Ma ruttan pilvede poole,
maha jääb maa, ilmetu, hall.
Tee ainus hüljatud soole,
kes lunastatud risti all.

Maha jääb, maha kaduv maailm.
Laul uuest mul südames on.
Pea jõuan sinna, kus väsinud silm
lööb särama sellest, mis minu õnn.

Seal päike enam ei tõuse,
sest valgus uus säravam on.
Ja mina kui õndsuse läige
osa sest olen – jah, see mu õnn.

Need luuleread kirjutas pastor Eduard Lillepuu – inimene, kes elas oma laiemale üldsusele märkamatut elu, mis oli palistatud raskete läbielamiste ja väikeste suurte heategudega. Teda mäletatakse eelkõige seetõttu, et oma tavatuks kujunenud kutsumust järgides aitas ta jalule nii mõnegi noore inimese, kes oli ohus, toetas neid ajal, mil nad oleksid võinud libiseda kurjale teele... Ja ta tegi seda kõike täiesti üksinda, lausa olematute vahenditega, suurtest tagasilöökidest hoolimata, sügavalt usuvaenulikul ajal.

Pea iga noor inimene unistab oma kasvuaastatel elus edasi jõudmisest, tulutoovast ametist ja eneseteostusest – iga sõdur tahaks saada kindraliks, või kes ei sooviks olla edukas, imetletud ja rikas, ning võibolla hea inimene veel pealegi. Kuid saatus teeb meie plaanidesse sageli oma parandused.

Lisaks ütleb üks kummaline eluseadus, et inimene võib pälvida austust ja imetlust hoopis teiste tegude eest kui need, millest ta oma nooruses palavalt unistas; nii mõnigi teeb oma elutöö ja leiab täitumuse mingil täiesti muul erialal kui see, mille õppimiseks ta palju vaeva oli näinud. Hilisemad edusammud algavad tihti suurtest läbikukkumistest ning inimene võib saada suureks hoopis teiste vaimuannete abil kui need, millele ta oskas loota.

Niisugune oli ka pastor Eduard Lillepuu elu, kellest kirjutamiseks andis tõuke 100 aasta möödumine tema sünnist. Kuigi minu sõprus temaga oli põgusam kui nii mõnelgi mu eakaaslasel, jäi ta mulle alati südamesse erilise inimesena, kelle vahetu ellusuhtumine, kõhklematu kristlik meel ja räägitud lood aeg-ajalt ka nüüd ikka ja jälle meelde tulevad. Kõik temale lähedal olnud inimesed, keda intervjueerisin, ütlesid kui ühest suust: selle inimese elutöö väärib kahtlemata jäädvustamist.

Usuõppija, sõdur ja kooliõpetaja

Kui kiiresti kaob aeg. Just kaob, sest ta ei kordu enam. Iga päev, millal ei ole midagi head tehtud, on kaotatud aeg.”  Nii mõtiskles Eduard Lillepuu vanemas eas oma kirjas sugulastele, ja jätkas: “Juba lapsena armastasin ma mõtelda. Koplis selili samblal lamades vaatasin ruttavaid pilvi ja kuulasin metsa koha, mõtlesin, mis see elu on. Aga mul oli siis alles 12 aastat turjal.

Kolmel korral kuulsin mulle ütlevat käsku. Kui olin 16-aastane ja läksin esimest korda tantsupeole, kui selgesti üteldi: mine ära siit!. Ma jooksin ära. Pisut hiljem läksin uuesti Kirimäe mõisa tantsupeole, kui jälle kuulsin neid sõnu: mine ära, see pole sinule!

Kuu aega hiljem, olles lauda peale magama läinud. Kuu paistis selgesti. Hallimäe pool taevas ujusid pilvekesed. Kirimäe külas mängiti pilli, noorte naeru oli kuulda. Olin nii üksik ja kurb, kui äkki kuulsin lauluhäält pilvepiirilt ja sõnadega: tule minuga sa, tule julgesti nüüd, tule minuga sa...! See oli minule esimene kutse. Lauluviis on praegugi peas. Pisut hiljem astusin ette ja tunnistasin Lääne-Nigula leeritoas. Korraldasime Kirimäel koosolekuid.” Nii algas Eduardi tee usuinimese ja evangeeliumi kuulutajana.

XX sajandi esimestel aastakümnetel Eestis sündinud inimestele võib vaid siiralt kaasa tunda. I maailmasõja ja Vabadussõja aegseid lapsi ootasid enamasti ees vaesed olud, ja just siis, kui nad olid suure vaevaga haridust omandama ning oma unistusi täitma asunud, jäi väike Eesti taas sõdurisaabaste tallata. Käesoleva loo peategelane kuulub sellesse keerulise elukäiguga põlvkonda, kelle saatuseks sai katsumuste läbi tugevaks kasvamine.

Eduard Lillepuu, enne perekonnanime eestistamist Kraus, sündis 19. veebruaril 1916. aastal Läänemaal, Taebla vallas, Kirimäe külas riigirentnikust talupoja 12. lapsena. Ema kasvatas oma lapsi usklikus vaimus. Kui Eduard lõpetas Haapsalu I algkooli, oli selge, et arvestades pere suurusega ei saanud vanemad talle edasiõppimist võimaldada. Temale omasest teadmistejanust ajendatuna püüdis noormees siiski võimalikult palju lugeda ja ennast ise harida. Samas oli temas juba varakult ärganud vaimulik kutsumus, mille mõjul ühines ta Lääne-Nigula luterlike kirikunoortega, kes olid koondunud “Jeesuse Sõprade” nimelisse ühingusse. Ta laulis noorte segakooris ja meeskooris, levitas usulist kirjandust tänavatel, turgudel ja rongides.

