Justinus Märter ütleb oma raamatus Dialoog juut Tryfoniga, et juudid on 96. psalmi salmist 10 jätnud välja ühe lause, mis räägib Jeesuse ristisurmast (Dialoog 73:1–2): «Seevastu Taaveti 95. psalmist [Septuaginta numeratsiooni järgi] on nad jätnud välja lühikese lause «puult». See kõlab nõnda (Ps 96:10): «Öelge paganate seas: Issand on kuningas puult! Siis maailm jääb kindlaks, ei see kõigu. Tema mõistab rahvastele õiglast kohut.» Mitte ühegi teie rahva liikme kohta ei ole räägitud, et ta oleks valitsenud paganrahvaid Jumala ja Issandana, välja arvatud Ristilöödu kohta. Püha Vaim jutustab samas psalmis, et Ta pääses surmast üles tõustes ning osutab, et Ta ei ole nõnda nagu paganate jumalad, kes on kurjade vaimude kujud.»
Justinuse esitatud lugemisviis esineb mõnedes käsikirjades, kuid siiski mitte heebrea tekstis ega kõige usaldusväärsemates Septuaginta käsikirjades. Ometigi peegeldab see kristlusele omast tõlgendust. Kristuse kuninglikkus on ühendatud Tema ristisurma ja sellele järgnenud ülestõusmisega, nagu nägime juba Psalmi 2 puhul. Jeesus krooniti ülestõusmise kaudu kuningaks ning Ta võttis istet Jumala paremal käel taevas, nagu õpetab Psalm 110. Seega avaneb Psalmi 96 sõnum Kristuse ristisurma kaudu. Selle alguses kutsutakse laulma Issandale uut laulu (Ps 96:1–3): «Laulge Issandale uus laul, laulge Issandale, kõik maailm! Laulge Issandale, kiitke tema nime, kuulutage päevast päeva tema päästet! Jutustage paganate seas tema au, tema imeasju kõigi rahvaste seas!»
Ilmutusraamatus tähendab uus laul Jeesuse ristisurma, ülestõusmise ja taevassemineku meenutamist ülistuslaulus (Ilm 5:9–10): «Ning nad laulsid uut laulu: «Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.»» Psalmi sõnum meenutab kristlastele Jeesuse surma ja selle kaudu saavutatud võitu surma ja kõigi pimedusevägede üle.
Psalm lõpeb sellega, kuidas Issand tuleb kõigi rahvaste üle kohut mõistma (Ps 96:11–13): «Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu, kohisegu meri ja mis seda täidab! Hõisaku väljad ja kõik, mis seal on! Siis rõkatagu rõõmust kõik metsapuud Issanda palge ees, sest tema tuleb! Sest ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses.»
Sarnaselt kirjeldatakse Ilmutusraamatus Jeesuse saabumist kohut mõistma (Ilm 19:11–13): «Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses. Tema silmad olid nagu tuleleek ning ta peas oli palju peaehteid. Neile oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise. Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi – Jumala Sõna.»
Uues Testamendis peetakse Jumala kuninglikkust teostunuks Jeesuse ristisurmas. Johannes võtab päästesõnumi kokku Jeesuse ristisurmaga, kasutades Moosese ridva otsa tõstetud vaskmadu eelkujuna (Jh 3:14–16): «Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.»
Johannese evangeeliumi lõpus räägib Jeesus mitmel korral oma kirgastumisest. Ta viitab oma ristisurmale ning sellele järgnevale ülestõusmisele ja taevaminemisele: «Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.» (Jh 12:23–24); «Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: «Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd» (Jh 13:31–32); «Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind, nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud. Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha, ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!»» (Jh 17:1–5).
Selle psalmi sõnu palvetades ei pea kristlane takerduma kaheldava lugemisviisi «puult» juurde. Ta võib rõõmustada, et Kristus on Kuningas. Kristus sai aukoha, kui Ta ristipuule ülendati.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015