Psalm räägib liigutavalt Jumala andeksandmisest (Ps 104:11–14): «Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised. Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad. Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm.»

Isa halastav armastus tuleb kindlalt esile Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast. Jeesus jutustas võrdumi olukorras, kus kritiseeriti Tema suhtumist patustesse inimestesse (Lk 15:1–2): «Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: «Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!»»

Jeesuse võrdum räägib sellest, kuidas Jumal Temas kohtab patuseid inimesi. Jeesus on nagu isa, kes on valmis pöörduva patuse vastu võtma. Esimestel sajanditel vaieldi kirikus tuliselt selle üle, kas ristitud kristlane saab pärast usust taganemist naasta koguduse osadusse. Algkiriku ajal oli kiriku tagakiusamine tavaline, ehkki sageli piirdus see vaid teatud piirkonnaga. Olid mõned suuremad Rooma riigivõimu korraldatud tagakiusamised ja siis paljud kristlased taganesid oma usust. Kristlane võis hakata taas armastama selle maailma elukorraldust ja himusid. Ristimist peeti otsustavaks sündmuseks, milles inimene astus pimeduse meelevallast Jumala kuningriiki (1Kr 6:9–11). Põletavaks osutus küsimus, mis sai nendest kristlastest, kes taganesid usust ja läksid tagasi maailma. Kas neil oli võimalik tulla tagasi? Uues Testamendis on mõned usust taganemise probleemi käsitlevad kohad. Tekstid tunduvad ütlevat sellest, et pärast taganemist ei ole võimalik naasta osadusse elava Jumalaga.

Esimene tekst on Hb 6:4–6: «On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust, kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid ning ometi ära taganenud – neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.»

Väljendid «olnud valgustatud» (pimedusest) ja «saanud osa Pühast Vaimust» on kasutatud kristliku ristimise vaimulike andide kohta. «Maitsnud taevast andi» viitab armulauale, millest ristitu võib osa saada. Ristimiseks valmistuja läbis eksortsismi (st temast aeti välja kurjad vaimud), mille tagajärjel ta «sai kogeda tulevase ajastu vägesid», kui selle maailma vürsti meelevald tema üle murti. «Jumala hea sõna kogemist» on lihtne seostada ristimisõpilase saadud õpetusega. Kui ristitu loobub saadud andidest, siis «ta lööb Jumala Poja risti ja teeb Ta naeruks». Kirja heebrealastele autor ei pea väljendiga silmas sedasama, mida Paulus, kelle järgi kristlane liidetakse ristimises Kristuse surmaga, lüüakse koos Temaga risti. Väljend tähendab seda, et Jeesuse hüljanud ristitu annab oma Lunastaja teistele naeruks. Taganenud kristlane tunnistab, et Jeesus ei olnudki võimeline teda kuradi kütkeist Jumala lapse vabadusse vabastama. Oma eluga ajab ta Kristuse otsekui via dolorosa’le, kus Teda pilgatakse ja häbistatakse.

Teine tekst on samuti kirjast heebrealastele (Hb 10:22–27): «Siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud. Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat. Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.» Tekstis viidatakse Hesekieli ennustuse (Hs 36:25–27) veega piserdamisele. Ristitul tuleb jääda oma usu tunnistamise juurde. Ristimisaktis väljendab kristlane avalikult oma usku Isasse ja Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Ristimiseks valmistuja harjutas heade tegude tegemist. Õhutus «armastuseks ja headeks tegudeks» puudutab seega ristitud kristlasi. Ristitu võis osaleda koguduse koosviibimistel, kus pühitseti armulauda. Kirja heebrealastele järgi ei saanud neid koosviibimisi jätta hooletusse. Oli oht, et kristlane armus uuesti maailma ja selle himudesse ning hakkas elama patus. Kirjutaja sõnul ei olnud siis enam ohvrit tema pattude lepitamiseks.

