Psalmi pealkiri kirjeldab Taaveti olukorda psalmi valmimise ajal. Taas on ta vaenlase salasepitsuse sihtmärgiks. Kui ta peidukoht antakse teada tema tagakiusajale Saulil, on ta elu ohus. Psalmi eriliseks detailiks on surmaohus oleva Taaveti tänu Jumalale (Ps 54:8–9): «Hea meelega ma toon sulle ohvreid, ma tänan su nime, Issand, sest see on hea. Sest ta tõmbas mind välja kõigist kitsikustest ja mu silmad parastasid mu vaenlasi.»
Kristlikus palveelus on alati rõhutatud, et Jumalat saab tänada ja ülistada kõigis olukordades. Paulus annab oma kirjades selle kohta üldiseid juhiseid: «Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!» (1Ts 5:16–18); «Mu vennad, rõõmustage Issandas! Üht ja sedasama teile kirjutada ei ole mulle tüütav, aga teid teeb see kindlaks.» (Fl 3:1); «Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!» (Fl 4:4); «Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega!» (2Kr 13:11).
Filiplastele kirjutatud üleskutsed rõõmustada Issandas on veelgi lähedasemad Psalmi 54 sõnumiga, kui loeme kirja algust. Selles ilmneb, et Paulus on vanglas ning on sarnaselt Taavetiga sattunud surmaohtu. Keset ahistust leiab Paulus siiski rõõmu Issandas ja leiab Tema kaitse all hingamise. Ta teab, et surmatunnil võtab Jeesus ta enda juurde (Fl 1:18–26): «Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada, sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et – nagu alati, nii ka nüüd – Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi. Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast. Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks, et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde.»
Välise ahistuse või haiguse all murdudes on psalmide palvetamine õige viis valmistuda oma surmaks. Kristlane on teadlik Jumala abist. Jumal kannab hoolt, et vaenlane alistataks. Paulus kirjeldab surma viimse vaenlasena, kelle Jumal kõrvaldab ülestõusmise päeval. Kristlane saab seda päeva rõõmuga oodata. Ta elab juba praegu koos Võitjaga, sest Kristuse ülestõusmine kindlustab talle võidu (1Kr 15:20–28): «Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul; ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm. Sest «Jumal on kõik alistanud tema jalge alla». Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas. Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.»
Kas kristlane tohib rõõmustada surma üle? Kas ta saab surmatunnil pidada enda kohta käivaks psalmi õpetust «mu silmad parastasid mu vaenlasi»? Paulus õpetab seda oma kirjas korintlastele, põhjendades esmalt teoloogiliselt, et Jumala riiki ei pääse mitte kristlase loomupärane olemus. Esmalt peab see surmas hävima (1Kr 15:50): «Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.» Surm hävitab kristlase liha ja vere, kuid ei suuda alistada Jumala Püha Vaimu sünnitatud uut loomust (2Kr 5:17): «Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.»
Seega hävitab surm selle, mis veel on takistamas kristlase jõudmist osadusse Jumalaga. Sellepärast rõõmustab Paulus surma hävitava väe üle. Ta kasutab prohvet Hoosea kohtukuulutust (Ho 13:14) ja kutsub surma kristlast ründama. Surma hävitustöö osutub aga kristlasele teeneks (1Kr 15:54–57): «Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: «Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?» Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!»
Nõnda saab kristlane usaldada head ja armastavat Jumalat, kes teeb temas surma tööd. Surm on Issanda käes tööriist, mille abil Ta tõmbab kristlase enda juurde. Kristlane saab rõõmustada surma hävitustööst enda juures psalmi sõnadega (Ps 52:6–7): «Vaata, Jumal on mu abimees, Issand on mu hinge tugi. Lasku ta tulla tagasi õnnetus minu varitsejaile, oma ustavusega hävita nad!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015