Luterlikes usutunnistuskirjades (Liber concordiae) kõneldakse neitsi Maarjast põhiliselt kristoloogilises kontekstis, kuid samuti seoses pühakute austamist, teeneid ja eestkostet puudutava vaidlusküsimusega. Usutunnistuskirjad peavad kinni vanaaja üleilmsete kirikukogude õpetusest Kristusest, nagu seda väljendavad vanakiriklikud usutunnistused. Seetõttu nimetatakse Maarjat katoolse õpetuse kohaselt Jumalaemaks ja Jumalasünnitajaks (Θεοτόκος) ning alati neitsiks (semper virgo).[1]
Pühakute küsimuses pidas Augsburgi usutunnistuse kirik vajalikuks rõhutada, et Jumalaga lepitamist ei ole võimalik saavutada inimlike teenete abil, vaid üksnes Kristuse läbi. Samas ei eitata pühakute, inglite ja neitsi Maarja rolli maise, võitleva kiriku eestpalvetajatena ning õpetatakse, et Maarja ja pühakute elu, usk ja alandlikkus tuleb võtta eeskujuks ning näha neile osaks saanud Jumala armu.
Vaatamata pühakutekultuse aadressil väljendatud kriitikale säilisid Martin Lutheri juures keskaegse Maarja-vagaduse jooned. Näiteks Magnificat’i kommentaaris (1521) leiab Luther, käsitledes salmi «sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved» (Lk 1:48), et Maarja õndsakskiitmine ei seisne mitte niivõrd sõnades, põlvitamises, kummardustes, pea paljastamises, kujude valmistamises või (Maarjale pühendatud) kirikute ehitamises, kuna seda kõike oskavad ka kurjad inimesed teha, vaid selles, kui kogu jõust ja südamest, nähes Maarja madalust ja talle osaks saanud Jumala armu, rõõmustatakse Jumalas ja öeldakse: «Oo, õnnis neitsi Maarja!» Lutheri järgi tähendab Maarja õndsakskiitmine talle õigusega kuuluva austuse ülesnäitamist.
Erinevalt kalvinistlikust reformatsioonist säilisid paljudes luterlikes kirikutes Maarja-altarid (Eestis nt Tallinna Püha Vaimu ja Kaarma kiriku Maarja kroonimist kujutava stseeniga altariseinad) ning jätkati endistviisi teatud maarjapäevade liturgilist pühitsemist.[2] Suhtumine Maarjasse muutus aga ilmselt kalvinismi mõjude kasvades ja eriti valgustusaegse ratsionalismi tulles, kui ei suudetud enam traditsioonilisel viisil mõista inkarnatsiooni müsteeriumit ja sellega lahutamatult seotud neitsistsünni õpetust.[3]
Viimastel aastakümnetel on Maarja küsimust käsitletud USA luterlaste ja katoliiklaste dialoogis.[4] 2004. aastal valmis anglikaanide ja katoliiklaste ühiskomisjonil mittesiduva iseloomuga dokument Mary: Grace and Hope in Christ («Maarja: arm ja lootus Kristuses»).[5] Mitmed luterlikud teoloogid (nt Jaroslav Pelikan, Carl Braaten) on pühendanud Maarja-teemale raamatuid.
Alljärgnevas piirdutakse väljavõtetega usutunnistuskirjadest. Kuna Konkordiaraamat (Liber concordiae) anti välja nii saksa kui ladina keeles, tuleb kõrvuti vaadelda mõlemat teksti, mis mõnel juhul teineteist terminoloogiliselt täiendavad.
Neitsi Maarja kui Jumalaema
Summa: Kristus sündis neitsi Maarjast, kes on tõeline Jumalaema ja Jumalasünnitaja (Theotókos).
Apostlik usutunnistus:
Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast…
Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus:
…kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast…
Athanasiuse usutunnistus:
Ta on Jumal, enne aegade algust Isa olemusest sündinud, ja ema poolt maailma sünnitatud inimene… [Deus est ex substantia patris ante saecula genitus, et homo est ex substantia matris in saecula natus.]
Augsburgi usutunnistus III, «Jumala Pojast»:
Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg sai inimeseks, sündis puhtast neitsist Maarjast ja et kaks loomust, jumalik ja inimlik, lahutamatult üheks isikuks ühendatud, on üks Kristus, kes on nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, tõeliselt sündinud, kannatanud, risti löödud, surnud ja maha maetud… [Sks: geborn aus der reinen Jungfrauen Maria; lad: assumpserit humanam naturam in utero beatae Mariae virginis.]
