Psalmi 17 palvetaja ütleb enda kohta, et ta on laitmatu ning on alati järginud Jumala tahet. Sarnaselt eelneva psalmiga (Ps 16) on kristlikul kirikul olnud lihtne ka siin näha ennustust Jeesusest Kristusest. Tema kohta öeldakse (Ps 17:3–5): «Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind – siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte. Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest. Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.» Samamoodi kõneleb Kristus eelmises psalmis (Ps 16:8): «Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool.»

Psalm 17 räägib ka Jeesuse järgijatest, kristlastest. Püha Vaimu juhatusel saavad nad õppida täitma Jeesuse tahet ning nõnda järgida oma Lunastaja eeskuju. Jeesus andis enda omadele tõotuse (Jh 14:12): «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde.» Psalmi lõpp saab kristlase elus tõeks. Jeesuse omadena saavad nad suikuda surmaunne ning ärgata Tema juures (Ps 17:15): «Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.» Ilmutuse raamatu lõpus tõotatakse kristlastele (Ilm 22:4): «Ning [Jumala sulased] näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel.» Psalmi 17:3–5 järgi on Jumal Jeesuse proovile pannud ning tunnistanud Ta laitmatuks. Et kinnitada usku, katsub Jumal järele ka iga kristlase südame. Nagu Paulus ütleb, kasvatab Jumal enda omasid ahistuste kaudu (2Kr 1:4–11): «Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame. Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest. Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi – tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.»

Jumala saadetud katsumust peetakse Kirjas heebrealastele heaks ja armastavaks kasvatamiseks, millega Jumal kristlasi juhatab ja kinnitab (Hb 12:7–11): «Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada? Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.»

Psalmis tõotatakse, et katsumustes tuleb Jumal kristlastele appi (Ps 17:6–7): «Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet! Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!» Vastupanijateks nimetatakse siin kristlase vaenlasi: oma liha, ahvatlev ja tagakiusav maailm või pimeduse meelevald. Jumal tõotab, et ahistus on viimselt otsekui halb uni, millest kristlane ärkab, leides end Jumala juures kaitstuna (Ps 17:15): «Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.» Jumala ligiolu üllatab kristlast alati oma headusega ning ümbritseb teda armastusega. Paulus väljendab seda sõnadega (1Kr 2:9): «Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015