Kristlane saab oma elus õppida psalmi tõotuse tähendust (Ps 62:12–13): «Kord on Jumal rääkinud; kaks korda ma olen seda kuulnud, et Jumalal on vägi, ja et sinul, Issand, on heldus; sest sa tasud igaühele ta tegusid mööda.» Nende sõnadega leiab psalmi kirjutaja rahu: «Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste. Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.»
Kirjutaja ei looda enese ega oma tegude peale. On kõrvalseisjaid, kes püüavad teda tasakaalust välja viia. Ometigi leiab ta kaitset Jumala juures. Issand varjab teda ja aitab teda kõigis kitsikustes (Ps 62:6–8): «Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan! Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu. Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.»
Psalm kirjeldab kristlast, kes on elanud koos Jeesusega ning õppinud järgima Jumala sõna juhiseid. Psalmi lõppu tsiteeritakse Uues Testamendis kahel korral. Selle järgi tasub Jumal igaühele tema tegusid mööda. Jeesus räägib endast kui Inimese Pojast, kes tuleb ükskord elavate ja surnute üle kohut mõistma. Siis saab teoks psalmi lõpus kirjeldatud kohtumõistmine (Mt 16:24–28): «Siis Jeesus ütles oma jüngritele: «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda. Tõesti, ma ütlen teile, on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma.»»
Samamoodi õpetab Paulus: Jumal tasub kohtupäeval igaühele palga tema tegude järgi (Rm 2:6–11): «Kes tasub igaühele tema tegude järgi: igavest elu küll neile, kes püsiva heategemise kaudu taotlevad kirkust ja au ja kadumatust, ent viha ja raevu neile, kes on isemeelsed ja tõele sõnakuulmatud, aga kuulekad ülekohtule. Ahistus ja kitsikus tuleb igale inimhingele, kes teeb kurja, juudile esmalt ja siis kreeklasele, aga kirkus, au ja rahu igaühele, kes teeb head, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala juures pole erapoolikust.»
Kristlane võib kõik oma mured tuua Jumala ette (Ps 62:9): «Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!» Mitmel puhul esitab sarnase üleskutse ka Uus Testament. Oleme neid meenutanud juba seoses Psalmiga 55 (1Pt 5:7): «Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!»
Psalmi kirjutaja on oma elus õppinud, et ta ei saa loota inimeste peale (Ps 62:10): «Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.» Seda salmi selgitab hästi Jeremija raamat (Jr 17:5–8): «Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.» Jeremija kirjeldab kristlast, kes on istutatud ristimisjõe kaldale ning kes päev päeva järel tõmbab Jumala sõlmitud armulepingust endasse eluvett ja toob esile häid vilju.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015