Perekonnaseaduses kirja pandud abielu mõiste ülekinnitamiseks mehe ja naise liiduna oli 2021. aasta algul koalitsioonil plaanis rahvahääletus. Teatavasti jäi rahvahääletust otsustava seaduse vastuvõtmine ära koalitsiooni järsu lõpetamise tõttu. Praegune Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside koalitsioon planeerib nn abieluvõrdsuse seadustamist, mille all mõeldakse võrdset õigust abielluda kõigile armastust deklareerivatele inimestele sõltumata soost. Vastavad loosungid keskenduvad armastavate inimeste õigustele stiilis «armastus peab olema vaba», «põhiseadus ei saa ette kirjutada, kellesse sa tohid armuda, see peab jääma inimeste endi otsustada».

Tähendab, armastus on vaba, armastus ei ole seadustega määratletav, küll aga peab armastus tagama seaduslikud, seadustesse kirjutatud õigused. See näeb välja armastuse konverteeritavusena seadusteks põhimõttel «kui ma armastan, tekib mul seaduslik õigus». Kas niisugune asi on ka juriidiliselt võimalik ja aktsepteeritav?

Inimõigustest ja progresseeruvast inimesest

Kui jutt on seaduslikust õigusest abielluda, siis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklis 16 on kirjas: «Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond.» Sellega kinnitab ÜRO inimõiguste deklaratsioon, et perekonna loovad mees ja naine ning abiellumine ei ole suvalisse koosellu astumine, see on perekonna loomise akt. Abielu ei ole taandatav lihtsalt teatavaks kooselu legaliseerimiseks riigi silmis.

Abielu registreerimisel riigi silmis ei ole määrav isikute armastusdeklaratsioon, määrav on see, et tegemist on põhiseaduslikult kaitstava rahva kasvamisele avatud perekonna loomise aktiga.

Perekond ongi ainus inimkooslus, mis on võetud põhiseaduse kaitse alla kõigis riikides. Perekonda ja abielu on (ajaloos seni) nii kõigi riikide põhiseadustes kui ÜRO inimõiguste deklaratsioonis reguleeritud ühtviisi, niivõrd kuivõrd ühiskonna kestmiseks vajab kaitset järeltulev põlvkond. Kaitstud on vanemate, ema ja isa ning laste kokkukuuluvust, mis tagab laste parimal viisil üleskasvatamise. Sellega ei võeta mitte kelleltki õigusi ära, samuti ei piirata mitte kellegi õigust armastada.

Kõigi riikide põhiseadustes on kirjas ka üldinimõigused, inimeste kui indiviidide põhiinimõigused. Eesti põhiseaduse paragrahvis 12 on 30 artiklit, millest absoluutne enamus algab sõnadega: «Igaühel on õigus», kuid inimpaari õigused põhiseaduses puuduvad. Mistahes grupipõhised organiseerumised, koostöö ja kooselud indiviidide vahel ei ole vabas ühiskonnas ei riiklikult põhiseaduslikult reguleeritud ega riigi erilise kaitse alla võetud, sest selleks ei ole vajadust. Ainus erand selles osas on elu hoidev ja jätkav perekond (ning abielu), ta on ainus riiklikult kaitstav inimühendus.

LGBT-abielu ei ole aksioomiks kuulutatav ka mitte põhjusel, et tegemist on vääramatu maailmaajaloolise progressi ilminguga analoogiliselt sellele, et naised said valimisõiguse. Teadmist vääramatu maailmaajaloolise progressi suunast ja vastavalt «progresseeruvast» inimesest on teatavasti alati väitnud valdavat marksistid. Kui inimene vabatahtlikult ei «progresseeru», siis tuleb ta sellele teele suunata.

Armastusest ja perekonnast

Kui hetkel sooneutraalset abielu riigi kaitse all nõutakse põhjendusega, et armastus on vaba, siis armastus loomulikult ongi vaba. Nii vaba, et seda ei saagi riiklikult reguleerida, armastus ei ole juriidiliselt määratletav, s.o seadustesse kirjutatav mõiste. Mitte kusagil maailmas ei reguleerita seadustega armastust.

Armastus on täielikult inimeste endi omaotsustuse ja -vastutuse valdkond. Kõige selle eest ei saagi riik vastutust võtta seaduste tasemel.

Riik võtab seadustega vastutuse ikkagi perekonna eest, järeltuleva põlve inimesteks kasvatamise eest. Ja just see on erakordselt oluline, sest see inimlik alusarmastus, mis on perekonnas vanematel looduslikku päritolu armastuse tõttu oma laste vastu (ema viis hälli heinamaale), tagab, et lapsed kasvavad inimesteks, kes saavad siit, kodust, armastuse tundmise, mõistmise ja oma edasises elus selle üle otsustamise ja vastutamise kogemuse ja võime. Sellist laste kasvatamist ei ole võimalik tagada uut tüüpi deklareeritud armastusega.

