Piibel hoiatab karmilt ebajumalateenistuse eest. Aga mis see üldse on?
Piibli õpetusele ebajumalatest ja nende teenimisest võib läheneda pinnapealselt ja süviti. Pinnapealselt on ebajumalateenistus üksnes see, kui kummardame mõnda ebajumalapilti või -kuju. Asjasse süvenedes võib ebajumalaks osutuda iga asi, mis võtab meie elus Jumala koha, saades meie usalduse, armastuse ja teenimise objektiks.
Luterlik teoloog Michael Lockwood kirjutab raamatus The Unholy Trinity («Ebapüha kolmainsus», Concordia Publishing, 2016), mis käsitleb Lutheri arusaama ebajumalateenistusest: «Inimesed kummardavad ikka veel Erost, seksuaalnaudingute jumalat, Dionysost, veini ja pummeldamise jumalat, Mammonat, rikkuse jumalat, Prometheust, inimliku jõu ja saavutuste jumalat, ning Marsi, rassi, maa ja rahvuse jumalat.» (lk 20)
Iga kord, kui Kolmainus Jumal ei saa meie elus olla Jumal, võtab Tema koha keegi või miski muu. Lutheri järgi on meie elu ebajumal see, kelle peale me loodame ja keda me armastame enam kui miskit muud.
Inimesel võib olla päris raske märgata, mis on tema elus ebajumalaks. Selleks on meil vaja, et Jumala sõna valgustaks meie mõtteid ja elu. Jumala kümne käsu, käsuõpetuse kuulutuse ja Piibli õpetuse valguses on võimalik tähele panna, mis on vallutanud meie südame ning saanud meie elu ebajumalaks.
Kui ebajumalaks on tõusnud näiteks teiste inimeste imetlus, austus ja heakskiit, võime olla olukorras, kus me ei suuda Jumalasse isegi uskuda, ammu siis veel kuuletuma Tema sõnale.
Jeesus ütles oma kaasaegsete kohta: «Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?» (Jh 5:44) Nii mõnigi avalikku tähelepanu nautiv inimene võib eraviisiliselt tunnistada, et usub nii nagu Piibel õpetab, aga ta ei taha seda tunnistada avalikult, sest ta kardab inimeste reaktsiooni. Seega on inimlik au üks neist asjadest, mis võib inimese elus tõusta ebajumalaks.
Mõnikord kaevatakse selle üle, et ei ole aega ega jõudu käia kristlikel sündmustel ja osaleda kristlikus tegevuses. Teisalt tundub sellisel inimesel olevat pea lõputult jõudu ja aega oma lemmikharrastuste jaoks. Minu aja- ja rahakasutus ning keelepruuk räägivad päris selgelt sellest, kus mu südame varandus on.
Miks siis on nii oluline küsida endalt, kes minu Jumal tegelikult on? Sellepärast, et üks elav, tõeline Kolmainus Jumal on armastav ja hea. Viimselt läheb üksnes Temale korda, mis on minule parim igavikuks. Kuna Jumal on meid loonud ning peab igal hetkel meid ülal, kuulub viimselt Temale meie tänu, austus ja sõnakuulmine.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