Hariduse omandamiseks vajalikud vahendid pidi noor Eduard endale ise teenima. Selleks asus ta 1937. aastal, kui oli saanud 21-aastaseks, elama Tallinna, kus leidis tööd Volta vabrikus. Peeteli kiriku õpetaja Roderich Bidder, kes oli olnud Nissi koguduse vaimulik ja keda ta seetõttu tundis varasemast ajast, andis Eduardile võimaluse koguduse pühapäevakoolis kaasa teha. Õpetaja Bidder soovis teda suunata õppima Leipzigi misjonikooli, kuid selleks pidi noormees saama vajaliku eelhariduse. Nii jätkaski Eduard töö kõrvalt oma haridusteed Tallinna õhtukolledžis. Kaks aastat hiljem vahetas ta töökohta ja siirdus Balti Manufaktuuri, kuid just siis alanud II maailmasõja keeris purustas tema unistused, mille saavutamiseks ta oli juba nii palju vaeva näinud. 1941. aastal järgnenud sundmobilisatsioon nõukogude okupatsiooniarmeesse katkestas nii töö kui õpingud. Oma haridusteel oli ta siis jõudnud 10. klassi…

Esimestel sõja-aastatel tegi Eduard sunnitööd Siberis, punaarmee ehitusroodus. Järgnes üleviimine Eesti Laskurdiviisi õppepataljoni ja seejärel Moskva lähedal asuvasse Podolski sõjakooli, mille ta lõpetas nooremleitnandina. Hilisematel aastatel ei rääkinud Eduard sõjakoledustest kuigi palju, kinnitas ainult, et ta pole teadlikult kunagi inimese pihta tulistanud. Lahingute ajal üritas ta alati mööda lasta, sihtis puulatvu või objekte, mille puhul võis olla kindel, et inimesi seal ei ole. Ta säästis oma vastaseid – küllap samasuguseid talupoisse nagu ta isegi –, kuigi ei saanud kuidagi kindel olla, et nemad tema suhtes sama halastavalt käitunuks.

Kaks aastat pärast maailmasõja lõppu, 1947. aastal, sai nooremleitnant Lillepuu lõpuks sõjaväest vabaks ning pidi uuesti alustama oma elu ülesehitamist, nüüd juba kommunistide poolt okupeeritud Eestis. Sõjavapustuste jäljed olid kõikjal, Tallinn oli puruks pommitatud, igal pool laiutasid venelased, kes sundisid eestlastele peale võõraid kombeid ja võõrast ühiskonnakorraldust. Hoolimata sellest, et sõda oli lõppenud, ei toonud see kergendust, sest meie maa oli vägivaldselt liidetud agressiivse võõrriigiga ning järgnevatel aastatel valitses Stalini terrorirežiim.

Eduard otsis oma kohta elus, ta töötas kolm aastat Tallinnas Tööjõureservide koolis õpetajana, ja oli samal ajal ka poksitreener. Oma kutsumust polnud ta siiski unustanud: 1949. aastal alustas ta vabakuulajana õpinguid Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis, nagu tänase Usuteaduse Instituudi eelkäijat tollal nimetati, ning pidi seetõttu loobuma õpetajaametist, siirdudes 1950. aastal kivitrükitööliseks tehasesse Norma.

Poliitvang

Kuid katsumused sellega ei piirdunud ja saatus tegi uue julma pöörde. Kaks aastat hiljem, 1952. aastal Eduard Lillepuu arreteeriti. Talle heideti ette, et ta oli õpetajana tegelenud nõukogudevastase agitatsiooniga, õhutanud oma kasvandikke komsomoli asemel baptisti kirikusse astuma, ning et ta osales kaheksaliikmelises grupeeringus, mis valmistas ette Virtsu sadamas seisva kalatraaleri relvastatud ülevõtmist, et sellega Rootsi põgeneda. 24. veebruaril 1953. aastal mõisteti Eduard Lillepuule 25 aastat vabadusekaotust, mille ärakandmise kohaks määrati Vladimirskaja oblasti Vladimiri linna vangla ja hiljem asumine Komimaal. Eduard oli sel hetkel 37-aastane.

Kuigi Stalin suri mõned nädalad pärast seda kohtuotsust, kestis Eduardi vangistus siiski kokku neli aastat, enne kui ta 1956. aasta augustis poliitvanglast vabastati. Juurdluskomisjon rehabiliteeris ta täielikult ja taastas tema õigused kodanikuna, kuid nagu ta hiljem rääkis, hoidsid ka usklikud inimesed vabastatud vangist eemale. Pea võimatu oli leida nii elukohta kui tööd, sest inimesed võisid talle küll kaasa tunda, kuid nad olid hirmul. Vahel tuli tal lausa raudtejaamas, teiste kodutute hulgas ööbida ja teenida elatist kraavikaevajana. Abi ei tulnud kelleltki, vahel öeldi vaid silmakirjalikult, et küll Jumal sind aitab, nagu ta hiljem kurvalt meenutas.

Kuid juba noorest east rinnas kantud kutsumusesäde polnud Eduardi jätnud – või ei olnud tema jätnud oma kutsumust. Juba kolmandat korda asus ta vaimulikule teele: 1957. aasta augustis avaldas ta soovi jätkata oma õpinguid nüüd juba EELK Usuteaduse Instituudi nime kandvas kõrgkoolis. Päris õpilaste hulka arvamiseks paluti tal aga enne lõpetada keskkool. Eduard oli siis juba 41-aastane, kuid visalt edasi pürgides jõudis ta 11 aasta pärast oma eesmärgini. Nagu ta sellest ise kirjutab:

Nägin palju vaeva töö kõrvalt õppides. On hea teada rohkem, lugeda või kuulata raadiot neljas keeles. Kuna pole igapäevast praktikat, ununeb kõik peagi. Aga igapäevane palvepraktika viib Jumala asjade sügavustesse. Jeesus andis ülima õpetuse: Armasta oma ligimest kui iseennast ja Jumalat üle kõige. Siin ei ole maad teistega sarvi kokku lüüa, sest sarved on saatana relvad.”

