Oleme juba mitmel korral viidanud Pauluse õpetusele, et kristlik kogudus on ühendatud taevase Jeruusalemmaga (Gl 4:26). Kirja galaatlastele viimane peatükk selgitab Psalmi 125 sellest kristlikust aspektist. Kristlased moodustavad Siioni koguduse (Ps 125:1–2): «Kes loodavad Issanda peale, on nagu Siioni mägi, mis ei kõigu, vaid püsib igavesti. Jeruusalemma ümber on mäed ja Issand on oma rahva ümber nüüd ja igavesti.» Paulus räägib kristlikust kogudusest Jumala Iisraelina ja soovib sellele rahu (Gl 6:16): «Ja kõigile, kes seda juhtnööri mööda käivad, neile olgu rahu ja halastus, ja ka Jumala Iisraelile!» Sarnane tervitus on leitav psalmi lõpust: «Rahu Iisraelile!» Loomulikult ei välista Pauluse kristoloogiline tõlgendus Jumala Iisraelist Jumala plaane lihaliku Iisraeli jaoks. Paulus räägib sellest täpsemalt kirjas roomlastele 9–11 peatükis, oleme nende peatükkide teoloogiasse süvenenud erinevate psalmide kommentaaris.
See, kes elab Kristuse Siionis, peab järgima Jumala tahet (Ps 125:3–5): «Sest õela valitsuskepp ei jää paigale õigete liisuosal, et õiged oma käsi ei sirutaks ülekohtu järele. Issand, tee head neile, kes on head, ja neile, kes on õiglased oma südames! Aga kes käänduvad oma kõveraile teedele, need saatku Issand hukka ühes nurjatusetegijatega!» Psalmi järgi ei ole eksijatel koguduses kasvamist. Seevastu õigel teel olijad pingutavad häid tegusid tehes ega lase end eksitusest kaasa kiskuda. Sellestsamast räägib Paulus kirja galaatlastele lõpus (Gl 6:7–10): «Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!» Paulus kohandab kristlikule elule Õpetussõnu (Õp 22:8): «Kes külvab ülekohut, lõikab viletsust ja tema viha vits saab otsa.» Head tehes peab kristlane olema vankumatu. Hea tegu on nagu külvatud seeme, mis ei idane kohe. Sel tuleb lasta rahus kasvada ning see annab saaki pika aja möödudes.
Psalm 125 räägib kristlikust kogudusest Jumala Iisraelina, kes on kohustatud täitma Jumala tahet. Kristlik kogudus elab uue lepingu armus. Jumal äratab oma Püha Vaimu kaudu usku ja uut elu, nagu ennustatakse Jeremija ennustuses (Jr 31:31–34): «Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.»
Kirjas galaatlastele võitleb Paulus selle eest, et koguduse kristlased säilitaksid vabaduse Pühas Vaimus. Kirja taustal on asjaolu, et mõned juutlusse kalduvad õpetajad tahavad, et kõik kristlased laseksid end ümber lõigata ning elaksid Moosese seaduse järgi. Pauluse järgi ei saa pagankristlane lasta end ümber lõigata, sest teda kutsutakse Jumala osadusse uues lepingus. Sellepärast ta kirjutab (Gl 6:14–15): «Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. Sest ei ümberlõikamine ega ümberlõikamatus ole midagi, vaid uus loodu.» Uueks loodu on saanud Jumala Püha Vaimu. Jumala tahte järgi saab toimida üksnes Vaimu poolt uuendatud inimene, kes uskudes loodab Jeesuse toodud õigusele (Gl 5:4–6): «Teie, kes te tahate saada õigeks Seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud. Me ootame usust õiguse lootust Vaimu kaudu. Sest Kristuses Jeesuses ei maksa ümberlõikamine ega ümberlõikamatus, vaid usk, mis on tegev armastuse läbi.»
Psalmi 125 lugedes tuletab kristlane meelde, et õigeks ei saada mitte oma tegudega, vaid seda teeb Jumal oma armus. Oma teod panevad kristlase enda üle kiitlema ning selle eksituse pärast hämardub Jumala valgus (Ps 125:3): «Sest õela valitsuskepp ei jää paigale õigete liisuosal, et õiged oma käsi ei sirutaks ülekohtu järele.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015