Uues Testamendis tsiteeritakse seda psalmi korduvalt (Mt 22:44; Mk 12:36; Lk 20:42–43; Ap 2:34–35; 1Kr 15:25; Hb 1:3,13; 5:6; 7:3,17,21). Selle abil on tunnistatud Jeesuse päästetegudest. Esmalt on Jeesus Kristus Jumala Poeg, kes on istunud Jumala paremale käele ning saanud meelevalla taevas ja maa peal. Teiseks on Jeesus preester Melkisedeki korra järgi, kes on valmistanud lepituse taevases pühimas paigas.
Psalmi abil selgitasid esimesed kristlased Kristuse ja Jumala Poja lähedast sidet. Psalmi esimeses salmis öeldakse: «Issand (= Jahve; Septuaginta: Kyrios) ütles minu Issandale (= ’ādôn, Septuaginta: Kyrios). Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!» On arvatud, et Jumal Isa ja Kristuse lähedaseks pidamine põhines Septuaginta tõlkevariandile, mille järgi nii Issanda nimi Jahve kui ka kuninga kohta kasutatud nimi ’ādôn on tõlgitud sama sõnaga kyrios. Samas toob Septuaginta tõlge selgemalt esile psalmi sõnumi. Salmis 5 viidatakse Jumalale, s.o Jahvele samuti sõnaga ’ādôn. Seega annab psalm Taaveti soo kuningale autiitli «Issand» (hb ’ādôn, kr kyrios), kasutades sama sõna Jahve kohta. Seega põhineb arusaam Jumala ja Kristuse lähedasest si-demest psalmi tekstile. Jeesus ise suunas oma kuulajad mõtlema psalmis kirjeldatud kuninga peale (Mk 12:35–37): «Ja Jeesus kõneles edasi ning õpetas pühakojas: «Kuidas kirjatundjad ütlevad, et Messias on Taaveti poeg? Taavet ise ütles Pühas Vaimus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla. Taavet ise nimetab teda Issandaks – kuidas siis tema saab olla ta poeg?»»
Peetruse kõne nelipühal Jeruusalemmas on üks varasemaid kristlikke jutlusi Jeesuse surma ja ülestõusmise päästeloolisest tähendusest. Peetrus tunnistab Psalmile 110 viidates, et see räägib Jeesuse taevaminemisest ja Tema aukohast Jumala paremal käel (Ap 2:33–36). Peetruse sõnu: «Jumal on teinud Jeesuse Issandaks ja Messiaks?» (Ap 2:36) ei ole kristlikus teoloogias tõlgendatud adoptiivsena, st et Jumal oleks teinud Jeesuse Messiaks ja Issandaks alles pärast ülestõusmist. Psalm seostub algselt kuninga kroonimisega. Potentsiaalselt on kroonprints kuningas juba sündides, kuid ta tehakse kuningaks, st ta kuulutatakse avalikult kuningaks kroonimispäeval. Sama mõte esineb ka Peetruse kõnes. Jeesus näitas oma imetegudega, et Ta on Jumala valitu (Ap 2:22) ehk Messias. Ülestõusmise läbi on Ta siiski kroonitud Messia ja Issanda taevasele aujärjele. Kui Messias rõhutab Jeesuse inimlikku loomust, siis Issand rõhutab Tema jumalikku loomust.
Luukas räägib, et Paulus tunnistab vastavalt Psalmi 2 kroonimis-liturgiale (Ap 13:32–33), et Jeesus on ülestõusmise läbi kroonitud Jumala Poja aukohale. Mõte esineb ka Pauluse kirjades. Ta tsiteerib varasemat kristlikku traditsiooni ja kirjutab Jeesusest (Rm 1:1–4): «Jumala evangeeliumi, mida Jumal on muiste oma prohvetite kaudu pühades kirjades tõotanud oma Pojast – kes liha poolest on sündinud Taaveti soost, ent pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes – Jeesusest Kristusest, meie Issandast.» Pauluse teksti tuleb tõlgendada nõnda, et Jeesus oli Jumala Poeg juba siia maailma sündides (Gl 4:4), aga ülestõusmise kaudu on Ta seatud «Jumala Pojaks väes» Jumala paremale käele taevas.
Septuagintas on psalmi 3. salmi lõpp tõlgitud kuninga sündimiseks: «Olen sünnitanud sind üsas enne koidutähte (Heosforos).» Ilmselt peeti algselt sellega silmas kuninga saamist Jumala omaks kroonimisliturgias (vrd Ps 2:7). Justinus Märtri arvates räägib salm siiski Jeesuse neitsistsünnist (Dialoog, 63): «Pealegi on Taaveti sõnad (Ps 110:3–4): «Sinu pühade kirkuses, üsast enne koidutähte ma sünnitasin sind. Issand on vandunud, et ta ei murra oma vannet: Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi.» Kas mitte see ei näita teile, et aegade alguses Jumal, kõiksuse Isa, kavandas teda sünnitada inimüsast?»
