Psalmis kutsutakse kahel korral üles ohverdama Jumalale tänu (salmid 14 ja 23): «Too Jumalale ohvriks tänu (thysian aineseos) ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!» ja «Kes toob ohvriks tänu (thysia aineseos), see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!»

Tänuohver on kristlikus teoloogias ühendatud armulaua, Jumala ülistamise ja heade tegude tegemisega. Kirjas heebrealastele kirjutatakse kristlaste tänuohvrist (Hb 13:10–15): «Meil on altar, millelt süüa ei ole meelevalda nendel, kes peavad teenistust telgis. Sest nende loomade kehad, kelle vere ülempreester viib ohvriks patu eest kõige pühamasse paika, põletatakse ära väljaspool leeri. Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat. Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust. Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast. Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit (thysian aineseos), see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.» Kirja kirjutaja ütleb, et kristlasel tuleb avalikult tunnistada Jumala nime, ülistada Teda ning anda ainelist abi puuduses olijatele.

Eriline tänuohver tuuakse Jumalale armulaual. Selle kreekakeelne nimetus eukharistia tähendab ka tänuohvrit. Armulaua seadmisel tänas Jeesus Jumalat ning ühendas leiva ja veini oma sõnaga (Mt 26:26–29): «Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: «Võtke, sööge, see on minu ihu!» Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: «Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.» Armulauas tunnistame me Jeesuse oma Issandaks ja ootame Tema tagasitulekut (1Kr 11:26): «Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.»

Psalm õpetab kristlastele, millised ohvrid on Jumalale meelepärased. Psalmi alguses räägitakse Jumala hirmuäratavast ilmumisest ohverdavale rahvale (Ps 50:1–6): «Vägev Jumal Issand kõneleb ja hüüab ilmamaale päikese tõusust selle loojakuni. Siionist, kõige ilu täiusest, hakkab Jumal kiirgama. Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab tema eel ja tema ümber möllab maru väga. Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale. «Koguge mulle kokku mu vagad, kes minuga on teinud lepingu ohvri juures!» Siis taevad kuulutavad tema õigust, sest Jumal on kohtumõistja.»

Ohvrikultus tuletab muuhulgas meelde, et patune inimene peab Püha Jumala ees surema. Kui ohvriloom ka sureb, siis inimene jääb ellu ja kuuleb Jumalat teda kõnetamas. Jumal aga tahab eelkõige seda, et inimene saab Tema omaks ja palub Teda oma elu Issandaks (Ps 50:7–15): «Kuule, mu rahvas, ja ma räägin! Kuule, Iisrael, ma tunnistan su vastu: Jumal, sinu Jumal, olen mina! Ei ma sind noomi su ohvrite pärast, sest su põletusohvrid on mu ees alati. Ei ma võta su kojast härjavärsse ega sikke su taradest. Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel. Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures. Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks seda sulle; sest maailm ja selle täius on minu päralt. Kas ma peaksin sööma härgade liha ja jooma sikkude verd? Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused! Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!»

Jumalale on meelepärane, et inimene hüüab Teda appi. Jeesuses leiab kristlane Jumala tõeliselt. Kristus on toonud täiusliku ohvri ning sellepärast saab kristlane ohverdada Jumalale tänuohvreid ja hüüda Teda appi. Jumal tõotab vastata.

Clemensi kirjas (1Clem 52) tunnistavad psalmi salmid 14–15, et Jumal ei vaja loomohvreid, vaid suu tunnistust ja tänu: «Ohverda Jumalale tänuohver ja tasu Kõrgeimale oma tõotused» [tlk Uku Masing, Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 40]. Justinus Märter viitab sellele psalmile koos teiste Vana Testamendi tekstidega (Am 5:18–6:7; Jr 7:21–22; Js 66:1), kui ta põhjendab, miks Jumal ei vaja enam loomohvreid (Dialoog, lg 22): «Jumal käskis teid ohverdada oma rahva pattude ja ebajumalateenistuse pärast ning mitte sellepärast, et Ta ise vajaks ohvreid… Seega Jumal ei võta vastu teie [juutide] ohvreid, ning Ta ei ole alguses käskinud teil neid tuua sellepärast, et Ta oleks neid vajanud, vaid Ta käskis teid ohverdada oma pattude pärast. Nõnda on ka templiga, mida nimetatakse Jeruusalemma templiks. Jumal kutsub seda oma kojaks või elupaigaks mitte sellepärast, et Ta vajaks seda, vaid et te selle pärast liituksite Temaga ega teeniks ebajumalaid. Seda võib tõestada Jesaja sõnaga (66:1): «Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik?»»

