Paulus kõrvutab kirjas roomlastele Jumala usaldusväärsuse inimeste valelikkusega (Rm 3:4): «Kindel on, et Jumal on tõemeelne, aga iga inimene valelik, nagu on kirjutatud: «...selleks, et sind tunnistataks õigeks su sõnades ja sa võidaksid, kui sinuga käidaks kohut.»» Paulus tsiteerib Taaveti patukahetsuspsalmi sõnu (Ps 51:6): «Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, sa teed õigesti mind manitsedes ja õigusega mõistad minu üle kohut.» [Tõlgitud soomekeelse piiblitõlke järgi – tlk.] Tsiteeritud sõnad on märgistatud kursiiviga. Soomekeelses tõlkes on sõnastus üsna oluliselt muutunud, kuid algses tekstis on need üksteisele palju sarnasemad.
Paulus tsiteerib Septuaginta sõnastust, milles heebreakeelne tekst on tõlgitud pisut teisiti. Septuaginta tõlge ongi üks heebreakeelse teksti tõlgendusvõimalusi. Taavet tunnistab Jumalale oma pattu ning ütleb, et jääb kohtus kaotajaks, kui Jumal temaga tüliasja üles võtaks. Seda kohta võiks tõlkida ka nii: «Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, et sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises.» [Eesti Piibliseltsi 1999. a piiblitõlge ongi selle salmi tõlkimisel lähtunud Septuagintast – tlk.]
Psalm tunnistas Paulusele inimese patususest. Kirjas roomlastele 3. peatükis ütleb ta erinevatele psalmidele tuginedes, et iga inimene on patu meelevalla all. Psalm 51 on nendest tekstidest esimene, öeldes et inimene on patune sündimisest saadik (Ps 51:7): «Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.» See ei ole kahetseva inimese liialdus, vaid teoloogiline seisukohavõtt inimese loomupärasest kurjusest. Sama mõtet väljendab Iiob (Ii 14:4): «Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!» Sarnaselt räägib Bildad (Ii 25:4–6): «Kuidas võiks siis inimene olla õige Jumala ees? Ja kuidas võiks naisest sündinu olla puhas? Vaata, isegi kuu ei hiilga ja tähedki pole tema silmis selged, veel vähem siis inimene, see ussike, inimlaps, see vaglake.»
Inimese saatus elada patu orjuses tuleb selgelt esile jutustuses veeuputusest. Jumal tunnistab kõikide inimeste patusust (1Ms 6:5): «...Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad.» Soomekeelne Kiriku-piibel tõlgib «olid läbinisti kurjad», kuid heebreakeelses tekstis sisaldub siiski inimese elupäevadele viitav ajamäärus. Nad tegid kogu aeg kurja. Veeuputusjärgset aega kirjeldav tekst räägib inimkonna trööstitust saatusest (1Ms 8:21): «Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.»
Sama rõhutab Vana Testamendi ulatuslik ajalookirjutus. Jumala käskude pidamise asemel Iisraeli rahvas rikkus neid. Viimaks Jumal karistas oma rahvast ning hävitas Jeruusalemma. Jeremija järgi tulevikus rahvas uueneb vaimselt, kui Jumal oma Vaimu kaudu enda omades tegutseb (Jr 31:31–34): «Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.»
Vana Testamendi ulatuslikust teoloogilisest käsitusest, mis räägib inimesest kui patustajast, teeb Paulus Kirjas roomlastele õigeid järeldusi. Ta viitab, et ka kristlasel tuleb võidelda oma kurja loomusega (Rm 7:14): «Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.» Kristlase liha ja Jumala Vaim vastanduvad ning sellepärast toimub kristlase elus võitlus kurjaga (Gl 5:17): «Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite.» Üksikasjalikult kirjeldab seda võitlust kirja roomlastele 7. peatükis.
Psalm õpetab õiget kahetsust Jumala ees. Taavet oli Uurijat mõrvates ja tema naisega abielu rikkudes teinud pattu. Siiski tunnistas Taavet Jumalale, et on pattu teinud üksnes Tema vastu (Ps 51:6): «Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis.» Patt lahutab inimese Jumalast ning oma pattu märkav inimene taipab seda. Teda valdab Jumala ees hirm ning ta ainsaks sooviks on saada oma patt andeks. Pattu andeks saades inimene uueneb Püha Vaimu kaudu ning otsib lepitust oma ligimestega.