Aseõpetaja

Saatuse poolt seatud rohketele takistustele vaatamata koitis siiski päev, mil Eduard Lillepuu kauaaegne unistus tema 53. eluaastal lõpuks täitus: 1968. aasta 14. novembril ordineeris peapiiskop Alfred Tooming ta aseõpetaks ning määras teenima Ridala ja Lihula kogudust.

Suure entusiasmiga asus pastor Lillepuu tööle – võibolla isegi liiga suure entusiasmiga. Ettevaatamatu märkus kõrgemal positsioonil oleva ametivenna viinalembuse aadressil vallandas kahetsusväärse intriigide ahela. Aja jooksul see konflikt kahjuks aina võimendus nii poliitilise surutise, inimvõimete piirideni ulatuva töökoormuse kui Eduardi halveneva tervise tõttu. Arvesse tuleb võtta ka sõja- ja vangilaagritejärgse ajastu nõukogulikku suhtlemiskultuuri See oli omapärane segu sõjaväelisest käskude jagamisest, rusikaga lauale tagudes alluvate peale karjumisest – ning teiselt poolt, lohisevast mõisaköiest ja lihtsameelsuse teesklemisest. Seesugune suhtlemisviis oli tunginud ka kirikusse.

Eduard oli vahepeal abiellunud, kuid tema abikaasal avaldus ja süvenes vaimuhaigus – kuulis hääli ja kartis vargaid, kuid ravist keeldus. Lillepuule usaldatud kogudused olid aga vaesed, nende makstud palgast ei olnud võimalik ära elada, seega pidi ta oma elatise hankima riigitööl. Kiriku teenimine oli muutunud raskeks ka seetõttu, et pühapäeviti Virtsust tulev buss oli nii täis, et pärast jumalateenistusi ei mahtunud Lihula peatusest selle peale enam keegi. Tuli sõita Haapsallu ja sealt rongiga Tallinna, kuhu jõuti alles kella üheksaks õhtul. Aga esmaspäeval tuli jälle tööle minna, värvisegajana trikotaaživabrikusse Marat.

1972. aastal taotles vaid neli aastat ametis olnud aseõpetaja Lillepuu pidevalt süveneva närvipõletiku pärast aastapikkust tervisepuhkust. Konsistooriumi täiskogu otsustas aga ta sama aasta 1. novembrist Ridala ja Lihula koguduste teenimisest vabastada – mitte aastaks, vaid tähtajatult ja omal soovil, mida ta polnud kuidagi väljendanud.

Eduard oli väga löödud, kuid tema usk pidas katsumustele vastu, nagu ta ise tunnistas: “Olen valmis vastu võtma kõiki tagakiusamisi, missugused võivad tabada aktiivselt tegutsejaid.”  “... minu ametiajal ei lahkunud kogudustest mitte ükski liige…”  Hilisemad taotlused kogudusetööle naasta ei andnud tulemusi. Viimasel korral, 1993. aastal, kui Eduard oli juba 77-aastane, vastas tolleaegne peapiiskop, et selles vanuses oma kogudust enam ei saa, asendamine võib tulla kõne alla … aga sellega jutt ka jäi. Vaimulik amet, mille poole oli Eduard kogu elu nii ennastsalgavalt püüelnud, jäi lühikeseks ega toonud täitumust, mida ta oli lootnud.

Töö jumalariigis

Usuteaduste Instituudi arhiivist leidsin õpetaja Lillepuu jutluse, mis on ilmselt ainsana säilinud. See kõlab nagu tema personaalne usutunnistus, mida lugedes võib aimata, millest ta vaimulikuna unistas ja kuidas tahtis teenida oma kogudust. Ta ütleb:

Ristiusk õpetab, et Jumal on kõiketeadja ja ükski ei pääse tema pilgust. Sest igamehe teed on Jehoova silmade ees ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi (Õp 5,21). Piibli järgi jääb see inimesele arusaamatuks, kuidas Jumal suudab teada ja tähele panna kõike, mis sünnib otsatus universumis. Olles kõiketeadja, teab Jumal ka iga inimest ja suudab temale anda jõukohase ülesande. Tõsiasi on see, et igale inimesele on antud ülesanne, mingi töö jumalariigis. Meie usume, et Jumal ja inimene on mõlemad isiksused, seega peame uskuma, et isiksustena oleme vastutavad.

Palju kordi olen kuulnud inimesi kurtmas: Jumal on püha, aga mina... Ja siin ehitab inimene enda ja Jumala vahele takistuse, mis ei lase tal mõista Jumala olemust, kes on armastus. Jumal tunneb inimest ühes tema puuduste ja nõrkustega. Vaatamata inimese madalusele annab Jumal talle ülesande, ülesande mida ta suudab täita, kui inimene selle vaid vastu võtab.

