Psalmis tänatakse Jumalat abi eest rasketes olukordades (Ps 124:1–5): «Kui Issand ei oleks olnud meiega – nii ütelgu Iisrael–, kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu; siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge; siis oleksid ülbed veed läinud üle meie hinge.»
Mõnel korral on Paulus kirjades kirjeldanud oma keerulisi olukordi, kui ta kuulutas evangeeliumi Kristusest. Kõikidele inimestele ei olnud see vastuvõetav. Näiteks seadsid mõned Korintose koguduse liikmed kahtluse alla Pauluse apostelliku meelevalla. Rünnakud olid isiklikud ning Paulusel tuli ennast kaitsta. Ta esitab pika loendi oma kannatustest, mida ta on pidanud taluma evangeeliumi pärast. Ta võrdleb end nende juudi õpetajatega, kes teda ei tunnustanud (2Kr 11:22–33): «Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka. Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt – mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus. Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend, mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes; tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti; peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast. Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks? Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle. Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes olgu kiidetud igavesti, teab, et ma ei valeta. Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta, ja mind lasti korviga läbi müüriakna alla ning ma pääsesin tema käest.»
Ometigi ei võta Paulus au endale, vaid tõdeb viimaks, et tõeline rahu on leitav Jumala armust, mitte inimese jõust. Ta ise oli kogenud seda korduvalt, kui armuline Jumal teda kiusatustest päästis (2Kr 12:6–10): «ah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb, ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.» Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.»
Psalmis ülistatakse Jumalat samamoodi, nagu seda teeb Paulus. Palvetaja kirjeldab oma vägevaid vaenlasi, kes oleksid tulvavee sarnaselt hävitanud tema elu, aga Issand tuli appi ja päästis ta nende käest. Keset vaimulikke kiusatusi saab kristlane loota Jumala päästele.
Katsumuste ajal võib kristlane langeda. Ka siis saab ta loota Jumala armule. Ehkki kiusatuste ajal püütakse teda võrku nagu lindu, saab ta panna oma lootuse Jumala peale, kes ta vabastab (Ps 124:7–8): «Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära. Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa.» Paulus tahab kiidelda oma nõtrusest, sest siis saab temas nähtavaks Jeesuse arm.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015