Väike Katekismus II, «Usutunnistus»:
Mina usun, et Jeesus Kristus, tõeline Jumal, Isast sündinud enne kõiki aegu, ja ka tõeline inimene, sündinud neitsi Maarjast, on minu Issand…
Suur Katekismus II, «Usutunnistusest»:
Nimelt: ta sai inimeseks, olles Pühast Vaimust ja neitsi Maarjast ilma mingi patuta saadud ja sündinud, et ta saaks patu üle valitseda…
Konkordiavormel, Epitome VIII, «Kristuse isikust»:
Kristlike kirikute puhas õpetus Kristuse isiku kohta:
6. [---] Sest kuidas oleks võimalik inimest, Maarja poega, tõemeeli Jumalaks või Kõigekõrgema Jumala Pojaks nimetada või kuidas ta saaks seda olla, kui tema inimloomus poleks ühendatud üheks isikuks Jumala Pojaga ja kui tal poleks [Jumala Pojaga] realiter, s.t tegelikult ja tõeliselt, mitte midagi ühist peale Jumala nime?
7. Sellepärast me usume, õpetame ja tunnistame, et Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult tavalise inimese, vaid tõelise Jumala Poja, ja seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks ja seda ta ka tõepoolest on.
[Sks: darumb sie auch recht die Mutter Gottes genennet wird und auch wahrhastig ist; lad: unde recte Mater Dei et appellatur et revera est.]
Konkordiavormel, Solida Declaratio VIII, «Kristuse isikust»:
Me usume, õpetame ja tunnistame, et kuigi Jumala Poeg on igavikust peale eraldiseisev, erinev ja täielik jumalik isik ja seega ka tõeline, olemuslik ja täielik Jumal Isa ja Püha Vaimu kõrval, on ta ometi siis, kui aeg täis sai, võtnud oma isikusse ka inimliku loomuse, mitte nii, et nüüd oleks kaks isikut või kaks Kristust, vaid et Jeesus Kristus on nüüdsest peale ühes isikus ühtlasi nii tõeline, igavene Jumal, kes on sündinud igavikus Isast, kui ka tõeline inimene, kes on sündinud kõrgekskiidetud neitsi Maarjast, nagu on kirjutatud Rm 9[:5]: «kelle seast Kristus on ihu poolest; Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti!» [Sks: von der hochgelobten Jungfrauen Maria geboren, lad: e laudatissima virgine Maria natus.]
+ + +
Selle loomuste isikulise ühenduse ja osaduse tõttu ei sünnitanud Maarja, kõrgekskiidetud neitsi, mitte tavalist inimest, vaid sellise inimese, kes on tõepoolest Kõigekõrgema Jumala Poeg, nagu kinnitab ingel, ja kes ilmutas oma jumalikku ülevust juba emaihus, kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks. [Sks: darumb sie wahrhastig Gottes Mutter und gleichwohl eine Jungfrau geblieben ist.]
Seetõttu ta on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks. [Lad: Unde et vere Θεοτόκος, Dei genitrix, est, et tamen virgo mansit.]
+ + +
Raamatukeses Taaveti viimastest sõnadest, mille dr Luther kirjutas veidi enne oma surma, ütleb ta: «Ka pärast teist, inimlikku sündi ajas on talle antud Jumala igavene vägi, sedapuhku ajas, ja mitte igavikust peale, sest Kristuse inimlikkus ei pärine igavikust nii nagu jumalik loomus, vaid meie ajaarvamise kohaselt saab Jeesus, Maarja poeg, sel aastal 1543 aastaseks; aga sellest hetkest peale, kui jumalikkus ja inimlikkus üheks isikuks ühinesid, on ja nimetatakse inimest, Maarja poega, per communicationem idiomatum kõigeväeliseks, igaveseks Jumalaks, kellel on igavene vägi ja kes on loonud ja hoiab kõike alal, kuna ta on jumalikkusega üks isik ja seega tõeline Jumal. Ja sellest räägib ta ise Mt 11[:27]: Kõik on mu Isa andnud mulle ja Mt viimases peatükis [28:18]: Mulle on antud kõik meelevald taevas ja maa peal! Kellele mulle? Mulle, Jeesusele Naatsaretist, Maarja Pojale ja inimeseks sündinule; igavikust peale on see mul Isalt, enne kui ma sain inimeseks; aga kui ma sain inimeseks, siis sain ma selle endale ajas ka inimlikkuses ja ma hoidsin seda salajas kuni oma ülestõusmise ja taevaminekuni, kui see pidi avalikuks ja ilmsiks tulema, nagu ütleb püha Paulus Rm 1[:4]: [Ta on kuulutatud ja] määratud … Jumala Pojaks väes. Ja Johannes [17:10] nimetab seda kirgastamiseks.»