Tihti juhtub elus nii, et inimene otsib küll, aga paljudel põhjustel ta valikut teha ei suuda. Olen püüdnud oma lühikese tööaja jooksul kirikuteenistuses tõmmata inimesi aktiivsemale koostööle. Aga palju on vabandusi, oma annete ja võimete alahindamisi. Nii ehitavad inimesed ise barjääri enese ja Jumala vahele, mida nad ei suuda ületada. Inimesed unustavad, et nad ei pühenda end niivõrd kristlikule tööle, vaid Jumala tahtele. Kui inimene ei vaata nii palju enda, vaid Jumala poole, siis on tema tegevus viljakas. Kuid viljakust ei saa muuta salvede suurusega, vaid ustavusega… Mida olete teinud minu vähematele vendadele, seda olete minule teinud. Siin ei küsita, kui palju sa oled teinud või kui hästi, vaid mida sa oled üldse teinud, missuguse meelsusega, kas oled valmis eneseohverduseks ja ülesanneteks?

Esimesele sulasele, kellele anti viis talenti ja kes nendega õigesti ümber käis, öeldi: sina hea ja ustav sulane. Öeldi sellepärast, et ta ei küsinud, kas ma suudan, mida peremees nõuab, vaid ta usaldas oma tööandjat. Ta teadis, et peremees tundis tema töövõimet ja ustavust ning et mitte juhuslikult anti viis talenti just temale. Peremees tundis ka viimast sulast, kellele ta andis ühe talendi üsna väikese osa tööks. Ma usun, et ka see sulane sai ülesandest aru. Kuid tema ei jäänud rahule. Nii ta ootas, täis hukkamõistu, oma peremeest tagasi ja tuli temale vastu juba omapoolse hinnanguga, mida tema peremehest mõtles.

Eks me näe seda eneste ümber, elus ja töös. Inimene süüdistab sageli olukorda ja muid temast olenematuid põhjuseid, selle asemel et kahetseda süüd, mis ta omaenda laiskusega ja hoolimatusega on tekitanud. Nii mõnigi noor mees õigustab ennast, et tema ei tahtnud korda rikkuda, aga teised tõmbasid teda kaasa. Olevat küll ka süüdi, aga need teised ikka rohkem…

On tõsiasi, et mõnedki meist võivad korda saata imetlusväärseid asju, kuid Jumala ees on maksvad ainult need, mis Jumala armastusest tulevad. Rõõm, mis peitub kuulekuses, annab meile julgust ja jõudu risti kandmiseks. Evangeeliumist loeme argliku sulase kohta käivat hukkamõistvat otsust. See hoiatab meid ja kutsub üles kuulekusele, vaatamata meie puudulikele annetele, näilisele töövõimetusele. Kui Jumal on andnud meile tööposti, siis on see meile jõukohane Jumala abiga. Kui iga tundmatu olukord näib meid rõhuvat ja meid abiotsivasse olukorda seadvat, siis kogu evangeelium on täidetud tõotustega Jumala ligiolust, abist ja juhatusest, mida tema tahab, et meie seda tähele paneksime.

Kõik, mida me teeme – head või kurja – oma ligimesele, teeme nende kaudu Jumalale. Aga tööd on palju, jõukohast tööd. Kasvõi lihtne emake, kes pühkides lund pühapäeva hommikul kiriku ees, ütles: jah, ma ei oska muud, aga ma teen seda Jumalale. Temagi tasu on kord ustavuse mõõduga mõõdetud. Nii ei kõlba see vabandus, ma ei suuda, ma ei oska, ma pole… Issand ütleb: tule! ja tema varustab meid ülesande kõrgusega, Issand kordab: tule! ja tema varustab meid kõiki ülesannete kõrgusega.

Mees, kes ei andnud alla

See periood, kui Eduard kaotas võimaluse töötada vaimulikuna luterlikus kirikus, oli suur murdepunkt tema elus. Taas kord oli kunagi seatud õilsate eesmärkide laevuke murdlainega vastu kaljut puruks löödud. Kirikuõpetaja ametist eemale jäänul jäi seljataha minevik täis häid kavatsusi ja luhtunud plaane, maad võttis pettumus nii omaenda põlvkonnas kui vanemates inimestes üldse. Seetõttu avas ta end noorte inimeste muredele, millest kujuneski kogu tema ülejäänud elu missioon.

Ei ole täpselt teada, millal Eduard oma abikaasa süvenevate vaimuhäirete pärast nende ühisest korterist välja pidi kolima ja kuidas leidis võimaluse ehitada oma sõprade krundil asuvast puukuurist endale kööktuba. Kuid see tagasihoidlik peavari hakkas tema elus pööratud uuel leheküljel mängima ootamatult tähtsat osa.

Eduardile sattus kätte omal ajal käsikirjalisena ringi liikunud raamat, ameerika pastori David Wilkersoni “Risti ja pussi kangelased”, mis kirjeldab misjonitööd hipide ja narkomaanide seas. Sellest raamatust innustust saanud, hakkas Eduard tegelema noortega tänavalt – meenutagem, et tegemist oli seitsmekümnendate aastate ehk hipiliikumise kuldajaga. Nooruspõlve kogemused usulise kirjanduse levitajana rongides ja turgudel aitasid ületada kohmetust kõnetada võhivõõraid inimesi; noorte inimeste mõistmisel oli kasu ka kooliõpetaja ja treeneri ametist, mida Eduard oli varem pidanud. Kõigele kibestumisele vaatamata ei lasknud ta kätel jõuetult rippu vajuda, vaid leidis oma elule uue sisu, uue ülesande: tegeleda probleemsete noortega, kellega keegi teine tegeleda ei taha.

