Paasapüha sündmused kuni nelipühani kujundasid varajase kristliku rõõmusõnumi. Selle kindlaks aluseks oli Jumala tehtud ime, Jeesuse ülestõusmine. Ristilöömise teoloogiline tähendus leiti Sakarja raamatu peatükkidest 12–13 ja Jesaja raamatu 53. peatükist. Jüngritel olid meeles ka Jeesuse õpetused ligimesearmastusest ja vaeste abistamisest. Apostlite tegude raamat jutustab, kuidas paljud kristlased olid valmis müüma ära oma vara ja jagama vaestele (Ap 4:32–37): «Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal. Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas. Näiteks Joosep, Küprose saarelt pärit leviit, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabaseks, mis tähendab Julgustuse poeg, müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge ette.»

Psalmis 112 räägitakse õigest inimesest, kes kannab hoolt vaeste ja puudustkannatajate eest. Õigemeelse rikkus kasvab, aga ta ei hoia seda endale, vaid jagab seda teistele vajajatele (Ps 112:4–5): «Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja halastav ja õige. Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses.» Paulus tsiteerib psalmi, kui ta kutsub Korintose kristlasi kandma hoolt Jeruusalemma vaeste eest. Ta teab, et teiste kristlaste abistamine äratab tänulikkust Jumala vastu ning kinnitab nõnda omavahelist usku (2Kr 9:6–11): «Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis, nagu on kirjutatud: «Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti.» Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja. Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale.»

Psalm lõpeb viitega, et kristlaste omavaheline armastus ajab jumalatud inimesed vihaseks (Ps 112:10): «Õel näeb seda ja saab pahaseks, ta kiristab hambaid ja nõrkeb. Õelate igatsused lähevad tühja.» Armastusteod äratavad usaldust ja kui apostlite sõnaga armastuse evangeeliumist kaasnevad armastusteod, võetakse see innukamalt vastu. Jumalatule inimesele ei ole aga evangeeliumi levik meeltmööda. Ta ärritub, nähes, kuidas Jeesuse asi maailmas edeneb (Ap 19:23–40): «Aga tol ajal tekkis usutee pärast suur rahutus. Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi Artemise templi hõbekujukesi ja muretses sellega käsitöölistele rohkesti tööd. Ta kogus kokku nood ning muud oma ärile kaasaaitajad ja ütles: «Mehed, te teate, et meie heaolu sõltub sellest tööst, ja te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja juhib kõrvale rohkesti rahvast mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu Aasia provintsis, öeldes, et kätega valmistatud asjad ei ole jumalad. Ja nõnda ähvardab põlu alla sattumine mitte üksnes seda meie tööala, vaid ka suure jumalanna Artemise templit ei peeta enam millekski ja kaob tema suur ülevus, ehkki teda kummardab kogu Aasia ja ilmamaa.» Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma: «Suur on efeslaste Artemis!» Ja terve linn hakkas mässama ja nad sööstsid üksmeelselt teatrisse, lohistades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose, Pauluse matkakaaslased. Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud jüngrid teda. Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris. Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku tulnud. Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele, kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega, tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet. Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: «Suur on efeslaste Artemis!» Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus: «Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja? Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta. Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole templiriisujad ega meie jumalanna teotajad. Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist. Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda korralisel rahvakoosolekul. Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit põhjust ja millest me ei suuda aru anda.» Ja nende sõnadega õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.»

Kristliku sõnumi olemuslikuks osaks on alati olnud armastusteod. Paulus võtab selle kokku (Gl 5:6): «Kristuses Jeesuses [maksab] usk, mis on tegev armastuse läbi.» Psalmi sõnum tuletab kristlastele meelde Jeesuse armastust ning kuidas selle vastuvõtmine äratab usku.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015