Konkordiavormel, Solida Declaratio XII, «Teistest gruppidest ja sektidest»:
Taasristijate ekslikud artiklid.
16. Et Kristus ei saanud oma ihu ja verd mitte neitsi Maarjalt, vaid tõi selle endaga taevast kaasa.
Maarja puhtus ja neitsilikkus
Summa: Maarja on puhas ja püha neitsi; Kristus sündis tema neitsilikkust rikkumata.
Augsburgi usutunnistus III, «Jumala Pojast»:
Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg sai inimeseks, sündis puhtast neitsist Maarjast…
Schmalkaldia artiklid, I, 4:
Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast… [Sks: und von der reinen, heiligen Jungfrau Maria geporn sei.]
…on sündinud puhtast, pühast ja alati neitsist Maarjast… [Lad: ex Maria pura, sancta, semper virgine nasceretur.]
Konkordiavormel, Solida Declaratio VIII, «Kristuse isikust»:
…kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks [sks tekst].
Seetõttu ta on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks [lad tekst].
Maarja kui eestpalvetaja; Maarja auväärsus
Summa: Neitsi Maarja (nagu ka inglid ja pühakud) palvetab meie eest, kuid pigemini tuleks temas näha kristliku usu ja elu eeskuju. Maarja väärib suurimat austust, kuid teda ei saa võrdsustada Kristusega, sest Jumal mõistab meid õigeks ja lepitab enesega üksnes Kristuse kaudu.
Apoloogia XXI, «Pühakute poole palvetamisest»:
Kui me tunnistamegi, et õnnis neitsi Maarja palvetab kiriku eest, siis kas ta tõesti võtab surmas hingi vastu, kas ta tõesti võidab ära surma, kas ta tõesti teeb elavaks? Mida teeb siis Kristus, kui seda kõike teeb õnnis Maarja? Kuigi ta on väärt suurimat austust, ei taha ta ometi, et teda võrdsustataks Kristusega, vaid pigem, et me võtaksime temast eeskuju. Aga nagu paistab, on õnnis neitsi üldlevinud arvamuse kohaselt täielikult Kristuse kohale asunud. Inimesed pöörduvad palves tema poole, loodavad tema armulikkuse peale ja tahavad tema läbi Kristusele meelepärased olla, nagu Kristus ei olekski meie lepitaja, vaid hirmuäratav kohtumõistja ja karistaja. Meie aga arvame, et ei tule loota sellele, et pühakute teeneid meile üle kantaks, et Jumal nende läbi meiega lepitataks, et ta mõistaks meid seeläbi õigeks või päästaks meid, sest me saame ainult Kristuse teenete läbi patud andeks, kui me temasse usume.
[1] Nimetuse «Jumalasünnitaja» (Theotókos) andis Maarjale Efesose üleilmne kirikukogu 431. aastal.
[2] «Arvestades neitsistsünni-pärimuse sugulust legendidega teistes usundites, selle üksikelementide vahelisi pingeid ja nappi tunnistamist UT-s, valitseb UT teadlaste ja teoloogide seas tänapäeval konsensus, et Jeesuse neitsistsünni puhul on tegemist legendiga. Vastavalt sellele on ka usk neitsistsündi, mida küll mõneti interpreteeritakse teoloogiliselt, jäänud protestantluses väheste osaks ja ka osa katoliiklikke eksegeete ei pea seda ajalooliseks.» – Arne Hiob, «Jeesuse Kristuse sündimine neitsi Maarjast», Usuteaduslik Ajakiri 1/2007 (56), lk 78–79.
[3] Tänapäeval võib isegi konservatiivsema hoiakuga protestantismis täheldada nõutust maarjapäevade pühitsemise suhtes: «Küsitav on ka, miks meie kirikuaasta pühade hulgas ikka veel esineb Maarjaga seotud tähtpäevi.» – Elmar Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat (Tallinn: Logos, EELK Usuteaduse Instituut, 2008), lk 296.
[4] Seitsmeaastase töö tulemused on esitatud väljaandes: H. George Anderson, J. Francis Stafford, Joseph A. Burgess (editors), The One Mediator, The Saints, and Mary, Lutherans and Catholics in Dialogue VII (Minneapolis: Augsburg Fortress, 1992).
[5] Vt http://www.vatican.va/roman_curia/pontifical_councils/chrstuni/angl-comm-docs/rc_pc_chrstuni_doc_20050516_mary-grace-hope-christ_en.html.