Just selles osas on praeguses ühiskonnas krooniline puudujääk tekkinud, mis võib meile kalliks maksma minna. Eelmine president lubas endale vastutustundetut retoorikat perekonna kui väidetava peamise kurjuse pesa kohta ühiskonnas (perekonnas saavat inimesed kõige rohkem peksa). Sellisel riiklikul retoorikal on tagajärjed, inimesed tõesti kaotavad jalgealuse. Ja kui lastel jääb perekonnas olemata ja saamata kindel armastusel tuginev alus eluks, ei suuda nad ka ise enam toimivaid perekondi luua. See ei ole asendatav retoorikaga uut tüüpi progressiivsest sooneutraalsest elust ja armastusest.

Siinkohal on oluline rõhutada, et vägivald kodus ja perekonnas hõlmab kogu olemasolevat tervikut, kogu meie elu. Niivõrd, kuivõrd iga kogutervik sisaldab kõiki oma tunnuseid ja nähtusi, sisaldab elu perekonnas ka kõiki inimese pahesid. Vägivalla esinemine perekonnas ei tähenda, et kogu meie elu, perekond kui selline on kurjus, millega tuleb kõrgel riiklikul tasandil otsustavalt võidelda. Tundub küll, et seda tehakse tänapäeva LGBT-ideoloogilises perekonna ümberdefineerimise hasardis esmakordselt ajaloos.

Põhiseaduses on kaitstud ka eraelu puutumatust paragrahviga 26, mis tähendab, et kõik inimesed võivad armuda ja koos elada vastavalt soovile, see valik demokraatlikus riigis on vaba ja aktsepteeritud. Aga põhiseaduse paragrahviga 27 kaitstakse perekonda, kui vanemate, ema ja isa ning laste orgaanilist kooslust. Perekond on üldisem mõiste kui abielu, perekonda kaitstakse sõltumata abielu registreerimisest. Samuti kaitseb põhiseadus eranditult kõiki alusperekonnast tulenevaid poolikuid perekondi ja jätkuperekondi, kus kasvavad lapsed, kus on üksikvanemad või vanavanemad lapsega (lastega), lähisugulased, kes kasvatavad lapsi.

Laste võõrandamatutest inimõigustest

Teemat jätkates on ülioluline, et me ei saa hakata lastele vanemaid deklareerima. Praegu Eestit survestav LGBT-ideoloogia on edasi liikumas nõudmise esitamisele, et LGBT-paaridele tuleb lapsed kindlustada lapsendamise võimaldamise teel. Samuti, kui ühel partneril on bioloogiline laps, siis nõutakse teise partneri lapse teiseks samasooliseks vanemaks nimetamist. Aga see tähendab, et juba teistkordselt konverteerub samasooliste armastusdeklaratsioon (antud juhul lapse vastu) nende seaduslikuks õiguseks, s.o õiguseks selle lapse vanemaks nimetatud saada?

Ja on juba üldisem inimõiguste küsimus, et igal lapsel on võõrandamatu inimõigus pärilikule identiteedile, s.o vanematele. Mitte keegi ei saa lapselt kui inimeselt seda tema vääramatut inimõigust võõrandada. See oleks juba lapse muutmine asjaõiguse objektiks. Laps on kõigi vääramatute inimõigustega inimene, temalt ei tohi keegi ära võtta õigust ei vanemlikule alusarmastusele ega identiteedile s.o pärilikkusele. See on see, millele vastutustundlik ühiskond peab keskenduma.

Lapsel on vääramatu õigus kasvada armastusvõimeliseks inimeseks selles mõttes, et ta suudab täisealisena võtta oma elu ja armastuse korraldamise enda otsustusele ja vastutusele, nõudmata, et riik teeks seadusi tema armastuse tarbeks.

Just selles mõttes on praegune LGBT-ideoloogiline väidetav sotsiaalne kasvatustöö lasteaias ja koolis sooneutraalsete olendite kasvatamiseks erakordselt väär. Alates lasteaiast laste seksualiseerimine sisendusega, et inimene on inimesele seksiobjekt, sealjuures soost sõltumata, asub lapsi hingelise ja vaimse küpsuse eelikute asemel kohtlema seksieelikutena. See on niivõrd ebardlik ja väär, et on kvalifitseeritav inimkatsetena laste peal ja kuritegeliku manipuleerimisena oma tee alguses oleva elu vastu.

Ülla Vähk on EELK Põltsamaa koguduse liige