Käesolev psalm on koos Psalmiga 22 üks esimesi Vana Testamendi tekste, milles nähti Jeesuse kannatamise, surma ja ülestõusmise ettekuulutust. Psalmi sõnum on kaheosaline. See räägib Jeesusest ja Tema jüngrite saatusest Jumalat vihkavas maailmas. Uues Testamendis tsiteeritakse psalmi kokku neljal korral. Need tekstid annavad meile võimaluse mõista esimeste kristlaste tõlgendust psalmist.

Esimene tekst on Johannese evangeeliumis. Jeesus puhastab templi ja tsiteerib üht psalmi salmi (Jh 2:13–17): «Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad ja ütles tuvimüüjatele: «Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!» Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: «Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära.»»

Psalm räägib Jumala omast, kes võtab Issanda sõna ja Tema tahte täitmist tõsiselt. Sellel on oma tagajärjed (Ps 69:8–13): «Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus. Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele. Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale. Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks. Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks. Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.»

Jeesus osutus religioossete inimeste pilke- ja vihaaluseks. Ta taotleb Jumala tahet kõiges ning Tal on ka Jumalalt saadud meelevald täita taevase Isa tahet. Just see tõmbas Tema peale inimeste viha. Oma vaimuliku eluga rahul olevad usujuhid solvusid, kui Jeesus paljastas nende valelikkuse (Jh 15:22–25): «Kui ma ei oleks tulnud ja neile rääkinud, ei oleks neil pattu, aga nüüd ei saa nad vabandada oma pattu. Kes vihkab mind, see vihkab ka mu Isa. Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd nad on küll näinud, ent ometi vihanud nii mind kui ka minu Isa. Kuid see on sündinud, et läheks täide nende Seadusesse kirjutatud sõna: «Nad on mind vihanud põhjuseta.»»

Psalmilauljal on palju vaenlasi ja nad vihkavad teda põhjuseta (Ps 69:5): «Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.»

Viimaks solvus Jeesuse peale ka Tema jünger. Juudas Iskariot andis Tema ära 30 hõberaha eest. Nähes Jeesuse ristilöömist hakkas südametunnistus Juudast süüdistama ning ta poos ennast üles. Luukas näeb siin psalmi 26. salmi täitumist: «Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke!» Luukas kirjutab, kuidas räägib Juuda saatusest Peetrus (Ap 1:16–20): «Mehed-vennad! Täide pidi minema kirjasõna, mis Püha Vaim on Taaveti suu läbi ette kuulutanud Juuda kohta, kellest sai Jeesuse kinnivõtjate teejuht. Ta oli ju meie sekka arvatud ja sama teenimine oli temagi osa. Just tema hankis ülekohtu palgast enesele põllu, aga ta ise kukkus ülepeakaela alla, lõhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja. See on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nii et seda põldu nende murdes kutsutakse Hakeldamaks, see tähendab Verepõlluks. Laulude raamatusse on ju kirjutatud: «Tema elupaik saagu tühermaaks ja ärgu elagu selles keegi», ja «Tema ülevaatajaamet saagu teisele!»»

Oma kirjas roomlastele tsiteerib Paulus Psalmi 69 kahel korral. Ta räägib juutide paadumisest, kui nad ei võtnud Jeesust vastu Messiana, vaid hoopis vaenasid Temasse uskuvaid juutidest vendi ja õdesid (Rm 11:1–10): «Ma küsin siis: Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? Mitte sugugi! Minagi olen ju Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust. Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda ta on ette ära tundnud. Kas te siis ei tea, mida Pühakiri ütleb Eelija loos, kuidas ta kaebab Jumala ees Iisraeli peale: «Issand, nad on tapnud sinu prohvetid ja maha kiskunud sinu altarid. Mina üksi olen järele jäänud, ja nad püüavad ka minu hinge.» Kuid mida ütleb talle Jumala vastus? «Ma olen enesele alles jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees.» Nõnda siis on ka nüüdsel ajal jääk alles jäänud armuvaliku järgi. Kui aga armust, siis mitte tegudest, sest muidu ei oleks arm enam arm. Kui aga tegudest, siis mitte armust, sest muidu ei oleks tegu enam tegu. Kuidas siis nüüd? Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole saavutanud, ent äravalitud on selle saavutanud, aga ülejäänud on paadunud. Nõnda nagu on kirjutatud: «Jumal on andnud neile tuimuse vaimu, silmad, mis ei näe, ja kõrvad, mis ei kuule kuni tänapäevani.» Ja Taavet ütleb: «Nende söögilaud saagu neile silmuseks ja püüniseks ja võrgutuseks ja kättemaksuks!» Nende silmad mingu pimedaks, et nad ei näeks, ja kõverda nende selg jäädavalt!»

Paulus tõdeb, et kõik juudid ei ole paadunud, kuid need, kes seda on, täidavad psalmi sõnad (Ps 69:22–25): «Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga. Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks! Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma! Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!» Ilmselt tõlgendab Paulus psalmi sõnu viitena juudi paasasöömaajale. Just paasapüha ajal otsustasid nad Jeesuse oma teelt kõrvaldada ning nüüd varjutab nende paasapüha teadmine, et nad endiselt keelduvad Messiast tunnistamast. Siis, kui nemad oma peolauas sõid ja jõid, anti ristil kannatavale Jeesusele juua äädikat.

Psalm on hoiatav eeskuju Jeesuse salgajatest, julgustades siiski kõiki kristlasi Jeesuse eeskujul täitma Jumala tahet. Paulus tsiteerib seda psalmi kirjas roomlastele ka teisel korral, kui ta õpetab kristlasele omavahelisest armastusest (Rm 15:1–6): «Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks. Kristuski ei taotlenud iseenesele meelepärast, vaid nagu on kirjutatud: «Nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.» Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust. Kannatlikkuse ja julgustuse Jumal aga andku teile, et te mõtleksite sedasama omavahel Kristuse Jeesuse eeskuju kohaselt, et te ühel meelel ja ühest suust ülistaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa.»

Paulus seab Kristuse kõigile kristlastele eeskujuks. Jeesus võttis endasse jumalateotajate pilked, peatades kurjuse nõiaringi ning andes ühtlasi kristlastele eeskuju sellest, kuidas tuleks toimida. Kristlikus koguduses peatatakse kurjuse nõiaring, kui ligimese kurjus ja kärsitus võetakse löökidena endasse ega anta neid edasi. Paulus julgustab kristlasi (Rm 15:7): «Seepärast võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus on meid vastu võtnud Jumala kirkuseks.»

Psalm 69 on kahekihiline. See räägib Jeesusest ja Tema omadest. Kristlased astuvad Jeesuse jälgedes kannatustesse, aga ka kirkusesse ja ausse (Ps 69:30–37): «Aga mina olen vilets ja täis valu. Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind! Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda. See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad. Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama. Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange. Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub! Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle. Ja tema sulaste järeltulev sugu peab selle saama pärandiks, ja need, kes armastavad tema nime, asuvad sinna elama.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015