Psalm on kristlasele õõvastav (Ps 58:7–10): «Jumal! Purusta hambad nende suus; kisu välja noorte lõvide hambad, Issand! Hääbugu nad nagu vesi, mis laiali voolab; lasku ta välja oma nooled, kuid need olgu otsekui teravikuta! Nagu tigu, kes sulab, nad kadugu, nagu nurisünnitis, mis ei ole näinud päikest! Enne kui teie pajad saavad tunda kibuvitsa leeki, viigu torm nad laiali, olgu toorelt või kuumalt!»
Ometigi on kristlane võtnud südamesse Jeesuse õpetuse armastada ligimest ning loobuda vägivallast (Mt 5:21–26): «Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: «Tola!», peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: «Sina jäle!», peab minema tulepõrgusse. Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and! Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi! Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu.”
Jeesus õpetab, et kui kristlane teab, et tema ligimesel on midagi tema vastu, tuleb tal kristlasel endal otsida lepitust. Kristlane ei saa teenida Jumalat, elades oma ligimesega vaenus.
Hiljem õpetab Jeesus mäejutluses jüngreid armastama oma vaenlasi (Mt 5:38–48): «Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub! Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks! Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata! Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!»
Kuidas siis Psalmi 58 mõista? Selles palutakse, et Jumal hävitaks vaenlased.
Kristlane ei näe psalmis inimliku viha väljavalamist. Kristlik kirik on oma ülemaailmse leviku tõttu ja pika ajaloo jooksul saanud kogeda maailma jõhkrat kurjust. Ka juudid on oma ajaloo jooksul saanud kogeda toorest julmust. Teise maailmasõja ajal said juudid kogeda, millised on natside lõualuud, millega nad purustasid miljoneid süütuid inimesi ja väikseid lapsi. Kõik natside kuriteod toimusid seaduse ja õigluse nimel (Ps 58:2–6): «Kas te tõesti räägite õigust, kohtunikud? Kas te õiglaselt mõistate kohut, inimlapsed? Küll te teete südames ülekohut, oma käte vägivalda te kaalute välja maa peal. Õelad on loobunud Jumalast lapsekojast alates, valetajad on eksinud sünnist saadik. Neil on mürki nagu ussi mürk, nagu kurdil rästikul, kes oma kõrvad kinni topib, et ta ei kuuleks lausujate häält, osava võluri võlumist.» Jumal ei kutsu mitte ühtegi inimest, sealhulgas ka kristlasi, vaatama ükskõikselt pealt väikeste abitute inimeste tapmist.
Psalm annab maad Jumala õiglasele kohtule. Kristlasel tuleb õppida armastama oma vaenlasi, kuid keset laastavat kurjust saab ta end lohutada teadmisega, et Jumal on õiglane. Jumal on õige ja Tema tõeline viha lohutab ja julgustab. Tuleb aeg, mil Jumal võtab õiguse enda kätte ning kurjuse meelevald hävitatakse. Psalm lõpeb sõnadega (Ps 58:11–12): «Õige rõõmustab, nähes kättemaksmist; ta peseb oma jalad õela veres. Ja inimesed ütlevad: «Ometi on õigel kasu; tõesti on olemas Jumal, kes mõistab kohut maa peal.»»
Paulus annab Rooma kristlastele praktilisi juhiseid, kuidas nad peaksid elama rahus kõikide inimestega. Kui jumalatud inimesed kohtlevad neid ebaõiglaselt, tuleb neil kannatlikult oodata Jumala kohtumõistmist (Rm 12:16–21): «Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad! Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» – nii ütleb Issand. Veel enam: «Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!» Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!»
Athanasiose järgi annavad psalmid kristlasele võimaluse uurida oma südame mõtteid. Psalmid jahutavad kristlase tugevaid tundeid, et ta mõistaks asju õiglase Jumala vaatenurgast. Psalm 58 tuletab meelde, et Jumal kutsub kristlast ka keset inimeste kurjust palvetama valitsejate eest (1Tm 2:1–4): «Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015