Pisiidia Antiookias pidas Paulus jutluse, milles ta kinnitas Jeesuse surnuist ülestõusmist kirjade järgi. Üheks näiteks oli Psalmi 2 seitsmes salm (Ap 13:32–33): «Meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud: «Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud.»» Kas selles salmis ei räägita mitte Jumala Poja sündimisest? Miks kirjeldatakse sellega Jeesuse ülestõusmist ja võitu surma üle?

Psalmi taustaks on Jeruusalemma kuningakoja teoloogia. Selle kohaselt sai Taaveti soost pärinev kuningas kroonimisel Jumala enda pojaks (2Sm 7:14–15). Ta sai Jumalalt meelevalla valitseda kõigi rahvaste üle (Ps 2:8): «Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks.» Just taoline kroonimissündmus oli Pauluse järgi toimunud Jeesuse ülestõusmises. Kuna ta oli kukutanud surma võimu, sai Talle anda kogu meelevalla taevas ja maa peal. Ülestõusnud Jeesus räägib sellest meelevallast, kui Ta annab oma jüngritele kogu maailma suunatud misjoniülesande (Mt 28:18–20): «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.»

Ilmutusraamatu 12. peatükis kirjeldatakse taevas toimunud muutust, kui ülestõusnud ja oma surmaga maailma patud hävitanud Jeesus sinna saabub. Puhkeb sõda, ning inimeste süüdistaja Kurat heidetakse sealt välja. Taevas ülistatakse Jumalat, sest seal on alanud Kristuse meelevald (Ilm 12:10–12): «Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl. Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi ega ole oma elu armastanud surmani. Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.»

Esimesed kristlased lugesid Psalmi 2 ülestõusmisest julgustatuna. Nad nägid, et Jeesusel Kristusel on nüüd kogu meelevald ning nad ei pea enam kartma maailma viha või inimeste tagakiusu. Kohates Jeruusalemmas tagakiusu, lugesid esimesed kristlased julgelt psalmi algussõnu ja palusid Jumalalt abi (Ap 4:24–30): «Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees, kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud: «Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu.» Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima. Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.» Jüngrid palvetasid, et Kristus Jeesus näitaks jätkuvalt oma meelevalda ja väge. Luukas räägib, et Jumal vastas nende palvele (Ap 4:31): «Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.»

Hiljem sai Psalmist 2 oluline tunnistus, et Jumalale kuuluvana on Jeesusel eriline positsioon. Eriti viidatakse sellele psalmile kirjas heebrealastele, kus õpetatakse, et Jeesus on palju suurem inglitest (Hb 1:5): «Missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: «Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.»? (Ps 2:7) Ja veel: «Mina olen temale Isaks ja tema saab minule Pojaks!»?» (2Sm 7:14). Hiljem ühendab kirjutaja Psalmide 2 ja 110 sõnumid, mis tunnistavad ühiselt Jeesuse taevasest kuninglikust ja ülempreesterlikust ülesandest (Hb 5:5–6): «Nõnda ei ole ka Kristus austanud ennast ise ülempreestriks saamisega, vaid see, kes talle on ütelnud: «Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.» Nõnda ta ütleb ka teises kohas: «Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.» Clemensi kirjas korintlastele (1Clem 36) argumenteeritakse samamoodi. Jumala Pojana on Jeesus palju suurem inglitest.

Psalmi sõnad «Sina oled mu Poeg» öeldi Jeesusele Tema ristimisel (Mt 3:17; Lk 3:22). Seega ennustati juba ristimisel Jeesuse tulevast võitlust patu ja surmaga. Ta pidi väljuma sellest võitjana. Justinus Märter selgitab Jeesuse ristimist nõnda (Dialoog juut Tryfoniga, lg 88): «Inimeste pärast laskus Püha Vaim Tema peale tuvi kujul ning samal hetkel kuuldi taevast häält, mida (juba) Taaveti kaudu öeldi, kui ta Kristuse isikust ütles seda, mida Isa hiljem ütles Kristusele: «Sina oled mu Poeg, täna ma olen Sind sünnitanud.» Sellega Ta ütles, et Tema sündimine algas tõesti inimeste eest, kui need nüüd mõistavad, kes Ta tegelikult oli.»

Ilmutusraamatus nähakse Psalmi 2 sõnumi täitumist Jeesuse taevase võimu ja meelevallana maailmas. Ükski paganrahvas ei suuda seista vastu Kristuse meelevallale. Ta purustab nende väe otsekui saviastja, nagu öeldakse Psalmi 2 lõpus. Jeesus tõotab Tüatiira koguduse liikmetele, et nad hakkavad üheskoos mõistma kohut paganrahvaste üle (Ilm 2:26–27): «Kes võidab ja minu tegusid lõpuni hoiab, sellele ma annan meelevalla paganate üle ning ta hoiab neid kui karjane raudsauaga, nii nagu purustatakse saviastjaid.» Ilmutusraamatus kirjeldatakse Jeesuse võimu ja meelevalda Psalmi 2 sõnadega (Ilm 19:15): «Ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning Tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.» Ilmutusraamatu metsaline püüab koos ilmamaa kuningatega rünnata Issanda Võitut Jeesust Kristust, kuid nad kõik hävitatakse (Ilm 19:19).

Psalmi 2 lõpus kutsutakse kõiki rahvaid üles ülistama Jumala Võitut (Ps 2:10–12): «Teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida! Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega! Andke suud Pojale, et Ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest Tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes Tema juures pelgupaika otsivad.» Märtrina surnud Smürna piiskop Polykarpos kirjutas 2. sajandi alguses filiplastele ja palus neid teenida Jumalat kartuses (Pol Fil 2:1): «Vöötage oma puusad, teenige Jumalat kartuses ja tões, jättes maha tühjad jutud ja paljude eksituse» (Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 158). Üleskutse taustal on Psalmi 2 lõpp. Kristlane peab kartma ja armastama Jumalat, kes valmistas Jeesuses pääste kõigile inimestele.

Psalmide raamat algab kirjeldusega õndsast ristitud kristlasest ning jätkub kristoloogilise psalmiga, mille väljendeid tsiteeritakse Uues Testamendis argumentidena seoses Jeesuse ristimise ja ülestõusmisega. Kristlasele annab see psalmide sõnumist õige perspektiivi. Need räägivad kristlase suhtest Jeesusega, kelle nimes võib igaüks pääseda. Jeesusele anti ülestõusmises kõik meelevald taevas ja maa peal ning Ta läkitas oma jüngrid kuulutama rõõmusõnumit ning ristima Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Jeesus on psalmides kirjeldatud õiglane kuningas, kes valitseb taevases Jeruusalemmas (Ps 2:6): «Mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015