Psalm kujutab endast ulatuslikku ülevaadet Iisraeli ajaloost. Selles tuleb esile Jumala ustavus ja iisraellaste vastuhakk Jumalale (Ps 78:10–11): «Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.»

Paulus õpetab, et iisraellaste kõrberännak on kristlastele hoiatav eeskuju (1Kr 10:1–11): «Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid. Ärge ka saage ebajumalateenijateks, nõnda kui mõned neist, nagu on kirjutatud: «Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.» Ärgem ka langegem kõlvatusse, nõnda kui mõned neist langesid ning ühel päeval hukkus kakskümmend kolm tuhat. Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid ning hukkusid madude läbi. Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid ning hukkusid laastaja käe läbi. Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.»

Pauluse järgi algas iisraellaste rännak igati hästi. Jumal kandis nende eest hoolt ning nad kõik ristiti Moosese pilves ja meres. Ka kristlased on saanud ristimise, milles neid puhastati kõigest patust ja milles nad on hüljanud patuse eluviisi ja kohustunud elama Jumala tahte kohaselt (1Kr 6:9–11): «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.»

Iisraellased said kõrbes süüa ja juua. Samamoodi on kristlased saanud toiduks Issanda armulaua, milles neile antakse andeks patud ja öeldakse lahti kõigist ebajumalaist (1Kr 10:14–22): «Just seepärast, mu armsad, põgenege ebajumalateenistuse eest! Ma räägin teile kui arusaajaile, otsustage ise, mida ma räägin: Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast. Vaadake neid, kes ihu poolest on Iisrael! Eks need, kes ohvreid söövad, ole altari osaduses? Mida ma siis nüüd ütlen? Kas seda, et ebajumalaohver on midagi? Või et ebajumal on midagi? Ei! Vaid ma ütlen, et seda, mida ohverdatakse, ei ohverdata Jumalale, vaid kurjadele vaimudele. Aga ma ei taha, et teie saaksite kurjade vaimude kaaslasteks. Te ei või juua Issanda karikast ja kurjade vaimude karikast, te ei või osa saada Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast. Või tahame Issandat teha kiivaks? Kas oleme temast tugevamad?»

Pauluse järgi takistasid iisraellastel Tõotatud Maale jõudmist kolm pattu: ebajumalateenistus, kõlvatus ja nurisemine Jumala vastu. Käesolevas psalmis tulevad neist pattudest esile eriti kaks. Rahvas teenis ebajumalaid ja vihastas Issandat (Ps 78:56–59): «Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi, vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb, ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega. Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti.» Rahvas nurises Jumala vastu ega lootnud Tema abile (Ps 78:17–20): «Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu. Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi, ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: «Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes? Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?»»

Psalm tuletab kristlastele meelde, et nad ei tohi anda ennast patu meelevalda. Paulus õpetas kristlikust pühitsuselust, mis rajaneb Jumala armuteole ristimises (Rm 6:3–14): «Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad. Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale. Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.»

Jeesuse elust ja õpetusest rääkides tsiteeritakse psalmi kahes seoses. Jeesus kasutas oma õpetuses palju võrdumeid. Seda põhjendatakse psalmi algusega (Mt 13:34–35): «Seda kõike rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnades ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi, et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: «Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale.» Matteus peab ilmselt silmas seda, et rahvas on muutunud kärsituks ega kuula Jumala sõna, nagu öeldakse psalmis (Ps 78:36–37): «Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega. Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.» Samadele salmidele viitab Kleemens oma kirjas korintlastele, kui ta hoiatab neid silmakirjatsemise eest Jumala ees (Kleemens 15).

Lisaks Psalmile 78 tsiteerib Matteus prohvet Jesajat (Js 29:13), kui ta vaidleb juutidega esiisade pärimuste pärast (Mt 15:7–9): «Te silmakirjatsejad, õigesti on teie kohta ennustanud Jesaja: See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.» Psalm hoiatab kristlasi, et nad ei kuulaks apostlite õpetusi silmakirjalikult ega hakkaks seda väänama, nagu seda teevad eksiõpetajad.

Kui juudid rääkisid Temaga tunnustähtedest, tsiteeriti Jeesusele seda psalmi (Jh 6:30–58): «Siis nad ütlesid talle: «Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.» Siis ütles Jeesus neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.» Siis nad ütlesid talle: «Issand, anna meile alati seda leiba!» Jeesus ütles neile: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi. Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi. Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud. Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval. See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.» Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: «Mina olen taevast alla tulnud leib.» Ja nad laususid: «Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla tulnud taevast?» Jeesus vastas neile: «Ärge nurisege endamisi! Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval. Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde. Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu. Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.»

Jeesus võttis tsiteeritud psalmi teema oma kõnesse. Ta hoiatas juute nurisemise eest Jumala vastu, kui Ta annab neile taevast elu leiba. Nurin Jumala hoolitsemise vastu hukutas iisraellased kõrbes. Sama oht varitseb igaüht, kes ei mõista Jeesuse toodud päästet. Kristlased õppisid sellest armulaua olulist tähendust. Nad ei tohi põlata Jeesuse seatud sakramenti, milles kingitakse pattude andeksandmine ja igavene elu: «Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015