Psalm räägib Jumala õiglasest meelest, kes ei jää jumalatute praalimise ja rõhumise puhul pealtvaatajaks (Ps 94:1–7): «Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama! Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele! Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda? Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad. Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa. Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi, ja mõtlevad: «Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.»»

Jumalatud ei näe Issanda kavatsusi, mis teostuvad maailmas esmalt varjatult ja viimaks nähtavalt (Ps 94:8–11): «Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks? Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema? Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist? Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.» Psalmi lõpus kinnitatakse, et Issand viib maa peal täide õiguse ja siis mõistetakse kohut kõigi seaduse rikkujate üle.

Paulus näeb psalmi sõnumi teostumist, kui Jeesus Kristus, Jumala Tarkus juhatab tasadusega koguduse elu. Jumala tarkuse kõrval ei saa inimlik tarkus hoobelda, sest võimule saades toob ta enesega üksnes hävingut. Paulus viitab psalmi salmile 11 ja kirjutab (1Kr 3:18–23): «Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks! Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus, sest on kirjutatud: «Tema tabab targad nende riugastelt.» Ja taas: «Issand tunneb ära tarkade arutlused, et need on tühised.» Nõnda ärgu siis ükski kiidelgu inimestest, sest teie päralt on kõik: olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.» Kristuse koguduses ei tohi keegi ennast ülendada ja hakata teisi rõhuma. Paulus esitab Korintose koguduse liikmetele kaks nähtavat koguduse ühtsuse märki.

Esimene on ristimine (1Kr 1:10–13): «Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus. Kuid Kloe pere, mu vennad, on mulle teie kohta teatanud, et teie seas on riidu. Ma räägin sellest, et igaüks teist ütleb: «Mina olen Pauluse poolel!» või: «Mina olen Apollose poolel!» või: «Mina olen Keefase poolel!» või: «Mina olen Kristuse poolel!» Kas Kristus on mitmeks jagatud?! Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?»

Tülitsevatel koguduseliikmetel tuleks mõelda, kelle nimesse nad on ristitud. Mitte ühegi inimese, vaid Kristuse nimesse ning just sellepärast ei saa Kristus olla jagatud. Kirjas galaatlastele selgitab Paulus ristimise loodud ühtsust (Gl 3:26–29): «Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.»

Teine nähtav ühtsuse märk on Issanda armulaud (1Kr 10:16–17): «Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.»

Varases kristlikus tekstis, Apostlite õpetuses (Didache), on säilinud armulauale eelnev ja sellele järgnev palve. Mõlemas palvetatakse kiriku ühtsuse pärast: «Me täname sind, meie Isa, elu ja tunnetuse eest, mille sa oled meile teada andnud oma sulase Jeesuse läbi. Sinule olgu au igavesti. Nii nagu see leib oli laiali (hajutatud) üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu sinu kogudus maa äärtelt sinu riiki. Sest sinu on au ja vägi Jeesuse Kristuse läbi igavesti!» (Did 9:3–4); «Me täname sind, püha Isa, sinu püha nime pärast, mida sa oled lasknud elada meie südametes, ja tunnetuse ja usu ja surematuse eest, mille sa oled teinud meile teatavaks Jeesus, oma sulase läbi. Sinule olgu au igavesti! Sina, kõikvõimas valitseja oled loonud kõik oma nime pärast. Toidu ja joogi oled sa andnud inimestele rõõmuks, et nad sind tänaksid. Meile aga oled sa kinkinud vaimuliku toidu ja joogi ja igavese elu oma sulase läbi. Enne kõike täname sind, et sa oled vägev. Sinule olgu au igavesti! Mõtle, Issand, oma kogudusele, et sa päästaksid ta kõigest kurjast ja viiksid ta täiusele oma armastuses, ja vii ta kokku neljast tuulest, (oma) pühitsetu, oma riiki, mille sa oled talle valmistanud. Sest sinu on au ja vägi igavesti!» (Did 10:2–5) (tlk Jaan Kiivit, Apostlikud isad, lk 209).

Tõeline tarkus on Jeesus Kristus. Iga kristlane on saanud Temast osa evangeeliumi sõnas, milles kuulutatakse ristilöödud Jeesust. Evangeeliumi sõna on maailma silmis totrus ja nagu psalmis öeldakse, maailma tarkade tarkus tehakse selles tühjaks (1Kr 1:18–25): «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi, sest kirjutatud on: «Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse.» Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.»

Ometigi on ristisõnumis vägi ja see annab igale inimesele Jeesuse Kristuse ja Tema kaudu pattude lunastuse (Rm 1:16–17): «Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: «Aga õige jääb usust elama.»»

Psalmi lõpus räägitakse sellest, kuidas Jumala omi kiusatakse pahatahtlike inimeste ja kohtumõistjate poolt taga. Jumal tõotas siis enda omasid aidata (Ps 94:16–23): «Kes seisab minu eest tigedate vastu? Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu? Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses. Kui ma ütlesin: «Mu jalg vääratab», siis sinu heldus, Issand, toetas mind. Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge. Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega, kus tehakse kurja seaduse varju all, kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale ja mõistetakse hukka vaga veri? Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin. Tema tasub neile kätte nende nurjatuse ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast. Issand, meie Jumal, hukkab nad.»

Jeesus julgustas oma jüngreid, et nad saavad ahistuse tunnil rõõmustada ja loota Jumala abile (Mt 5:10–12): «Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.»

Tagakiusajad arvavad end toimivat targalt. Ometigi on nad pimeduses ja tegutsevad Jumala vastu (Jh 16:1–4): «Seda ma olen rääkinud teile, et te ei komistaks. Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat. Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind. Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.»

Psalmi lugedes palub kristlane kogudusele ühtsust. Ühtsus rajaneb sellele, et kogudus juurdub Jumala sõnas ja elab ristimise armust ja armulauaosaduses.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015