Psalm 118 on Hallel-psalmidest viimane. Selles tulevad selgelt esile lõpuaega puudutavad Jumala päästeplaanid oma rahva jaoks. Pole siis ime, et seda tsiteeritakse Uues Testamendis palju kordi (Mt 11:3; Mk 11:9–10; Mt 21:9; Lk 19:38; Jh 12:13; Mk 12:10–11; Mt 21:42; Lk 20:17 1Pt 2:4,7; Mt 23:37–39; Lk 13:34–35; Hb 13:6). Psalmi põhisisu võetakse kokku Johannese jüngrite küsimuses Jeesusele (Mt 11:3): «Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?» Juudid ootasid teda, kes pidi tulema Issanda nimel (Ps 118:26): «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast.»

Rahvahulk vaimustub, kui Jeesus ratsutab eesli seljas Jeruusalemma. Jeesus täidab teadlikult Sakarja raamatu Messia-ennustuse (Sk 9:9–10). Rahvas hõiskab ja tervitab Teda Psalmi 118 sõnadega, mida nad olid õppinud paasaliturgiast (Mk 11:9–10; Mt 21:9; Lk 19:38; Jh 12:13): «Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!» Rahvas kogeb, et nüüd on tulnud Jumala päästeaeg, kui tõotused täituvad (Ps 118:15–16): «Hõiske- ja päästehääl kostab õigete telkidest: «Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid! Issanda parem käsi on tõusnud kõrgele, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!» Issanda käsi on Vanas Testamendis väljend, mida kasutatakse Jumala suurte päästetegude kirjeldamisel. Jumal päästis Iisraeli Egiptuse orjusest «tõstetud käsivarrega» (2Ms 6:6–7): «Seepärast ütle Iisraeli lastele: Mina olen Issand ja mina viin teid ära egiptlaste teoorjuse alt; ma päästan teid nende orjatööst ja lunastan teid oma väljasirutatud käsivarrega ning suurte kohtupidamistega. Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks, ja teie peate tundma, et mina olen Issand, teie Jumal, kes teid viib välja egiptlaste teoorjusest.»

Ka Jeesus ise tsiteeris psalmi, kui Ta muretses Jeruusalemma paadumuse pärast. Ta ennustab, et Jeruusalemm jäetakse maha ning et Tema oma – juudi rahvas – ei saa Teda näha, enne kui nad ühinevad nende inimeste rõõmuga, kes hõisates Teda Jeruusalemmas vastu võtsid (Mt 23:37–39; Lk 13:34–35): «Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha, sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!»

Uues Testamendis on psalmi kasutatud selgitusena, miks juudid rahvana ei võtnud Jeesust Messiana vastu. Psalmi salmides 22–23 räägitakse kivist, mille ehitajad põlgavad: «Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis.» Jeesusest sai juutidele komistuskivi, sest nad ei võtnud Teda oma vaimuliku hoone nurgakiviks. Ka rääkides võrdumi viinamäe omanikust viitas Jeesus psalmile (Mk 12:1–12; Mt 21:33–46; Lk 20:9–19): “Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: «Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: «Ehk nad häbenevad mu poega!?» Need rentnikud aga rääkisid omavahel: «Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!» Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.»

Jeesuse võrdumi probleemi selgitatakse täpsemalt Peetruse kirjas. Nagu kiri ütleb, on Jeesus vaimuliku hoone olemuslik osa. Kui Jeesus-kivi puudub, langeb kokku nii juudi kui kristlase hoone (1Pt 2:4–8): «Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: «Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.» Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga «kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks», ning «komistuskiviks» ja «pahanduskaljuks». Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud.»

Psalmi tsiteeritakse nii Klemensi kui ka Barnaba kirjades. Mõlemas on psalmi tõlgendatud kristoloogiliselt. Klemens kutsus Korintose koguduse liikmeid minema sisse Kristus-väravast ja leidma uuesti kristlaste omavahelist osadust (1Klem 48): «Eemaldagem siis viivitamata see ebakõla! Langegem Väelise ette ja anugem Temalt nuttes, et Ta leebuks, saaks meiega lepitatud ja paneks meid taas puhtalt ja üllalt elama omavahelises armastuses. Sest see on õiguse värav, mis on avatud ellu, nõnda nagu on kirjutatud: «Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tunnistan Issandale oma patu. See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse. [Ps 118:19,20]» Avatud väravaid on küll, aga õiguse värav on see Kristuse värav ja õiged on kõik, kes selle kaudu käivad ja parandavad oma elu pühaduses ja õiguses, tehes kõike laitmatult. Olgu keegi usus, suutku edasi anda teadmist, olgu tark sõnu eristama, puhas tegudes, seda rohkem peab ta olema alandlik, mida suuremaks ta ennast peab ja seisab ühise hüve, mitte enda oma eest.»

Barnabase kirjas järgitakse Uue Testamendi õpetust, mille järgi Jeesus on iga vaimuliku hoone kõige olulisem nurgakivi. Ilma selleta pole mitte kellelgi iial võimalik pääseda (Barn 6:1–4): «Aga mida Ta ütleb, kui Tal tuli täita käsku? Kes tahab minuga riidu? Astugu ette! Või kes tahab käia minuga kohut? Tulgu Issanda teenija juurde! [Js 50:8,9]. Oh teid, sest te kõik vananete nagu riie ja teid sööb koi. Taas ütleb prohvet, kui teda on pandud tugevaks kiviks, mille vastu lömastutakse: «Vaata, ma panen Siionisse kalli aluskivi, valitud, kalli nurgakivi! [Js 28:16]. Mida Ta siis ütleb? Ja kes usub Temasse, elab igavesti. Kas meie lootus on siis rajatud kivile? Kaugeltki mitte. Vaid nõnda on öeldud sellepärast, et Issand kinnitas Tema liha. Ta ju ütleb: «ja ta tegi mind kõvaks otsekui ränikivi» [Js 50:7]. Ja taas ütleb prohvet: «see kivi, mille ehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks». Ja taas Ta ütleb: «See on suur ja imeline päev, mille Issand on teinud» [Ps 118:22,24].»

Psalm räägib kristlasele turvalisest lootusest Jumala peale. Tal pole vaja karta, vaid ta võib kõiges loota Jumala abile. Kirjas heebrealastele tsiteeritakse psalmi 6. salmi (Hb 13:6): «Nii võime julgesti öelda: «Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?»» Samuti kirjutab Paulus (Rm 8:31–35): «Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015