Jeesus õpetas enda omadele Meie Isa palve. Selles palutakse iga päev patte andeks. Iga kristlane teeb pattu, ehkki Püha Vaim on süütanud tema südames soovi elada Jumala tahte järgi. Usu salgamine ja pattulangemine on kaks erinevat asja. Uues Testamendis räägitakse sellest järgnevalt (2Tm 2:11–13): «Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos temaga, siis ka elame koos temaga, kui me jääme püsima vaevas, siis valitseme koos kuningatena, kui me tema salgame, siis salgab ka tema meid, kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata.» Psalm 106 on nendele sõnadele heaks kommentaariks., kuna selles tuletatakse meelde Jumala ja Iisraeli ühist, kuid keerulist ajalugu.

Psalm algab Jumala ülistamisega. Ta on oma rahvast juhatanud ustavalt (Ps 106:1–5): «Halleluuja! Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti! Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike tema kiitust? Õndsad on need, kes peavad tema seadusi ja kes teevad õigust igal ajal. Mõtle minule, Issand, su head meelt mööda oma rahva vastu, tule mind katsuma oma abiga, et ma näeksin su valitud rahva head põlve ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga, kiitleksin koos sinu pärisosaga!» Seejärel vaatenurk muutub. Rahvas on korduvalt Jumalat petnud. Rahvas tunnistab oma pattu (Ps 106:6): «Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad, me oleme teinud paha ja olnud õelad.» Usust taganemised on mitmetel kordadel tähendanud täielikku taganemist Jumalast. Ometigi on Issand õiglane ja üha uuesti võtnud rahva oma osadusse ja päästnud ta ahistusest (Ps 106:44–46): «Aga ta vaatas nende kitsikusele, ja kui ta kuulis nende halisemist, siis ta meenutas oma lepingut nendega ja ta kahetses oma suurt heldust mööda ning laskis neid leida halastust nende kõikide ees, kes nad olid vangi viinud.»

Psalm tõstab esile selle, kuidas Jumal on erinevatel aegadel aidanud rahval sõna kuulutajate kaudu näha tõde. Psalm nimetab eriti Moosese ja Aaroni pojapoega Piinehasi. Mooses takistas rahva hävingut Hoorebil, kui ta palus ustavalt talle armu (Ps 106:19–23; vrd 2Ms 32–33): «Nad tegid vasika Hoorebi mäe ääres ning kummardasid valatud kuju. Nad vahetasid oma Aulise rohtu sööva härja kuju vastu. Nad unustasid Jumala, oma päästja, kes oli teinud suuri asju Egiptuses, imetegusid Haami maal, kardetavaid tegusid Kõrkjamere ääres. Siis ta lubas nad hävitada, kui poleks olnud Moosest, ta valitut, kes astus kaljulõhes ta palge ette, et ära pöörata tema vihaleeki hukatust toomast.» Piinehas lõpetas Iisraeli laste langemise Baal-Peoris (Ps 106:30–31; vrd 4Ms 25): «Siis Piinehas astus esile ja pidas kohut, ja taudile pandi piir. Ja see arvati temale õiguseks põlvest põlve, igavesti.» Ka kristlikus koguduses on Jumal seadnud ülevaataja ameti, et juhatada kogudust Jumala sõnaga.

Uues Testamendis nimetatakse koguduse vaimulikke juhte erinevate nimetustega. Nende kohta ei kasutata sõna «preester», sest kristlikku kogudust iseloomustatakse «(vaimuliku) kuningliku preesterkonnana» (1Pt 2:9). Iga kristlane on vastutav selle eest, et ta toimetab Jumalale preesterlikku ohvritalitust (Rm 12:1), eriti tänuohvrit (Rm 15:6–13). Tänuohvrit tuuakse Jumalale tänuna pääste eest, mille Ta oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu on toonud kogu maailmale. Apostel Paulus pidas oma misjoniülesannet ohverduseks (Rm 15:15–16): «Kohati olen ma teile üsna julgesti kirjutanud, nagu teile meeldetuletuseks, toetudes Jumala poolt mulle antud armule – olla Kristuse Jeesuse teener paganate seas, tehes Jumala evangeeliumi preestritööd, et paganate ohver oleks meelepärane, Püha Vaimu läbi pühitsetud.»

