Psalmi alguses olev heebreakeelne muusikajuhis «vilepillidel mängida» on Septuagintas tõlgitud väljendiga «temast, kes saab pärandi». Hippolytus ütleb, et see väljend viitab kirikule, kes tunnistab Kristuse Issandaks ja Kuningaks. Augustinuse kommentaaris ja Hieronymuse jutluses, mis käsitleb Psalmi 5, tõlgendatakse psalmi kui tõotust kristlastele antavast taevasest pärandist.
Psalmi sõnum on kahetine. See räägib kindlast lootusest Jumala abile, aga ka inimeste üldisest kurjusest. Psalmile tuginedes kirjeldab Paulus kirjas roomlastele inimkonna rikutust. Septuaginta tõlget järgides kirjutab ta (Rm 3:13): «Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad...» Psalmi palvetaja, kes on inimeste kurjust oma elus kogenud, tahab põgeneda oma Jumala juurde varjule (Ps 5:5–7,10): «Sest sina ei ole Jumal, kellel on hea meel õelusest; paha ei või olla sinu külaliseks. Hooplejad ei astu su silma ette, sa vihkad kõiki, kes nurjatust teevad. Sina hukkad vale rääkijad; verejanulised ja kavalad on jäledad Issandale. … Sest nende suus ei ole midagi kindlat, nende südames on hukatus, nende kurk on avatud haud ja libe on nende keel.» Kirikuisa Origenes laiendab tõlgendust ka kristlaste vaimsetele vaenlastele: igaüht, kes tahab kristlikus tões süveneda, ründavad inimesed ja deemonid. Salmi 10 kujund «avatud hauast» on Hieronymuse tõlgenduses kujund eksiõpetajatest, kes kutsuvad süütuid inimesi koos enesega surma.
Psalm õpetab kristlasele, keda tabab maailma kurjus, alandlikku hoiakut. Ta palub, et ta ei annaks järele kiusatusele teha sedasama kurja ega annaks sellega oma vaenlastele põhjust pilkamiseks (Ps 5:9): «Issand, juhata mind oma õigluses mu vihameeste pärast, tasanda oma tee minu ees!» Oma usu pärast inimeste viha aluseks osutudes saab kristlane otsida eriliselt tuge teistelt usklikelt. Oma usu kinnitamiseks saab ta tulla kogudusse (Ps 5:8): «Aga mina lähen su kotta sinu suurest heldusest ja kummardan su püha templi poole sinu kartuses.»
Salmis 4 kirjeldatakse õige inimese loomust. Ta tahab lakkamatult palvetada: «Issand, sa kuuled vara mu häält, vara ma valmistun sinule ja olen valvel.» Jeesus ise andis kristlastele eeskuju, kuidas neil tuleb Jumalat lakkamatult paluda ning alustada päeva Jumala ees vaikseks jäämisega (Mk 1:35): «Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.»
Psalmi lõpus kutsutakse üles Jumalat ülistama. Kristlased on selle tava võtnud kasutusele oma päevastel palvehetkedel (Ps 5:12–13): «Aga rõõmsad olgu kõik, kes sinu juures pelgupaika otsivad; igavesti hõisaku nad, sest et sina kaitsed neid; ja ilutsegu sinus need, kes armastavad sinu nime! Sest sina, Issand, õnnistad õiget; sa ehid teda oma hea meelega kui kaitsevarjuga.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015