Kirjas heebrealastele tuletatakse igale kristlasele meelde koguduse iganädalast kogunemist (Hb 10:25): «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.» Jumala palge ette tulles kogunevad kristlased taevase Siioni mäe jalamile. Jumalateenistusel osalevad ka kõik pühad inglid taevas ja sihile jõudnud pühade kogudus (Hb 12:22–24): «Vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.» Pauluse järgi on taevane Jeruusalemm kristlaste ema (Gl 4:26). Psalm 15 on üleskutse kristlasele katsuda end järgi, kui ta tuleb pühapäeval Issanda lauale. Nagu ka Athanasios kirjutab, räägib see psalm, missugune inimene peab olema Jumala kuningriigi liige.
Siionisse võib tulla see, kes ei ole oma elus otsustanud tegutseda valesti ega Jumala tahte vastaselt. Kristlane ei pea olema ega saagi olla täiesti patuta, kuid temas peab olema janu hea järele ning soov hoiduda patust. Paulus näeb kristlases olevat soovi täita Jumala tahet just selles, et temas tekib võitlus hea ja kurja vahel (Gl 5:17): «Lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite.» Nagu Paulus õpetab, on liha teod on otsene taganemine Jumalast (Gl 5:19–21): «Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.» Vaimu viljaga on vastupidi. Kristlane mitte ei vali erinevaid häid tegusid nagu puuvilju kaupluses, vaid viib ellu Jumala tahet, tuues oma elus esile Vaimu vilju (Gl 5:22–25): «Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega. Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!»
Uues Testamendis leidub mitmeid Psalmiga 15 sarnanevaid üleskutseid. Kristlane peab igas olukorras kõnelema tõtt (Ef 4:25): «Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.» Ta ei saa teiste kristlastega tülitseda (1Kr 1:10): «Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus.» Kristlane ei lähe oma venna või õe vastu kohtusse (1Kr 6:1–8). Ta ei õienda ligimesega arveid, vaid püüab koguduse keskel igati edendada rahu (Rm 12:16–21): «Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad! Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» – nii ütleb Issand. Veel enam: «Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!» Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!»
6. sajandil elanud Rooma riigimees ja munk Cassiodorus on kirjutanud Psalmide kommentaari (Expositio psalmorum). Ta nägi Psalmis 15 viiteid Jumala kümnele käsule. Leida võib mitmeid kokkulangevusi: kristlane ei kasuta Jumala nime vale vandumiseks («räägib tõtt oma südames», «kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet») ega anna ligimese vastu valetunnistust («ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale»). Jeesus õpetas, et ligimese võib tappa kurjade sõnadega («kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja»). Ligimeselt ei tohi riisuda, sest see on vargus; samuti ei tohi osaleda ligimese vara toimetamises sellele, kes seda himustab («kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada, ega võta altkäemaksu süütu vastu»). Kristlane austab oma vanemaid ja vaimulikke juhte ning maiseid võimukandjaid («kelle silmis on … auväärt need, kes Issandat kardavad»). Koguduse kogunemisele ja armulauale tulles katsub kristlane ennast järele Jumala kümne käsu abil (1Kr 11:27–29): «Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015