Läänes tekkis hipiliikumine jõukate inimeste eluvõõraste võsukeste seas, kes algselt protestisid kodanliku tarbimisühiskonna vastu. Peagi aga jäi hipidele ette Vietnami sõda ja nad seadsid sõjamasinale vastukaaluks niinimetatud lillelaste naiivselt patsifistliku hoiaku. Nõukogude hipid kasutasid läänest tulnud ideoloogiat kodanikuallumatuseks nõukoguliku terrorirežiimile. Paraku, nagu spontaansete noorteliikumiste puhul ikka juhtub, võis nende protest valitseva korra suhtes olla vägagi põhjendatud, kuid mingit paremini toimivat korda ei osanud nad välja pakkuda, ainult raiskasid aega ja rikkusid narkootikumidega oma tervise. Kuna tööl ei tahetud käia, olid hipid sageli näljas. Neile sööki ja öömaja andes avanes võimalus nendega head suhted luua. Kuigi hipide ideoloogia üheks aluseks olid pigem idareligioonid, oli nende suhtumine kristlusse kõige paremas mõttes salliv. Meenutagem kasvõi hipiajastu tippsündmuseks kujunenud 1969. aasta Woodstocki rokifestivali, mille tasuta toitlustamine oli organiseeritud kirikute poolt loosungi all “Toit tuleb Jumalalt”.

Ei ole päris selge, kui palju noori Eduardi ülitagasihoidlikust varjupaigast järgneva paarikümne aasta vältel läbi käis. Nende hulgas oli kõiksuguseid sulelisi ja karvaseid, kuid tema suhtus heatahtlikult igaühesse.

Kasvandike meenutused

Üks Eduardi kasvandikest, Arvo, kes elas oma nooruses tema puukuur-korteris lausa aastaid, meenutab:

Tulin Tallinna, et saada Viljandist ära. Väga suur tung oli sealt ära tulla. Tunne oli seal kuidagi väga madal ja sumbunud. Mu üleköögi naabripoiss Rein (puhaku ta rahus) oli see, kes mind esiteks kõigepealt Tallinnasse tänavakaklejaks keelitas. Vabadus, oo vabadus. Meie koos sõbra Reinuga, kelle hüüdnimi oli Mitšurin, ostsime kahe peale poksikindad ja korraldasime õue peal matše. Mul arenes välja väga hea löök. Koolis lõin ühe istumajäänd kiusaja krahvi pikali ja lõpetasin seega ta krahvikarjääri. Viljandis oli perspektiiv pärast 8. klassi lihttööliseks või kutsekasse. Tahtsin Tallinna ja Polütehnikum sobis mulle küll. Mitšurin arvaski, et hea löögiga tänavakakleja on üks kihvt asi. Tema oli ka see, kes mind Eduardi juurde tiris. Ta oli sündinud minust aasta varem ja läks Tallinna samavõrra enne mind. Selleks ajaks, kui mina talle järele jõudsin, lävis tema juba hipidega ja kaklemisest ei tulnud mul suurt enam midagi välja. Mis ma ikka seal üksi kaklen. Mitšurini kaudu sattusin ka esmakordselt Mere puistee palvelasse. Magnetiks olid bändid.

Eduard, innustatuna David Wilkersonist, tegi misjonitööd hipidega. Eks sedakaudu ta nähtavasti Mitšuriniga tutvuski. See võis olla 1974. aastal, kui Polütehnikumi ühikast aegamisi ära tulin ja alaliselt Eduardi juurde kolisin. Alul vist käisin seal ainult Piiblit lugemas. Eduard kinnitas, et Piibel tuleks läbi lugeda, mida ma siis tegingi lausa toore jõuga, eriti millestki aru saamata. Edule meeldisid emotsionaalsed jutlustajad, kes pidid tema arvates Vaimus kõnelema, aga minu arvates olid nad lihtsalt ekstravertsed. Hipisid, ka täiesti põhjakäind narkareid, käis ka hiljem tema juures ööbimas. Ma ei mäleta, kus mina siis olin. Ühe põhjamehe nimi oli Allan, mäletan. Tal oli tervis ikka juba täitsa läbi.

Edu rääkis korduvalt ja muljetavaldavalt nii sõjast, karistuse saamisest kui kandmisest. Jäi meelde pilt, et ta tulistas üle peade, jäi ka ise tule alla, kuid pääses Jumala ime tõttu. Kuulid olla kuidagi mööda sattunud, kuigi poleks pidanud. Silikaadi sauna juures tuli talle ükskord üks vene kaabak kallale. Löök läks mööda, Edu kummardus osavalt ja lahendas olukorra vastulöögiga. Sellest jutust sain teada, et ta oli poksiga tegelenud.

Üks poiss elas veel pärast mind sealt pikemalt. Tean, et tema oli Aivar, aga teda ma nagu ei tunnegi. Ma ise elasin Edu juures kuni 1977. aastani, kuni sõjaväeni, kuhu ta soovitas mul tungivalt minna, sest see teeb meheks. Pärast sõjaväge elasin tema juures veel vast pool aastat.

Võibolla suurim mõjutus, mille olen sellest Eduardi juures elatud perioodist saanud, ongi nähtavasti suhtumine maisesse hiilgusesse. Kõik need kellad ja viled. Mitte et ma ei oskaks seda hiilgust omamoodi nautida, küll aga võtan seda alati teatud skepsisega, otsides koore alust sisu. Sama igasuguste hierarhiliste mängudega, mis põhinevad lapsikul kontrollimatul edevusel ja võistuhiilgamisel.”