Justinuse väide sarnaneb rabide argumentatsioonile. Rabi Piinehas vahendab rabi Levini õpetust (Leviticus Rabba 22:8), mille järgi iisraellased teenisid kõrbepaharette (Vana Testament kasutab sama sõna sikkude kohta): «Kuna iisraellased olid Egiptuses levinud eba-jumalateenistuse innukad järgijad ning neil oli kombeks tuua ohvreid vaimudele nagu on kirjutatud: «Ja nad ei tohi enam tappa oma tapaohvreid paharettidele» (3Ms 17:7) – ja need paharetid ei ole midagi muud kui deemonid, nagu võib järeldada tekstist, milles öeldakse: «Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud» (5Ms 32:17). Ja need deemonid ei ole midagi muud kui paharetid, nagu öeldakse: «seal asuvad … karglevad sikujalgsed paharetid» (Js 13:21). Ja neil oli kombeks ohverdada oma ohvreid keelatud ohvriküngastel, mille pärast Jumal pidi neile saatma ka karistuse. Seega Püha – olgu õnnistatud Tema – ütles: Toogu nad oma ohvrid minule kõikidel aegadel ilmutustelgi juurde ning nõnda öelgu nad lahti ebajumalateenistusest ja pääsegu ka karistusest. Sellepärast on kirjutatud: «Kes iganes Iisraeli soost tapab härja või lamba või kitse, leeris või väljaspool leeri, aga ei vii seda kogudusetelgi ukse juurde ohvrianni toomiseks Issandale Issanda eluaseme ees, sellele loetakse see veresüüks: ta on valanud verd, ja see mees tuleb hävitada oma rahva seast!» (3Ms 17:3–4).»

Psalmi lõpus hoiatatakse neid, kes unustavad austuse Jumala käskude vastu ja Tema tahte täitmise (Ps 50:16–22): «Aga õelale ütleb Jumal: «Mis on sul sellest, et sa jutustad mu seadustest ja võtad oma suhu minu lepingu? Sina ju vihkad õpetust ja heidad mu sõnad oma selja taha. Kui sa näed varast, siis sa oled meeleldi koos temaga ja sul on osa abielurikkujatega. Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust. Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega. Seda sa tegid, aga mina olin vait. Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!» Pange siis seda tähele teie, kes unustate Jumala, et ma ei murraks, ilma et keegi päästaks!»

Kristlane ei saa rahustada patustava ligimese südametunnistust. Paulus hoiatab ühise ikke vedamise eest inimesega, kes elab vales (2Kr 16:14–18): «Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega?» Clemensi kirjas kutsutakse Korintose kogudust sellele psalmile (Ps 50:16–23) viidates ütlema lahti kõigest kurjusest ja valest (1Clem 35). Koguduses olid vanemad ametist tagandatud ning võetud piiskoplik järelevalve oma kätte, ehkki Sõna sulased olid toiminud ustavana Jumala sõnale ja Kristuse seadmisele. Clemens tahab taastada koguduses korra, põhjendades oma kirjas omavahelist kristlikku armastust teoloogiliselt.

Psalmis hoiatatakse Jumala nimel  eksitavate kõnede pidamise eest. Paulus hoiatab oma hüvastijätukõnes, et kristliku koguduse keskele tuleb valeõpetajaid, kes toovad kaasa hävingu (Ap 20:28–32): «Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi. Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele. Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast. Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.» Sellepärast tuleb kristlastel olla tähelepanelik koguduses antava õpetuse suhtes.

Armulaual teeb Jumala Vaim silmakirjatsejad avalikuks ning neid ähvardab Jumala paadutav vägi (vrd 2Ts 2:11–12). Paulus tuletab Korintose koguduse liikmetele meelde armulaual öeldavat arameakeelset tunnistust ning kirjutab, et igaüks, kes ei armasta Issandat, saab Jumala poolt neetuks (1Kr 16:22): «Kui keegi ei armasta Issandat, olgu ta ära neetud! Maaranata! [Meie Issand, tule!]» Apostliku õpetuse järgi (Didache 10:6) öeldi armulaual arameakeelne tunnistus: «Tulgu arm ja kadugu see maailm! Hoosianna Taaveti Jumalale! Kui keegi on püha, see tulgu, kes mitte, parandagu meelt. Maran atha! (Meie Issand, tule!) Aamen» [tlk Jaan Kiivit jun., Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 209].

Kristlane võib julgelt tulla armulauale. Teda ei saa hirmutada tehtud patud ega möödalaskmised. Teda ei saa nende pärast ka tõrjuda, sest armulaual teenib teda Jumala Poeg, kes tahab armu anda.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015