Psalmi lõpus kinnitatakse (Ps 55:23): «Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!» Kristlane saab kõiges loota Jumala abile. Ilmselt peab Peetruse kirja kirjutaja silmas just seda piiblikohta, kui ta julgustab kristlasi (1Pt 5:7): «Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!» Sarnaseid julgustusi leidub ka teistes Uue Testamendi kohtades. Paulus kutsub kristlasi üles rääkima Jumalale kõigist oma muredest koos tänuga (Fl 4:6–7): «Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.»
Jeesus kutsub oma jüngreid mitte muretsema ning lootma selle asemel Jumala abile (Mt 6:25–34): «Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! Ärge siis hakake muretsema, öeldes: «Mis me sööme?» või «Mis me joome?» või «Millega me riietume?» Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.»
Kristlase muretu suhtumine maistesse asjadesse saab nähtavaks tema elus. Selle asemel, et koguda endale aardeid maa peale, tuleb kristlasel kanda hoolt kadumatute aarete eest, mis Jumal on talle kinkinud. Kristlane saab õppida endale kuuluva jagamist teistele ning Jumala sõna aarete säilitamist oma elus (1Tm 6:17–20): «Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega, talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust. Oh Timoteos, hoia, mis su hoolde on usaldatud, pöördu ära labastest tühijuttudest ja valeliku tunnetuse vastuväidetest.»
Psalmis räägitakse kahe varem väga lähedase uskliku inimese tülist (Ps 55:13–15): «Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast, vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav, kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.» Midagi sarnast tuli kogeda Jeesusel, kui Juudas Iskariot Ta ära andis. Kristlase ususõbrad võivad loobuda Jumalast ning neist võivad saada kibestunud vaimsed vaenlased. Sellises olukorras kutsub Psalm jätma kõik koormad eriliselt Jumala hooleks. Ta on õiglane kohtunik, kes ebaõiglasele inimesele annab viimaks tema palga (Ps 55:24): «Jah, sina, Jumal, tõukad nad hukatuse auku; mõrtsukad ja petised ei saa oma elupäevi poolegi peale. Aga mina loodan sinu peale!»
Ahistuses olev kristlane igatseb rahu (Ps 55:7–9): «Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama. Vaata, ma põgeneksin kaugele ja viibiksin kõrbes. Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.» Kristlane saab kõigis olukordades põgeneda Jumala juurde. Jeesuse kaudu on tal elav palveosadus Jumalaga. Ta on nagu lind, kes palvetiivul lendab Jumala juurde varjule (1Jh 5:13–15): «Seda ma olen kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite: teil on igavene elu. Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.»
Psalmis saab nähtavaks usaldus Jumala vastu (Ps 55:17–20): «Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind. Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält. Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber. Jumal kuuleb ja vastab neile, tema, kes istub aujärjel iidsest ajast. Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015