Teine Eduardi hoolealune, Jaak, meenutab:

Tutvusin Eduardiga Arvo ja Mitšurini kaudu. Olin tollal samuti hipidega seotud, aga üldiselt oli minu elu kuueteistkümnendal-seitsmeteiskümnendal eluaastal nii keeruline, et ma ei mäleta sellest suurt midagi. Ööbisin Eduardi juures siis, kui olin kodust jalga lasknud – mul ema oli sihuke võimukas. Üldiselt oli Eduard oma pietistliku hoiaku ja karismaatilise meelelaadi kohta üsna kultuurilembeline. Ta vedas meid, poisse, kunstinäitusele, kuulas klassikalist muusikat. Oli abiks kus sai, tema ju korraldas ka Mitšurinile korteri ühe uskliku tädi juurde, kes ka noortega oskas hästi läbi saada, hoolitses selle eest, et me elus jalad alla saaksime.“

Eduardi kasvandik Harry mäletab:

Olin 1970. aastatel teismeline, kui tutvusin Eduardiga läbi oma sõprade-tuttavate Arvo ja Reinu, hüüdnimega Mitšurin. Mida on vaja ühel segaduses oleval kodust ära jooksnud noorel poisil. Kindlasti isa. Ja nii asendas Eduard mulle isafiguuri, millest tollal puudust tundsin.

Mäletan Eduardi lugude rääkijana. Eduard armastas rääkida pikki lugusid oma lapsepõlvest, vanematest, sõjast, vanglaelust, kirikuelust, lugusid loetud raamatutest. Meie, noored, olime talle tänulikud kuulajad. Aga mõne temalt kuuldud lugudest ma räägiksin edasi. Sest nendest lugudest ja mälestustest, mida me endaga kaasas kanname ja vahetevahel teistele räägime, avaneb meie minapilt kõige paremini. Ja nii elab ka Eduardi mälestus meis edasi.

Noore põlve armumised – see on valu, mida me kõik oleme tundnud. Eduard taipas kohe, et minuga on midagi lahti, ja lohutuseks rääkis mulle loo varakristlikust ajast, kahe noore kristlase armastusest, mis polnudki ette nähtud õnnelikult lõppema. Kui kaunis on noorelt surra oma usu ja Jumala eest. Kummalisel kombel Eduardi poolt räägitu mõjus: omaenda armumisega seotud valu tundus kauge ja antiikse Rooma kristlaste saatuse kõrval tühine. Aga selle loo puhul on mul meeles see sõnaseletamatu kurbus, mis lugu jutustavast Eduardist välja paistis. Alles hiljem mõistsin, et loo rääkimisega lohutas ta ka iseennast, oma õnnetut abielusuhet.

Ükskord sattusime kaklusesse. Pätt, kes enne oli noori naisterahvaid ahistanud, arvas, et sellest sarvraamidega prillidega ja mapiga intelligendist saab ta kergelt jagu. Enne kui mina jõudsin midagi teha, oli kõik läbi – endise poksijana lõpetas Eduard kogu rünnaku üheaina löögiga. Tollal korral lohutasin mina kurba Eduardi, kes muretses oma ebakristliku käitumise pärast. Mina olin, vastupidi, vaimustuses – õiglus sai jalule seatud! Isad ju selleks ongi.

Kuid kõik räägitud lood ei olnud kurvad, mõned olid vaimukad! Eduard mobiliseeriti II maailmasõja puhkedes Punaarmeesse ja mingil perioodil viibis ta rindelt eemal. Ühel õhtul sisenes tema muldonni väeosa politrukk ja tegi Eduardile ettepaneku kirjutada avaldus kommunistlikku parteisse astumiseks. Eduard oli valiku ees, kristlasena ta seda ei soovinud, samas oli mitmed eestlasi, kes keeldusid parteisse astumast, saadetud tagasi rindele. Eduard palvetas ja sai südamesse kindluse. Järgmisel päeval viis ta politrukile avalduse, kus soovis astuda kommunistliku partei liikmeks. Õhtul tuli politrukk uuesti Eduardi muldonni, andis talle avalduse tagasi ja ütles: mina pole sulle ettepanekut teinud ja sina pole parteisse astumise avaldust kirjutanud. Nimelt oli Eduard oma avalduses kirjutanud, et temast sai juba lapsena usklik inimene ja kuna kommunistlik partei kannab samu eetilisi ideaale ja väärtusi mis kristluski, siis on ta valmis hea meelega astuma kommunistliku parteisse. Ka rindele saatmisest Eduard tol korral pääses.

Üks Eduardi räägitud lugudest oli eriti omapärane. Ta töötas nõukogude ajal „Maratis“, kus tema ülesandeks oli riidevärvide segamine. Koos temaga töötas vene rahvusest nooremapoolne mees. Saades teada, et Eduard on kristlane, rääkis loo oma lapsepõlvest. Eduard rääkis selle omakorda mulle ja mina nüüd teile. Kindlasti on midagi sellest loost kadunud, ka mina ei mäleta kõiki räägitud üksikasju, kuid üldpiires on lugu järgmine:

Millalgi 1930. aastate lõpupoole käis Venemaal sügaval põranda all koos väike nelipühilaste grupp. Ühel päeval sai nende juht ilmutuse – nad kõik peavad minema läände mere ääres asuvasse linna, kust valge laev viib nad ära tõotatud maale. Linna nimi oli Tallinn. Hämmeldunud usugrupp uuris atlast ja avastas, et linn nimega Tallinn asub... välismaal, piiri taga. Aga juht sai uue ilmutuse – oodake! Usklikud ootasidki, Eesti liideti Nõukogude Liiduga ja pärast sõja lõppu kolisid nelipühilased Tallinnasse. Aastaid oodati valget laeva. Laeva ei tulnud ega tulnud, ja siis suri grupi juht. Usugrupp lagunes, osa liitusid ametlike kogudustega, osa lahkusid laia maailma.

Tegelikult kannab see lugu Eduardile iseloomulikku pitserit – ta soovis ära siit, ära siit maailmast! Kui ma temaga 1970. aastatel tuttavaks sain, oli ta sügavalt veendunud, et 1980. aasta olümpiamänge ei tule. Sest see jumalatu maailm ei saa ju nii kaua kesta. Eduard elas pidevas eshatoloogilises ootuses, tema jaoks oli selle maailma lõpp käega katsuda, nii lähedal. Veel üks kuu, veel üks päev, ja muresid pole enam ning me näeme Jumalat palgest palgesse...

