Psalm 67 on lühike ülistus, milles räägitakse Jumala päästetegude ulatumisest maailma otsani (Ps 67:3): «Et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!» Luukas tahtis oma evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus näidata, kuidas evangeelium Kristuse toodud päästest jõuab viimaks tolle aja maailma keskmesse Rooma. Väikesest Juuda linnast Petlemmast alguses saanud sõnum jõuab viimaks Rooma ning seda kuulutatakse toonase pealinna tänavatel (Ap 28:14): «Sealt me leidsime vendi ja meid paluti nende juures viibida seitse päeva. Ja nõnda me tulime Rooma.»

Psalmi kirjeldatud Jumala päästeplaani levimine kogu maailma tuleb esile juba Luuka evangeeliumi alguses. Siimeon saab võtta Jeesus-lapse sülle. Ta prohveteeris Jeesuse emale Maarjale, et see lapsuke saab kiituseks kõikide paganrahvaste huultel (Lk 2:25–32): «Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.»»

Ristija Johannes kutsuti prohvetiks valmistama inimesi ette Jeesuse toodava päästesõnumi vastuvõtmiseks. Ristija Johannes kirjeldab oma ülesannet Jesaja raamatu peatükkide 40–66 valguses. Ta on prohvetlik hääl, kes lohutab Jeruusalemma (Lk 3:4–6): «Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad! Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks, siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!» Jesaja raamatu 40. peatükiga avab Jesaja raamatus trööstiva osa. Siimeon, oodates Iisraelile tõotatud lohutust, oli kindlasti palju kordi kuulnud või ise lugenud prohvetiraamatu sõnu (Js 40:1–2): «Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.»

Edaspidi kerkib Jesaja raamatus esile arvukaid kohti, mis räägivad Jumala päästesõnumi levimisest kogu maailma. Alandlik Issanda sulane levitab seda ustavalt kõigile rahvaile (Js 42:1–7): «Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust. Nõnda ütleb Jumal, Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu selle rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad: Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks, avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast.» Sama tunnistatakse psalmis (Ps 67:4–5): «Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad! Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal!»

Jesaja raamatu 53. peatükis räägitakse sulase kannatusest ja surmast. Sõnum temast jõuab kõigi rahvasteni ja kuningad sulgevad oma suud, imestades, kas mingi piirkonna Jumal võib päästa rahvaid piinasurma surnud mehe kaudu (Js 52:13–15): «Vaata, mu sulane talitab targasti, teda ülistatakse ning ülendatakse ja ta saab väga kõrgeks. Nagu paljud kohkusid tema pärast – nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus ja ta kuju ei olnud inimlaste taoline –, nõnda ehmatab ta paljusid rahvaid, kuningad sulevad tema pärast suud. Kuid mida neile ei ole jutustatud, seda saavad nad näha, ja mida nad ei ole kuulnud, seda saavad nad teada.» Psalmis palvetatakse, et Jumal päästaks kõik rahvad (Ps 67:2–3): «Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!»

Luukas lõpetab Apostlite tegude raamatu kirjeldusega sellest, kuidas Paulus kuulutab evangeeliumi toonase maailma pealinnas Roomas (Ap 28:23–31): «Nad määrasid Paulusele ühe päeva ja siis tuli tema juurde kotta veel rohkem inimesi. Neile ta seletas ja tunnistas hommikust õhtuni Jumala riigist, veendes neid Jeesuse suhtes Moosese Seaduse ja Prohvetite põhjal. Ja ühed lasksid end öeldust veenda, teised aga ei uskunud. Jõudmata omavahel üksmeelele, lahkusid nad, kui Paulus oli öelnud neile selle sõna: «Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele: «Mine selle rahva juurde ja ütle: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin parandada neid.» Olgu teile siis teada, et see Jumala pääste läkitatakse paganatele ja nemad võtavad seda kuulda!» Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid ära ja neil oli omavahel palju vaidlemist. Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.»

Kristlane loeb psalmi tänulikuna, sest Jumal valmistas Jeesuses pääste kogu maailmale.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015