Uus Testament kasutab koguduse vaimulike juhatajate kohta kolme terminit. Kreekakeelsest sõnast episkopos («jälgija, järelvalvaja») tuleneb sõna «piiskop» (uues piiblitõlkes sageli tõlgitud sõnaga «ülevaataja» või «juhataja»). Episkopos oli apostlite seatud mees, kes oli seatud koguduse juhiks (Ap 20:28). Pastoraalkirjades loetletakse omadusi, mida taoliselt «piiskopi» ametisse kutsutud kristlaselt oodatakse (1Tm 3:1–7; Tt 1:7–9). Teine üldiselt kasutusel olnud termin oli diakonos ehk «teenija». Sellest kreekakeelsest sõnast lähtub «diakoni» amet. Apostlite tegude järgi (Ap 6) eristati sõnateenistuses olevat ja lauateenistuses olevat diakoni. Stefanos kuulub viimaste hulka. Stefanose puhul ei piirdunud diakoni ülesanded üksnes vaeste abistamisega. Ta kuulutas julgelt Jumala sõna ja pidi sellepärast võtma vastu märtrisurma (Ap 7). Paulus suunab Filippi kogudusele kirjutatud kirja piiskoppidele ja diakonitele (Fl 1:11); Pauluse töökaaslasteks on ustav teenija Tühhikos ehk diakon Issanda töös (Ef 6:21) ja Epafras, kes teenis ustavalt Kristust Kolossa koguduse hüvanguks (Kl 1:7). Diakonilt nõutakse, et ta tunneks hästi usu saladust (1Tm 3:8–9). Kõik see eeldas, et diakon tegeleks ka õpetamisega. Kolmas Uues Testamendis kasutatud mõiste on «vanem», mis on kreeka keeles presbyteros. Sellest sõnast tuleneb mh rootsikeelne sõna präst või saksakeelne sõna Priester, mis mõlemad tähendavad vaimuliku ameti kandjat. Koguduse «vanem» oli juba Vanas Testamendis kasutatud nimetus rahva hinnatud juhtide kohta. Uues Testamendis hakkas sõna tähistama koguduse sõnateenija ametit ning teda võidi nimetada ka eestseisjaks, episkopos (Ap 14.23; Tt 1:5–7). «Vanema» peamiseks ülesandeks oli teenida kogudust Jumala sõnaga (1Tm 5:7) ning palvetada haigete eest, võides neid õliga (Jk 5:14). Aja jooksul jagunesid koguduse ametid kolmeks erinevaks ametiks: piiskop (episkopos), preester (presbyteros) ja diakon (diakonos).

Psalm 106 õpetab kristlasele, mis tähendus on koguduses sõnateenija ametil. Selle ülesandeks on juhatada kristlast tundma paremini Jumala sõna. Ilma jutluseameti juhatuseta eksib kogudus ning hakkab elama jumalatut elu, nagu iisraellased Baal-Peoris (Ps 106:28–31) või Hoorebi mäel (Ps 106:18–23). Kui jutluseameti kandjate pärast ei palvetata, siis tuleb kristlikul kogudusel kanda selle tagajärgi (Ps 106:32–33): «Nad vihastasid teda Meriba vee ääres, nõnda et Mooseski sai kannatada nende pärast. Sest nad tegid ta meele väga kibedaks, nõnda et ta huultele tulid mõtlemata sõnad.» Veel hullem on asi siis, kui sõnateenijate vastu hakatakse mässama (Ps 106:16–18): «Ja nad kadestasid leeris Moosest ja Aaronit, Issanda pühitsetut. Aga maa avanes ja neelas Daatani ja mattis kinni Abirami jõugu. Ja tuli loitis nende jõugus, leek lõõmas õelate kallal.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015