Psalmis saab nähtavaks muusika olulisus jumalateenistuslikus elus. Templis kasutati Jumala ülistamisel keelpille (naabel, kannel ja keelpillid), puhkpille (pasun, vilepill), tamburiine (Kirikupiibel tõlgib siin ekslikult «trummid») ning simblid, millel helisevad vastastikku väikesed metalltaldrikud. Lisaks nimetatakse tantsu. Kui Jumala lepingulaegas toodi Jeruusalemma, siis Taavet tantsis Jumalat ülistades (2Sm 6:12–23): «Kui kuningas Taavetile jutustati ja öeldi: «Issand on õnnistanud Oobed-Edomi koda ja kõike, mis tal on, Jumala laeka pärast», siis Taavet läks ja tõi rõõmsa meelega Jumala laeka Oobed-Edomi kojast üles Taaveti linna. Kui Issanda laeka kandjad olid astunud kuus sammu, siis ohverdas ta härja ja nuumveise. Ja Taavet tantsis kõigest väest Issanda ees; Taavet oli riietatud ainult linasesse õlarüüsse. Ja Taavet ja kogu Iisraeli sugu tõid Issanda laeka üles hõisates ja sarve puhudes. Aga kui Issanda laegas jõudis Taaveti linna, vaatas Sauli tütar Miikal aknast välja ja nähes kuningas Taavetit hüppavat ja kargavat Issanda ees, põlgas ta teda oma südames. Kui Issanda laegas oli viidud ja asetatud ta paika keset telki, mille Taavet oli sellele püstitanud, siis ohverdas Taavet Issanda ees põletus- ja tänuohvreid. Ja kui Taavet oli lõpetanud põletus- ja tänuohvrite ohverdamise, siis ta õnnistas rahvast vägede Issanda nimel. Ja ta jagas kogu rahvale, kõigile Iisraeli hulkadele, niihästi meestele kui naistele, igaühele ühe leivakaku ning datli- ja rosinakoogi. Siis läks kogu rahvas ära, igaüks koju. Ja kui Taavet jõudis koju oma peret õnnistama, siis tuli Miikal, Sauli tütar, Taavetile vastu ja ütles: «Kuidas küll Iisraeli kuningas on täna ennast austanud, paljastades ennast täna oma sulaste teenijate silme ees nagu alp, kes sel kombel ennast täiesti paljastab!» Aga Taavet ütles Miikalile: «Issanda ees, kes mind on valinud sinu isa ja kogu ta soo asemel ja kes käskis mind olla vürstiks Issanda rahvale Iisraelile, jah, Issanda ees olen ma tantsinud. Ma tahan ennast alandada sellest veelgi rohkem ja olla iseenese silmis alandlik! Aga teenijate juures, kellest sa rääkisid, olen ma auväärne.» Ja Miikalil, Sauli tütrel, ei olnud last kuni surmani.» Miikal põlgas Taaveti tantsu Jumala auks ning sai sellepärast karistada.

Kristlikus teoloogias on alati leidunud koht muusikale ning isegi ülistustantsule. Taevast liturgiat kirjeldades nimetab Ilmutusraamat Vana Testamendi muusikainstrumente ning tundub loomulikuna eeldada, et neid kasutati ka kristlikul jumalateenistusel. Paulus annab juhiseid koguduse tegevuseks. Üheks oluliseks asjaks on laul ja sellega seonduv muusika (1Kr 14:26–33): «Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu (psalmos), on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist – see kõik toimugu ülesehitamiseks. Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu. Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait – rääkigu iseendale ja Jumalale. Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku kõneldut. Aga kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis esimene jäägu vait. Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja kõik saaksid virgutust. Ja prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele. Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal.» Pauluse järgi tahab Jumal, et koguduse koosolekul valitseks kord, sest kõik peab toimuma «ülesehitamiseks». Vahetult enne seda on Paulus kirjutanud, et kristlasi peab ühendama armastus. Kui see puudub, siis on kristlik jumalateenistus pelk kumin ja kõlin (1Kr 13:1): «Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.»

Koguduse koosviibimise mõte on luua eeldused Jumala nime kirgastamiseks. Laulul ja muusikal on oluline osa Jumala ülistamises. Psalmis kordub mitmel korral üleskutse ülistada Jumalat (Ps 150:6): «Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat! Halleluuja!» Oma kirjas filiplastele viitab Polykarpos sellele salmile, kui ta kutsub kirja saajaid üles elama kristlikult. Kristlane ülistab Jumalat eluga, mis on Jumala tahte kohane (Polykarpos, Fil 2): «Seepärast vöötage oma puusad, teenige Jumalat kartuses ja tões [1Pt 1:13; Ps 2:11], jättes maha tühjad jutud ja paljude eksituse, uskudes seda, kes äratas üles meie Issanda Jeesuse Kristuse surnuist ja andis talle kirkuse [1Pt 1:21] ning trooni oma paremal käel; kellele on allutatud kõik taevased ja maised asjad, keda teenivad kõik hingelised [Ps 150:6], kes tuleb elavate ja surnute kohtumõistjana [Ap 10:42], kelle verd nõuab Jumal talle sõnakuulmatute käest. See aga, kes äratas tema üles surnuist, äratab ka meid [2Kr 4:14], kui meie teeme tema tahtmist ja käime tema käskudes ja armastame seda, mida armastas tema, hoidudes eemale kõigest ülekohtust, ahnusest, rahaarmastusest, laimamisest, valetunnistusest, ja ei tasu kurja kurjaga või sõimu sõimuga [1Pt 3:9] või rusikahoopi rusikahoobiga või needust needusega; pidades meeles aga seda, mida ütles Issand, õpetades: Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut; andke andeks, siis antakse andeks ka teile; halastage, et halastataks teile; mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile [Mt 7:1–2; Lk 6:36–38]; ja et õndsad on vaesed ning vaevatavad õiguse pärast, sest nende päralt on Jumala riik [Lk 6:20; Mt 5:10].» (tlk Kalle Kasemaa, Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 158–159)

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015