Psalmi laulujuhis «mängida kaheksandal helil» on heebrea keeles väljendatud lihtsalt sõnaga «kaheksaga». Sõna «kaheksa» tähenduse üle arutledes jõuab Augustinus järeldusele, et see viitab maailmaaja lõpu järgsele olukorrale, kui Jumal mõistab kõigi inimeste üle kohut. Augustinus õpetab, et loomisprotsessi kohaselt püsib maailm 7000 aastat – ehkki mitte keegi ei suuda ennustada kohtupäeva täpset aega. Pärast seda algab igavik, mis alustab kaheksandat aastatuhandet. Gregorios Nyssast kutsub kristlasi üles pöörama oma pilgud «oktaavile», mis on ihu ülestõusmine, ning mitte igatsema maiseid asju. Tõlgendus, mille kohaselt oktaav viitab tulevasele kohtupäevale, esineb juba Hippolytusel. Seega on psalmi peetud sõnumiks kohtu- ja ülestõusmise päevast.
Psalmi sisu kirjeldab üsna tabavalt kristlase ettevalmistumist surmaks ja igavikuks (Ps 6:2–4): «Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis! Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand, sest mu luud-liikmed on jahmunud! Mu hing on väga jahmunud. Aga sina, Issand, kui kaua veel?» Surmahetkel võib kristlane paluda abi armuliselt Jumalalt. Sellepärast veedab ta aega Jumala sõnaga ning palub Temalt abi. Jumal on tõotanud aidata ning psalmi lõpus rõõmustatakse, et Issand kuuleb palvet (Ps 6:10): «Issand kuuleb mu anumist, Issand võtab vastu mu palve.»
Salmis 6 räägitakse surmavalla trööstitusest. Seal ei ülista Issandat enam keegi. Augustinus võrdleb seda rikka mehe valuga, kes surmavallas olles ei suuda Jumalat tänada (Lk 16:19–31). Psalmi väljendeid võib leida ka Jeesuse õpetustes, kui Ta räägib viimsest kohtust. Jeesus hoiatab vaimulikke silmakirjatsejaid taolisest tegevusest hoiduma, et nad osutuks viimses kohtus Jumala poolt hüljatuks (Mt 7:21–23): «Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!» Jeesuse sõnad «minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad» (Mt 7:23; Lk 13:27) pärinevad psalmi salmist 9.
Psalmis esile kerkiv valu ja ahastus olid Jeesusele tuttavad. Pisut enne oma surma oli Ta ahastuses ja palvetas (Jh 12:27–28): «Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi. Isa, kirgasta oma nime!» Siis tuli hääl taevast: «Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.» Kaldkirjas tekst esineb Septuaginta tõlkes salmides 4–5. Jeesus tundis sama valu, mida saab kord tunda iga patune inimene. Raskelt rõhub süü inimest määrdunud südametunnistuse pärast ning ta kardab hukkuda. Ehkki Jeesusel ei olnud oma patte, kandis Ta meie patu. Sellepärast koges Ta püha Jumala ligiolu ahistavana. Surm lähenedes tundis Jeesus end Jumala poolt hüljatuna. Psalmi lõpp kinnitab siiski, et Jumal tuleb appi ning päästab surmast. Samamoodi võib kristlane loota sellele, et Jumal päästab ta surmavallast.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015