate konfessioonide kui konfessiooni-siseste õpetuslike erinevuste olemasolu. See aga paratamatult relativeerib kristlikku õpetust, kristlikku tõde. Kuidas võib siis olla nii, et üks inimeste koostatud vana tekst teatab, et kes selles kirjutatut ei usu, ei või saada päästetud? Moodsale usutundele on täiesti vastuvõetamatu, et meie igavene õndsus võiks sõltuda usust kunagi ammu formuleeritud õpetuslausetesse.

Ometi on Athanasiuse usutunnistus meeldetuletus sellest, et kristlik usk ja õpetus on objektiivsed, mitte subjektiivsed suurused. Kristlik usk ei ole inimlik usk, vaid Kiriku usk, üldine (üldkiriklik) ehk katoolne usk – fides catholica. Kristlane võtab omaks Kiriku usu, mitte vastupidi.

Aga tulgem nüüd käesoleva artikli põhiteema juurde. Äsja toimunud EELK vaimulike konverentsi ettekandes meenutas peapiiskop Urmas Viilma oma ettepanekut 2020. aasta novembrist – hakata korraldama just vaimulike konverentsil n-ö temaatilisi kuulamisi tundlikel ja lõhestavatel teemadel. Osundan:

«Olen pöördunud vaimulike konverentsi juhatuse poole ettepanekuga lülitada just vaimulike konverentsi päevakorda temaatilised kuulamised ja arutelud erinevatel keerulistel, eetilistel, sageli ühiskonda ja ka kirikut lõhestavatel teemadel. Nendeks küsimusteks võiks olla näiteks elu alguse, lõpu ja pühadusega seotud teemad; inimese jumalanäolisuse ja identiteediga seotud teemad või perekonna tähendus. Minu ettepanek oli tingitud siirast soovist leida igas mõttes turvaline keskkond delikaatsete, sensitiivsete ja vastuoluliste küsimuste arutamiseks. EELK-s saab just vaimulike konverents olla erinevate teoloogiliste teemade katselaboriks. See on turvaline, sest kohal on ainult «omad» ning puudub surve kõik arutelud lõpetada otsuste vastuvõtmisega. Vahel tõuseb suurem tulu teiste kuulamisestki.»

Tõepoolest, kas pole mõistlik arutleda vaimulike ringis ka nende teemade üle, mille suhtes on kirikus eriarvamusi ja koguni vastasseise? Kas see pole parem, kui viia eriarvamused ja vaidlused meediasse, avalikkuse ette?

Teisalt küsigem, mis on need keerulised teemad, mis kirikut lõhestavad ja mida tuleks taolises formaadis käsitleda.

2004.–2005. aasta paiku kutsus EELKs esile vastakaid arvamusi õigusreform, mis päädis uue põhikirja ja kirikuseadustiku heakskiitmisega. Lihtustavalt võib öelda, et vaieldi kiriku episkopaalse ja sinodaalse aspekti vahekorra üle. Mõned aastad hiljem tõusis tähelepanu keskpunkti liturgiareform, millesse suhtumises joonistus välja «protestantlik» ja «katoliiklik» leer. Vaidlused päädisid vana agenda ja uue käsiraamatu paralleelse kehtestamisega.

Nendel teemadel aga polnud vaja korraldada mingeid «kuulamisi». Küsimused puudutasid kiriku ülesehitust, elukorraldust ja jumalateenistuslikku elu. Nende üle arutleti ja vaieldi ning viimaks langetati otsused pädevates instantsides.

Mõnedes lääne protestantlikes kirikutes (Inglismaa Kirik, Rootsi Kirik) on «kuulamiste» korraldamisega alustatud siis, kui kiriku n-ö progressiivne tiib leiab, et on aeg lauale panna mõni niisugune küsimus, mis läheb vastuollu kiriku traditsioonilise õpetuse ja usuga. Näiteks homoküsimus. Leitakse vähemuste esindajad, kes kutsutakse kuulajate ette rääkima südantlõhestavat lugu, kuidas traditsiooniline kirik neid ei aktsepteeri ega lase neil olla selline, nagu nad tahaksid. Seejärel hakatakse arutlema, kuidas muuta kiriku tagurlikku ja rõhuvat suhtumist. Koostatakse raporteid ja käitumisjuhendeid, valmistatakse ette administratiivsed sammud, muudetakse kaadripoliitikat jne. Kõik see võtab aega, aga algust tehakse just nimelt «kuulamistega», kus lõhestav teema lauale tõstetakse.

«Kuulamised» on seega osa valelikust ja manipulatiivsest tehnikast, «suunamudimisest», mille abil üritatakse jõuda eesmärgile legitimeerida valeõpetus ja pikemas perspektiivis muuta see ainukehtivaks.

Kuidas on läinud naiste ordineerimise teemaga? Algul tõstatati küsimus ja hakati arutama – koostati ülevaateid ja raporteid –, siis otsustati ära, aga lubati «vanameelsetel» jääda oma seisukoha juurde. Ühel hetkel naiste ordineerimisele oponeerida enam ei lubatud ning loobuti ordineerimast mehi, kes naisvaimulikke ei tunnusta. Valeõpetusest sai ainukehtiv norm. Selline on olnud näiteks Rootsi ja Soome praktika.

Homoküsimuse käsitlemine on käinud juba sissetallatud rada. Algul on teemapüstitus ja arutelud, samaaegselt leiavad aset «progressiivsete» kirikutegelaste karistamata jäänud aktsioonid (omavoliline homopaari õnnistamine vms). Siis tehakse otsused, aga lisatakse klausel, et kedagi ei sunnita selleks. Kuni viimaks jõutakse olukorda, et hereesiale on vastupanu osutamine keelatud.

Kordan uuesti oma küsimust: mis on tänases EELKs kirikut tõeliselt lõhestav teema? Erinevad vagaduslaadid? Kiriku õigusreform? Siin pole minu arvates küll midagi sellist, mis nõuaks suletud ringis «kuulamiste» korraldamist. Nendel teemadel saab normaalselt arutleda piiblitunnis, praostkonna sinodil, ametivendade keskel, kirikukogul ja mujal.

Ma ei tea praegu muid teemasid, kui et ikka ja jälle astuvad esile mõned hereetikutest vaimulikud, kes võtavad homoagenda toetuseks sõna ja väljendavad oma toetust ka tegudes. Ja vaat sel teemal ei saa tõesti kirikus ametlikult arutleda ilma kiriku õpetusest tulenevat hukkamõistu väljendamata.

Asi on halb, kui hereesia istub tõega võrdselt laua taha. Veel halvem on, kui hereesiale avatakse «kuulamiste» näol juurdepääs kiriku karjaseameti arutelutasandile. See tähendab hereesia üle arutlemise institutsionaliseerimist. Elu näitab, et läheb veidi aega mööda ja öeldakse, et nüüd oleme seda teemat juba küllalt arutanud – hakkame otsustama! Kas tõesti ollakse tagajärgede suhtes pimedad, eriti kui on teada, mismoodi on asjad läinud nii mõneski partnerkirikus? Ei – pigemini jääb mulje, et tahetaksegi kiriku õpetust revideerima asuda.

Vaimulike konverentsist ei tohi saada hereesiate katselabor, vaid see peab olema koht, kus kiriku katoolne usk saab üle korratud ja kinnitatud.