Mingi sõnulseletamatu kurbus oli Eduardi nö firmamärk. Millalgi 1980. aastate lõpus või 1990. alguses oli meil mõnda aega omapärane rituaal. Saime pühapäeviti kokku Pühavaimu kirikus, kuulasime õpetaja Kiiviti hautaguse häälega räägitud jutlust ja pärast jõime väikeses Saiakangi kohvikus kohvi. Eduard rääkis ja rääkis, reeglina midagi kurba. Mina vaikisin. Ma ei osanud teda lohutada. Temal tuli see minuga paremini välja. Ühel päeval me enam kokku ei saanud ja siis tuli teade, et Eduard on surnud. Aga kui Jumal armu annab, siis ükskord kohtan ma Eduardi jälle juba Taevases Kohvikus. Ja siis juba rõõmsat Eduardi!”

Sõber Eduard

Ma ei mäleta täpselt, kuidas mina ise Eduardiga tutvusin, kuid see toimus eakaaslaste kaudu. Usust huvitunud teismelised liikusid tollal üsna vabalt eri kirikute ja palvemajade vahel. Kuigi mul tekkis Saarde pastori Elmar Salumaa eeskuju kaudu huvi teoloogia ehk usu teadusliku külje vastu, sattusin ka Apteegi tänaval toimunud salajastele noorte äratuskoosolekutele ja sain osa kuulsast Via Aviumi kontserdist Ekskavaatoritehase klubis. Mere puiestee palvela, kuhu nõukogude võim oli kokku pressinud nii metodistid kui adventistid ja mida sellepärast naljatamisti ka medvendisti palvemajaks hüüti, oli möödunud sajandi seitsmekümnendatel noorte seas popp. Seal mängiv bänd Sela oli paras tõmbenumber, sest kuna kommunistid usku halvustasid, siis mis tõmbaks noorukit rohkem kui keelatud asjad ja alternatiivmuusika, tasuta veel pealegi. Teismelise nappi taskuraha arvestades, tähtis argument.

Neist paigust saadud tutvuste kaudu sattusin kokku ka Eduardiga. Mina tema abi otseselt ei vajanud, elasin Tallinnas kodus vanemate juures, aga kui mind 1977. aastal sõjaväkke võeti, jäin Eduardiga kirjavahetusse. Kuigi meie tutvus oli olnud üsna põgus, saatis ta vahel mulle sinna rahakaardiga kümme rubla, mis oli üpris suur raha. Kõigil, kes neil aegadel vene kroonus käisid, on meeles, et sealses toiduratsioonis praktiliselt puudusid piimatooted ja neid tuli osta oma raha eest väeosa puhvetist. Sõduri ametlik sissetulek oli naeruväärne ja iga saadetud rubla andis taas tänuväärse võimaluse osta poest liiter piima või purk koort, mis siis kadus nagu kuumale kivile. Eduard teadis seda väga hästi ja ilmselt oli tal sõdurpoisist lihtsalt kahju, eriti arvestades tema enda sõjaväelase-taustaga.

Jäime Eduardiga sõpradeks ka edaspidi, aegajalt saime kokku. Hiljem, kui olin juba katoliku preestrina Eestimaale naasnud, võtsin ta vahel Pärnusse ja Tartusse kaasa, kui ma sinna teenistusi pidama sõitsin. Temaga oli alati millestki rääkida, sest tal oli lai silmaring ja väga mitmekülgne elukogemus. 1996. aastal siirdusin Saksamaale, pärast seda ma Eduardiga enam ei kohtunud.

Peale vaimuliku sisuga arutluste oli Eduardil palju lugusid varuks, osa neist tema enda elust. Üks lugu oli selline: kord tema aseõpetaja päevil pidanud ta Hanilas matust. See oli varsti pärast seda, kui sealne kirik kinni pandi, sest kogudus ei suutnud maksta riigimakse. Vaestel inimestel ei olnud selle jaoks raha, kuid rikkad keeldusid andmast. Tollele matusele olid aga kogunenud just jõukamad inimesed. Pärast kadunukese muldasängitamist ootas uhke peielaud, ja keegi lahkunu omastest palus pastoril lugeda söögipalve. Eduard tõusnud püsti ja öelnud: “Oli kord üks kogudus. Vaesed inimesed ei suutnud seda ülal pidada ja rikkad ei tahtnud. Söögipalvet ma teile ei pea, ma soovin teile: head isu!...”

Teine lugu oli sellest, kuidas ühele piiskopile olevat seltskonnas keegi ette heitnud, et mis tema, vana politruk, nüüd piiskopiametit peab. Too vaadanud manitsejale jäisel pilgul otsa ja müristanud: “Ma olen kes ma olen, aga ma kuulutan Jumala sõna.”

Samuti olla keegi kord Eduardi kõnetanud ja küsinud, et kas ta teab EELK Konsistooriumis peagi toimuvast nõupidamisest, kuhu tulevat nii härra peapiiskop kui ka praostihärrad. Eduard vastanud: “See võib ju olla, et sinna tuleb nii härra peapiiskop kui härrad praostid, kuid kas härra Jeesus Kristus on ka sinna kutsutud?”

Kuidas need asjad täpselt olid, kes seda teab, aga radikaalse mõtlemisega teismelisele tema jutud meeldisid. Need sarnanesid piiblilugudele, kuidas Jeesus varisere rästikute sigitisteks sõimas, kurjad vaimud sigadesse kihutas ja rahavahetajate lauad uppi lõi.

