Psalmi sissejuhatuse järgi valmis psalm Taavetil siis, kui ta oli põgenenud vilistite maale. Sauli tagakiusamise pärast põgenes Taavet Iisraeli vaenlaste poolele. Seal võeti ta kinni ja teda küsitleti, temasse suhtuti umbusuga. Nagu räägivad Saamueli raamatud, võimaldati tal Sauli vaenlasena siiski vilistite juurde elama jääda. Psalmis kirjeldab Taavet oma tundeid, elades pagulasena võõral maal (Ps 56:9): «Minu pagulaspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?»
Kristlase elu on võrreldud muulase eluga võõral maal. Eriti on eeskujuks olnud Aabraham, kes otsib Jumala antud kodumaad. Seda otsimist võrreldakse Kirjas heebrealastele kristlase sooviga jõuda taevasse (Hb 11:8–10): «Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.» Vana Testament räägib ka Jumala rahvast, kui see oli orjastatuna Egiptuses või Paabelis vangis (vt Psalmi 137 kommentaari). Taaveti olukord tundub nende sündmustega sarnanevat.
Taaveti elu vilistite juures nähakse katsumusena. Taavet on kristlase eeskuju, kes hädas loodab Jumala abile (Ps 56:2–5): «Ole mulle armuline, Jumal, sest inimesed tahavad mind rünnata, ühtelugu kipuvad sõjamehed mu kallale! Mu varitsejad püüavad mind rünnata kogu päeva, sest palju on neid, kes mu vastu kõrgilt sõdivad. Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale, Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha?» Kristlane võib loota sellele, et teda ei panda proovile üle tema jõu. Paulus lohutab Korintose kristlasi (1Kr 10:13): «Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.» Kristlane ei pea katsumuste keskel olles arvama, et Jumal on ta maha jätnud. Jumal peab meeles kristlase iga ohkamist ja jätab meelde iga tema pisara.
Ahistuses saab kristlane loota Jumala abile. Psalm tõstab esile Jumala sõna, millesse on kirjutatud palju tõotusi. Nende peale võib kindel olla. Jumala sõna annab kristlasele kindluse selles, et Issand ei jäta maha (Ps 56:5,11): «Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha? … Jumala sõna ma kiidan, Issanda sõna ma kiidan.» Jeremia raamatus õpetab Jumal prohvetile õiget suhtumist ahistustesse. Ta ei pea kartma kuningaid, vürste, preestreid või teisi prohveteid, kes astuvad välja Jumala sõna vastu. Issanda sõna püsib igavesti ning see on nagu vägev kindlus (Jr 1:17–19): «Aga sina vööta oma niuded, võta kätte ja räägi neile kõik, mida ma sul käsin. Ära kohku nende ees, et mina sind nende ees ei peaks kohutama! Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu, Juuda kuningate, selle vürstide, preestrite ja maa rahva vastu. Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Issand, ja ma päästan sinu.»
Hädas olev kristlane võib anda Jumalale ka tõotuse. Moosese raamatutes käsitletakse tõotuste andmist üksikasjalikult (4Ms 30:3): «Kui keegi mees annab Issandale tõotuse või vannub vande, võttes oma hinge peale loobumistõotuse, siis ei tohi ta murda oma sõna: ta peab tegema kõik, mis ta suust on välja tulnud!» Kristlase tõotus võib puudutada Jumala riigi tööle tehtavat annetust, paastumist või oma aja pühendamist Jumalale, näiteks Piibli lugemisele või palvetamisele. Misjonitööle asuja pühendub teatud aja jooksul tegema jumalariigi tööd. Psalmis 56 seostub tõotuse andmine abi palumisega. Palvetaja on võinud kogeda Jumala abi ning nüüd tuleb ta Issanda palge ette Teda tänama ja täitma antud tõotust (Ps 56:13–14): «Jumal, minu peal on tõotused, mis ma sinule andsin; ma tasun sulle tänuohvrid. Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.» Jumala abi on alati tõeline ja täielik, sest Ta on Issand, kes võib päästa surmast ning hoida kristlast kõrvalekaldumise eest igavese elu teelt. Jumal ei lepi pooliku lahendusega.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015