Psalmi järgi tegutseb Taaveti soo kuningas preestrina Melkisedeki korra järgi (Ps 110:4): «Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: «Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!»» Melkisedekit nimetatakse esimest korda Moosese raamatutes (1Ms 14:18–22). Ta on Saalemi preesterkuningas, kes teenis Jumalat nimega El Eljon. Seda nime on arvatud kuuluvat samale Jumalale nagu patriarhidele tuntud El Shaddaj. Saalem omakorda on Jeruusalemma (vana) nimi (Ps 76:3). Melkisedek oli seega muistse Jeruusalemma preesterkuningas. Juudid märkisid juba varakult, et Melkisedeki vanemaid ei ole esitletud, ehkki kuningatest rääkides oli see tavaks. Ka Melkisedeki surma ei nimetata. Võibolla Melkisedekil ei olnudki vanemaid ning ta ei surnudki. Kirjas heebrealastele toetutakse Melkisedekit kirjeldades juudi traditsioonile (Hb 7:1–3): «Seesama Melkisedek oli ju Saalemi kuningas, Kõigekõrgema Jumala preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see pöördus tagasi kuningaid löömast, ja õnnistas teda, kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest, ja kes on, nagu ta nimi esmalt tõlgitakse, «Õiguse kuningas», siis aga ka Saalemi kuningas, see on «Rahu kuningas», isatu, ematu, suguvõsatu, kellel ei ole päevade algust ega elu otsa, aga sarnaselt Jumala Pojaga jääb preestriks jäädavalt.»
Kirja heebrealastele autori järgi teostus Melkisedeki igavene preesterlus Jeesuse lepitussurma, ülestõusmise ja taevasseminekuga. Tema preesterlus on hinnalisem Leevi preesterlusest. Jeesus on andnud ennast ohvriks maailma pattude eest, läinud lepitusverega taevasse kõigepühamasse paika ja toonud igavese lepituse (Hb 7:15–28): «Ja asi saab veel selgemaks, kui Melkisedeki sarnaselt tõstetakse preestriks üks teine, kes ei ole preestriks saanud lihaliku käsu Seadust mööda, vaid hävimatu elu väge mööda. Sest tunnistatakse ju: «Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.» Varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu – Moosese Seadus ei ole ju midagi teinud täiuslikuks –, asemele tuuakse aga hoopis parem lootus, mille kaudu me võime saada Jumala ligi. Ja niivõrd kui see ei sündinud ilma vandeta – sest leviidid on saanud preestriks vandeta, Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb: «Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: Sina oled igavesti preester» –, sedavõrd on parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus. Teisi, kes on järjekorras saanud preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast; Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet. Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda. Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad. Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta ohverdas iseenda. Sest Moosese Seadus seab ülempreestreiks inimesed, kes on nõrgad, aga vande sõna, mis on Seadusest hilisem, seab selleks Poja, kes on saanud täiuslikuks igavesti.»
Kirjas heebrealastele peetakse Vana Testamendi ohvreid ja ülempreestri tegevust eelkujuks Jeesuse ülempreesterlikust tegevusest Melkisedeki korra järgi (Hb 8:3–5): «Iga ülempreester seatakse ju ohverdama ande ja ohvreid; seepärast on tingimata vaja, et temalgi oleks midagi ohverdada. Kui ta nüüd oleks maa peal, siis ta ei olekski preester, sest siin on juba olemas neid, kes ohverdavad ande Seaduse järgi ja teenivad pühamus, mis on ainult taevase kuju ja vari. Moosest ju juhendati, kui ta hakkas valmistama telki: «Vaata, et sa teed kõik selle kuju järgi, mida sulle näidati mäel!»
Ülempreestri toimetatud ohvrite tõlgendamine sümboolsena jätkub apostlike isade juures. Klemensi järgi on Vana Testamendi ohvrid eelkujuks Jeesuse ülempreesterlikust ja tema volitatud apostlite ja nende ametisseatud piiskoppide tegevusest (1Klem 40–47). Seda tõlgendustraditsiooni jätkab Justinus, kui ta räägib Jeesusest Saalemi kuningana (Dialoog, 113): «Tema on see, kes kiirgab Jeruusalemmas igavese valgusena (Js 60:1,19–20). Tema on see, kes on Saalemi kuningas ja Kõigekõrgema Jumala preester igavesti Melkisedeki korra järgi.»
Psalmile 110 viidatakse varajastes kristlikes tekstides sageli. Tõlgendus järgib Uue Testamendi õpetusi. Psalmi on peetud eelkõige Jeesuse olukorra selgituseks pärast ülestõusmist ja taevasseminemist. Psalm tunnistab ka sellest, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ning suurem inglitest (1Klem 36). Kirja heebrealastele eeskujul kasutatakse argumendina kahte võtmepsalmi: Ps 2:7–8 ja Ps 110:1. Barnaba kirjas (12:10–11) vaadeldakse Jeesuse õpetusi, mille järgi Taavet kutsub oma järglast Issandaks (Ps 110:1) ning mitte oma pojaks.
Juba algusest peale on psalm 110 olnud kristlastele armas, sest juba Jeesus tõlgendab seda messiaanlikult. Psalmis on kokku võetud Jeesuse päästetöö inimkonna eest. Selles on nähtud viidet neitsistsündimisele, Tema toodud ohvrile Melkisedeki korra kohase ülempreestrina, Tema ülestõusmisele ja taevasseminemisele ning igavesele preesterlusele taevases Jeruusalemmas. Psalmi tunnistus lõpeb usutunnistusega. Psalmile tuginedes on kristlased alati pidanud Jeesust selleks Vana Testamendi kuningaks, kes istub Jumala paremal käel ja valitseb kuningana maailma üle.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015