Psalmi õpetusest võib lugeda välja Pauluse teoloogiat. Patu andekssaanu võib võtta vastu Püha Vaimu anni (Ps 51:9–16): «Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-liikmed, mis sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid. Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti sinu õiglusest.»
Salmist 7 lähtub ka variseride tige vastus Jeesuse poolt tervendatud sünnist saadik pimedale mehele (Jh 9:34): «Nad kostsid talle: «Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?» Ja nad heitsid ta kogudusest välja.» Hiljem jätkub arutelu Jeesuse ja variseride vahel. Siis kuulevad variserid omakorda Jeesuse hoiatust. Iga inimene on sünnist saadik pime, sest ta usaldab oma võimet hinnata ise oma vaimulikku olukorda (Jh 9:39–41): «Jeesus ütles: «Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.» Seda kuulsid mõned variseridest, kes olid tema juures, ja ütlesid talle: «Kas meiegi oleme pimedad?» Jeesus ütles neile: «Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: «Meie näeme», siis jääb teie patt teile.»
Psalmis ei peeta andeksandmise aluseks loomohvrite toomist (Ps 51:18–19): «Sest tapaohvrid ei meeldi sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt. Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.» Pattu ei saa teha olematuks lihtsalt looma ohverdamisega, vaid Jumal vaatab südamesse ning tahab, et inimese kõrkus murduks ning et ta tunnistaks oma eksimust. Psalmis ei vaidlustata loomade ohverdamist, aga see ei saa muutuda n-ö asjaks iseeneses.
Barnaba kirja teises peatükis väidetakse aga juba teistmoodi. Kirjutaja tunneb Kristuse toodud täiuslikku ohvrit. Kiri on kirjutatud enne Bar-Kochba mässu (132–135), kui paljudel juutidel oli veel suur lootus ehitada Jeruusalemma tempel uuesti üles. Sellepärast lükkab Barnaba kirja kirjutaja tagasi loomade ohverdamise juutide poolt kui viisi Jumalale lähenemiseks. Ta juhatab kirja adressaadid, kelle hulgas võis olla mitmeid juudikristlasi, Jeesuse juurde (Barn 2:6–10): «Selle ta nüüd tegi kehtetuks, selleks et meie Issanda Jeesuse Kristuse uus käsk, mis on ilma sunni ikketa, ei hõlmaks inimeste tehtud ande… Meile ütleb ta nüüd nõnda: Ohver Jumalale on murtud süda, meeldiv lõhn Issandale süda, mis ülistab seda, kes tema on loonud. Meil tuleb nüüd usinad olla, vennad, oma lunastuse pärast, selleks et kuri eksitust meisse lipsata lastes ei tõrjuks meid eemale elust.» [Tõlkinud Kalle Kasemaa, Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 69.]
Clemensi kirjas tsiteeritakse Psalmi 51 ja teisi Vana Testamendi tekste ning õpetatakse õiget kristlikku alandlikkust (1Clem 19): «Nii paljude ja selliste nii hää tunnistusega olevate alandlik ja tagasihoidlik (meel) kuulekuse kaudu mitte ainult meid, vaid ka enne meid olnud põlvi on teinud paremaks, neid nimelt, kes võtnud vastu ta sõnad kartuses ja tões. Siis nüüd saanud osa rohkemaist ja aulisemaist tegudest, jookskem meile algusest saadik kätte antud rahusihi poole ja vaadakem ainiti kogu maailma isa ja looja pääle ja hoidkem kinni tema suurepäraseid ja valdavaid rahuande ja häätegemisi. Nähkem teda mõistust mööda ja vaadakem vaimu silmadega tema suuremeelsesse tahtmisse, mõelgem, kuidas ilma vihavimmata tema on kogu oma looduse vastu.» [Tõlkinud Uku Masing, Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 23–24].
Kristlane saab psalmiga meenutada oma ristimist (Ps 51:9): «Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!» Paljud kristlased on ristitud juba lapsena. Origenes põhjendab psalmile viidates, et ka väike laps vajab ohvrit patu eest (Celsuse vastu 7.50). Lapse hädale vastavad kristlastest vanemad palvega ning tuues lapse pühale ristimisele. Ta pestakse puhtaks ning ta saab Jumala Püha Vaimu, kes juhib tema elu (Ps 51:12): «Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015