Põgenemine Egiptusest on Pauluse järgi eelkuju kristlase rännakust taevase kodu poole (1Kr 10:1–13). Jesaja raamatus on põgenemine Egiptusest eelkuju Jumala uuele päästeteole, kui Ta juhatab oma rahva Paabeli orjapõlvest tagasi Jeruusalemma (Js 51:9–11): «Ärka, ärka, ehi ennast jõuga, Issanda käsivars! Ärka nagu muistseil päevil, endiste põlvede ajal! Eks olnud sina see, kes purustas Rahabi, kes torkas läbi merelohe? Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud, lunastatuile läbitavaks? Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.»

Uues Testamendis kasutatakse Paabelit kujundina antikristliku maailmavõimu kohta. Paabel on jumalatuse asupaik, mille eluviisi eest kristlased põgenevad. Nii öeldakse Jesaja raamatus: «Minge välja Paabelist, põgenege Kaldeast, rõõmuhüüdega andke teada, kuulutage seda, levitage maailma ääreni, öelge: «Issand on lunastanud oma sulase Jaakobi. Nad ei saanud tunda janu, kui ta viis neid läbi kõrbete: ta laskis neile kaljust vett voolata, ta lõhestas kalju ja vesi vulises.» Õelatel ei ole rahu, ütleb Issand.» (Js 48:20–22) «Lahkuge, lahkuge, minge sealt ära, ärge puudutage rüvedat; minge ära selle keskelt, puhastage endid, Issanda riistade kandjad! Aga teil ei ole vaja lahkuda tõtates ega minna põgenedes, sest Issand käib teie ees, Iisraeli Jumal on teile järelväeks.» (Js 52:11–12)

Jumalatu maailma keskel kristlane kannatab. Lott on näide patuste keskel elavast inimesest (2Pt 2:6–8): «Ta muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks ja pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti, keda kõlvatud inimesed vaevasid oma liiderliku eluviisiga, sest nende seas elades ning kõike seda nähes ja kuuldes oli see õige piinanud oma õiglast hinge päevast päeva ülekohtuste tegude pärast.» Lott juhatati Soodomast ja Gomorrast välja samamoodi, nagu juudid Paabelist. Lott on näide kristlasest, kes ei kiindu maailma pahedesse. Jeesus tuletab meelde Loti naise saatust, kes pöördus, et heita veel kord imetlev pilk kaduva jumalatu kodulinna hiilgusele, kuid see pilk hävitas ta enese (Lk 17:28–33): «Nõndasamuti ka, nagu oli Loti päevil: nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid, aga sel päeval, mil Lott lahkus Soodomast, sadas taevast tuld ja väävlit ning hävitas nad kõik. Otse niisamuti on sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub. Kes sel päeval on katusel ja ta asjad on majas, ärgu tulgu alla neid võtma, ja nõndasamuti see, kes on väljal, ärgu pöördugu tagasi! Tuletage meelde Loti naist! Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.» Loti naine on kristlastele hoiatav eeskuju sellest, et me ei peaks kiinduma oma varandusse. Jumal päästab kristlase, aga mitte tema varanduse.

Psalmis räägitakse kristlase järelekatsumisest kurjas maailmas. Usu pärast naerdakse ta välja ning pilkamisi palutakse tal laulda Siioni laule. Kristlane peab meeles oma eesmärki, taevast Jeruusalemma (Ps 137:5–6): «Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi! Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!» Kristlane võib oodata kurja võimu alistamist ning Jeruusalemma (ehk koguduse) hävitaja, antikristliku maailma võimu purustamist. Meie Isa palves palutakse, et Jumal päästaks kristlase ära kurjast. Kristlane võib paluda seda enda jaoks (2Pt 9–22): «Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani. Iseäranis nuhtleb Issand neid, kes rüvedas himus elavad lihaliku loomuse järgi ning põlgavad Issanda valitsust. Need on jultunud ja ennast täis ega põrka tagasi teotamast kirkuseingleid, kuigi isegi inglid, kellel on rohkem jõudu ja väge, ei lausu nende kohta teotavat otsust Issanda ees. Ent need on nagu mõistmatud loomad, kes on loomu poolest sündinud püüdmiseks ja hukkamiseks; nad teotavad seda, mida nad ei mõista, ja hukkuvad oma hukatuses, karistatuna ülekohtu eest ülekohtu palgaga. Nad peavad lõbuks priisata päise päeva ajal, need mustuse- ja häbiplekid, kes turgutavad end oma lõbudes, kui nad pidutsevad koos teiega. Nende silmad on täis abielurikkumist ning neil ei saa kunagi patust küllalt, nad ahvatlevad kõikuvaid hingi, neil on ahnitsema harjunud süda, nad on needuse lapsed. Nad on loobunud otseteest ja eksinud ära, järgides teed, mida läks Beori poeg Bileam, kes armastas ülekohtu palka, sai aga noomida oma üleastumise pärast: hääletu koormaloom rääkis inimhäälega ja takistas prohveti meeletust. Need on veeta allikad, marust aetavad udupilved, neile on määratud pilkane pimedus. Sest rääkides tühiseid ja õõnsaid sõnu, ahvatlevad nad kõlvatute lihahimudega neid, kes hiljuti on jõudnud ära põgeneda eksituses elavate seast, kes, tõotades teistele vabadust, on ise kaduvuse orjad; sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud. Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu halvem kui esimene. Sest neile oleks olnud parem, et õiguse tee oleks neile jäänud tundmata, kui et seda äratundnuna pöörata selg nende kätte antud pühale käsule. Nendele on tulnud kätte see, mida tõeline vanasõna ütleb: «Koer pöördub tagasi oma okse juurde» ja «Pestud emis läheb porisse püherdama».»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015