Kolmas Uue Testamendi tekst, mis räägib ristimisjärgse taganemise lõplikkusest on 2Pt 2:17–22: «Need on veeta allikad, marust aetavad udupilved, neile on määratud pilkane pimedus. Sest rääkides tühiseid ja õõnsaid sõnu, ahvatlevad nad kõlvatute lihahimudega neid, kes hiljuti on jõudnud ära põgeneda eksituses elavate seast, kes, tõotades teistele vabadust, on ise kaduvuse orjad; sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud. Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu halvem kui esimene. Sest neile oleks olnud parem, et õiguse tee oleks neile jäänud tundmata, kui et seda äratundnuna pöörata selg nende kätte antud pühale käsule. Nendele on tulnud kätte see, mida tõeline vanasõna ütleb: «Koer pöördub tagasi oma okse juurde» ja «Pestud emis läheb porisse püherdama». Ka selles tekstis tuleb selgelt esile ristimises toimuv radikaalne muutus: eksleja kutsutakse hukkuvast maailmast tundma oma Lunastajat ja käima õiguse teel. Valelikud õpetajad lubavad vale vabadust, olles ise «kaduvuse orjad». Valeõpetajaid kirjeldatakse kui «veeta allikaid» või «udupilvi», mis ei anna vett. Valeõpetajate pakutav vesi ei meenuta ristimise suuri ande, vaid seda ammutatakse selle maailma katkistest kaevudest, nagu seda ütleb Jeremija 2:13: «Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.»

Neljas tekst on 1Jh 5:16–17: «Kui keegi näeb oma venda tegevat pattu, mis ei ole surmaks, siis ta palugu, ja Jumal annab talle elu, neile, kes ei tee pattu surmaks. On pattu, mis on surmaks: selle kohta ma ei ütle, et tal tuleks paluda. Kõik ülekohus on patt, aga on pattu, mis ei ole surmaks.» Esimeses Johannese kirjas on kesksel kohal ristimisteoloogia (1Jh 5:6–8): «Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde. Jah, tunnistajaid on kolm: Vaim, vesi ja veri, ja need kolm on üks.» Varajaste kirikuisade õpetuses kasutati seda teksti tunnistusena sellest, et ristimisvesi kingib kristlasele Jumala armu. Johannese kirjas käsitletakse ristimisele järgneva kristliku elu tähendust. Kristlane ei saa tahtlikult hakata elama patus. See ei tähenda mitte pattude puudumist, vaid seda, et kristlane Jumala armu abiga võitleb patu vastu. Aus kristlane tunnistab oma patte ja on valmis need üles tunnistama (1Jh 1:8–10): «Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: «Meie ei ole patustanud», siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.»

Eespool tsiteeritud Uue Testamendi kohad kirjeldavad hästi algkiriku teoloogiat, mille kohaselt kristlane ei pärast usust taganemist naasta kristliku koguduse osadusse, kui ta oli hakanud taas armastama selle maailma eluviisi või tagakiusamise ajal hirmu pärast loobunud koguduse osadusest ja salanud Lunastaja. Siiski ei ole Uue Testamendi tekstid teise meeleparanduse suhtes ühekülgselt tõrjuvad. Tähendamissõnas kadunud pojast saab poeg naasta oma isa juurde (Lk 15). Jeesuse tähendamissõna ning mitmed teised piiblitekstid avasid kristlikele teoloogidele uue aspekti ristimisjärgsele meeleparandusele. Psalm 103 on otsekui kommentaar kadunud poja naasmisele Isa juurde. Jumalal on palju andestust ning Ta võtab eksinud lapse tagasi oma osadusse (Ps 103:3–5): «Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga. Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal.» Psalmis ülistatakse Jumala suurt armu, mis muudab patuse inimese elu. Ta saab alustada uut elu koos Jumalaga (Ps 103:8–10): «Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda.»

Siiski ei anna Psalm 103 kristlasele võimalust naasta Jumala armusse ja püsida samal ajal patus. Tagasitulek Jumala juurde tähendab naasmist ristimise armusse, kus patt jäetakse maha ja pilk pööratakse Kristuse ja Tema õpetuste poole (Ps 103:15–18): «Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam. Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele, neile, kes peavad tema lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi.»

Psalm lõpeb Jumala ülistamisega. Selles osalevad kõik taeva inglid (Ps 103:19–22): «Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki. Kiitke Issandat, tema inglid, teie, vägevad sangarid, kes täidate tema käske, kuuldes tema sõna häält! Kiitke Issandat, kõik tema väehulgad, tema teenijad, kes teete tema tahtmist! Kiitke Issandat, kõik tema tööd kõigis tema valitsuse paigus! Kiida, mu hing, Issandat!» Psalmi sõnad tuletavad kristlasele meelde jumalateenistust, milles taevainglid ühinevad tänulauluga sellest, et Jumala Poeg on tulnud päästma kõiki patuseid ning katab enda omale armulaua piduroa. Seega saab patune inimene naasta armulauaosadusse. Salmid tuletavad kristlasele meelde Jeesuse sõnu (Lk 15:10): «Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015