Eduard Lillepuu uskus, et selle maailma päevad saavad saavad peagi ümber. Üks autoriteet, kellele ta seetõttu ülisageli viitas oli, hambapastalaadse nimega ameerika telejutlustaja Oral Roberts. Eduard teadis siis praktiliselt iga asja kohta otsekohe öelda, mida arvaks sellest Oral Roberts, ja ma peaaegu usun, ta oskaks seda öelda ka käesoleva artikli kohta.

Oma usutunnistuselt jäi Lillepuu küll luterlaseks, kuid käis ta kõikides kirikutes, nagu ta seda on ka ise kirjutanud: “Isegi suurkirikus on saanud inimesed tervenduse. Igal pool, kus on abivajajaid – seal on ka Abistaja. Ma ise sain vigastusest terveks luteri kirikus – armulaual. Seal, kus armastus tegutseb, on elu. Issand on mulle õpetanud, et ei ole tähtis, kuhu kuulub inimene. Kus ta armulaual käib, kuidas ristitud. Tähtis on puhas süda. Käige koos ja palvetage kõigi eest, ükskõik kuhu ta kuulub, sest ta on inimene, kelle eest suri Issand. Tema tasub kõigile kord!” Oma sugulastele saadetud kirjades kirjutas ta vaimustunult Oleviste kirikus toimunud imelistest tervendustest, metodisti kirikust, kuidas ta oma Poola reisil kohtus katoliku kiriku preestriga, Ukraina reisil kohalike usklikega – kõigis neis tundis ta ära oma hingesugulased.

Väsinud süda, saa rahu

Pensionile jäädes mõtiskles Eduard Lillepuu sageli oma elu üle, mõned mõtted on säilinud tema kirjades omastele:

Olen olnud sõjas, näljas, vangis. Mispärast nii raske tee? Nüüd olen õnnelik, et seda kõike ei ole. Olen teeninud alati hästi, aga ikka ja jälle on keegi vajanud abi. Olen paljusid usuteele juhatanud, langenuid otsinud. Uuele elu algele aidanud. Mitmed on alustanud sellega uut elu. Jah, igas töökohas on tulnud mõni inimene usule. Siin tuli üle kümne inimese usule, seda minu väikeses toas. Tänaval kohtasin meest, kes tänas, et aitasin ta joomarlusest välja ja ta käib kirikus. Naine ja kaks last said tagasi mehe ja isa. Aga siiski, kui vähe seda on olnud võrreldes hukkujatega.

Jäin ustavaks sõjas, poliitvanglas. Olen jaganud hädalistele vahest viimase rubla. Mul oleks võinud olla ka maja ja auto – veel muudki, aga hädalisi on liiga palju, veel rohkem hukkujaid, kes vajavad juhatust, abistavat kätt. Liiga vähe suudame teha midagi nende heaks. Sõjas, laagris, vanglas täitis Jumal imedega minu okkalise elutee.

Armasta oma ligimest kui iseennast! Kui olla usklik, peab olema juurdunud tõesse. See aga seab inimesed ühesugusesse valgusesse. Olgu, kes ta on. Teeb ta head või kurja.

Teadlikult või mitte. Püha Vaim räägib erapooletult ja õiglaselt ja meie peame seda jälgima, nähes igas teises meie kõrval inimest, kes vajab meie abi või sõbralikkust. Kui palju me selles eksime. Me eelistame tuttavaid rohkem. Lepime nende pahedega tihti kergelt ja näeme teistes süüd, kuigi me ise ei tahagi, jätame sellega vale ettekujutuse Jeesusest, kristlusest üldse, ega too neid Jumala juurde. Me peame palvetama, mitte eelistama kedagi eraldi.”

Oma elu viimastel aastatel, kui tema abikaasa vaimne tervis seda jälle võimaldas, kolis Eduard taas temaga kokku. Ühel õhtul tundis Eduard end halvasti. Abikaasa läks apteeki ravimeid ostma, kuid kui ta tagasi jõudis, oli tema mees siit maisest hädaorust lahkunud. Jumal, kellesse ta oli kogu elu uskunud, kutsus Eduard Lillepuu enda juurde 5. novembril 1999. aastal 83 aasta vanuses. Ta on maetud Haapsalu metsakalmistule.

Oma 80. sünnipäeval, 1996. aasta veebruaris, tänas Eduard oma sugulasi õnnitluste eest ja lisas kirjale luuletuse, milles ta ise oma elu on kokku võtnud:

Juba nooruse ilusal ajal
Rahu leidsin ma Jeesuse sees.
Nüüd Ta süles, Ta südame najal
Hingan vaikselt, end rõõmustades!

Rõõmu otsisin kaduvas ilmas.
See, mis leidsin, ei olnudki õnn.
Nüüd ma hingan mu Päästja hõlmas,
Tema sees kõike küllalt mul on.

Nagu tuvi, kel aset ei olnud,
Ilma kõrbedes eksisin ma.
Nüüd üht hingamispaikse siin leidnud,
Risti varjus ma saan puhata.

Siin, mu väsinud süda, saa rahu.
Siin võin õnnelik olla nüüd ma.
Tule Jeesuse juurde ka Sina
Rahu leiad siis Tema sees ka!


Käesolev artikkel on “Meie Kiriku” jaoks kohandatud raadiosaatest “Eduard Lillepuu: pilvede poole ruttaja”, mis läks Pereraadios eetrisse 5.12.2016. Suur tänu Eduardi sugulastele Aare Lillepuule ja Melida Loosile, niisamuti EELK raamatukogule arhiivimaterjalide eest, ajaloolasele Riho Saardile ning Eduardi kasvandikele Arvole, Harryle ja Jaagule.