Psalm räägib kannatava inimese valust. Jumal päästab ta surmaohust. Taas tunnistab Hallel-psalm Jumala väest vabastada enda omad surma haardest (Ps 116:3–4): «Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: «Oh Issand, päästa mu hing!» Rääkides oma teenimisametist ja kannatustest tsiteerib Paulus seda psalmi (2Kr 4:1–18): «Sellepärast et meil on selline amet, nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära. Me oleme lahti öelnud häbiväärseist asjust, mida peidetakse, me ei kasuta riukaid ega moonuta Jumala sõna, vaid esitame end tõe avaldamisega kõikide inimeste südametunnistusele Jumala ees. Kui meie evangeelium on siiski kinni kaetud, siis on see kinni kaetud neile, kes hukkuvad, neile uskmatuile, kellel praeguse aja jumal on mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju. Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast. Sest see, kes ütles: «Pimedusest paistku valgus!», on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus. Nii on surm tegev meis, elu aga teis. Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: «Ma usun, seepärast ma räägin», siis meiegi usume ja ka räägime, teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega. Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks. Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.»
Paulus räägib oma kitsikustest. Ta oli surmaohus ning peaaegu kaotamas lootust, nagu ta kirjutab kirja alguses (2Kr 1:8–11): «Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi – tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.» Paulus saab lohutust Jeesuselt, kes on kannatanud surma õudust ja võitnud pimeduse väe. Iseendast on Paulus nõder, ta on otsekui saviastja, millesse Jumal on pannud suure aarde. Psalmis leiab ahistatud inimene hingamise Jumalas (Ps 116:6–11): «Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal. Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas. Ma ütlesin oma kohmetuses: «Kõik inimesed on valelikud!»»
Psalm tuletab kristlasele meelde, et Jeesus on surma võitja ja on tõotanud olla enda omade juures iga päev. Kristlane ei pea kartma või kaotama lootust, sest Jumala päästab surmast ja viib igavesse ellu (Ps 116:15): «Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015