Selle psalmi kirjeldamiseks sobivad hästi vaimuliku laulu sõnad «Nii madalal keegi ei kõnni, kus Jeesust ei olegi» [e.k vt Siioni Rännulaulud nr 9 – tlk]. Alguses on käsitletud kindlat lootust Jumala abile, kui verejanulised vaenlased püüavad Iisraeli purustada. Pauluse kirjas efeslastele antakse psalmile uus tõlgenduslik mõõde, kui seda kohaldatakse kristliku koguduse elule. Psalm räägib kogudust armastavast Jeesusest, kes Püha Vaimu väel tahab juhatada seda üksteist armastama ja üksteise eest hoolt kandma (Ef 4:1–16):
«Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt. Seepärast ütleb Kiri: «Tema on läinud üles kõrgesse, viies vangiviidud vangidena kaasa, ning on andnud inimestele ande.» Aga see, et ta on läinud üles, mis on see muud, kui et ta on esmalt tulnud alla maa sügavamatesse paikadesse? Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste, et ta täidaks kõiksuse. Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus. Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses.»
Kirjas tsiteeritakse kohandatuna psalmi 19. salmi: «Sa läksid üles kõrgesse ja võtsid vangihulga saagiks, said ande inimeste seast, isegi tõrkujate seast, sa Issand Jumal kõrgustes.» Septuagintas on salm tõlgitud teisiti, nõnda, et Issand saab ande inimeselt. Tekst on raskesti mõistetav. Ilmselt lähtub Paulus tsiteerides mõnest varasemast tekstikujust, milles salm 19 on muutunud nõnda, et Jumal annab ande inimestele. Selline tekstiversioon on leitav juutide tõlgitud Targumist (arameakeelne tõlge) ja süüriakeelsest Pešittast. Nõnda tõlgituna räägib psalm Jumala hoolitsusest. See sobib hästi teksti konteksti, sest salmides 10–11 öeldakse: «Rikkalikku vihma kallad sina, Jumal, oma pärisosale ja sa kosutad närbunut. Sinu loomad asuvad seal; sina, Jumal, kinnitad oma headusega viletsat.»
Kirja efeslastele kristoloogilises tõlgenduses ilmneb psalmi kahetine sõnum. Ühelt poolt hoolitseb Kristus koguduse liikmete eest, teisalt purustab ta kurjuse väe. Kirjas efeslastele on eespool räägitud vaimsetest meelevaldadest, kelle Kristus on alistanud ning kelle käest kristlased on päästetud (Ef 2:1–10): «Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.»
Vaimuvägede alistamine tähendab kristlaste päästmist surmast (Ps 68:20–21): «Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste. See Jumal on meie pääste Jumal! Jumal, meie Issand, toob välja surmastki!» Jumal kutsub kristlased endaga osadusse ja annab neile koha taevas. Psalmi lõpus tõotatakse (Ps 68:33–36): «Teie, ilmamaa kuningriigid, laulge Jumalale, mängige Issandale kiitust, temale, kes sõidab taevaste taevas, mis on muistsest ajast! Ennäe, tema annab kuulda oma häält, võimsat häält. Andke Jumalale võimus! Tema kõrgus on Iisraeli üle ja tema võimus pilvedes. Kardetav oled sina, Jumal, oma pühast paigast, Iisraeli Jumal; tema, kes annab võimu ja tugevust rahvale. Tänu olgu Jumalale!»
Psalm kutsub kristlast üles rõõmsalt ülistama, isegi tantsima ja karglema Jumala auks, sest Jumal päästab enda omad surmast ja kõikide vaenlaste käest (Ps 68:25–27): «Su pidurongi nähakse, oh Jumal, su pidurongi pühamus, mu Jumal ja mu kuningas! Ees käivad lauljad, taga keelpillimängijad, keskel trummilööjad neitsid. Rahvakogudes tänage Jumalat, tänage Issandat, teie, kes olete Iisraeli allikalt!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015