Psalm tuletab kristlastele meelde, et mitte kõik inimesed ei saa elada rahulikku ja head elu. Mõned saavad juba alates lapsepõlvest või noorusest kogeda ränki kannatusi (Ps 129:1–3): «Palju on mind rõhutud mu noorpõlvest peale – nõnda ütelgu Iisrael –, palju on mind rõhutud mu noorpõlvest peale: ometi ei ole minust jagu saadud. Mu selja peal on kündjad kündnud, nad on ajanud pikki vagusid.» Kirjeldus on muserdav. Kannataja selg on nagu küntav põld. Sahaterad tungivad sellesse ja lõikavad seda sügavalt. Pilt võib pärineda sõjajärgsetest kättemaksuaktsioonidest, kui võidetud vaenlastest sõideti üle raudse viljapeksumasinaga nagu kritiseerib Aamos Damaskuse pattu (Am 1:3): «Damaskuse kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on peksnud Gileadi raudsete pahmavankritega.»
Noorena saadud haavad jätavad inimesse oma jälje. Enamasti on elu selleks liiga lühike, et inimene suudaks oma mõttemaailma ümber kujundada. Vana Testamendi hoiak nooruses saadud haavadesse pole siiski lootusetu. Jumal võib teha uut ja inimest uuendada. Nutulaulud sündisid pärast Jeruusalemma hävitamist. Eakad, täiskasvanud, noored ja lapsed kogesid sõjaõudusi, linna hävitamist ja pagendust. Nutulaulude kolmas peatükk kirjeldab sõja õudust ja noore mehe kibedust. Selles kontekstis on üllatav palvetaja tunnistus, et selle ikke on tema peale pannud Jumal. Esmapilgul võib see tunduda raskena. Kas Jumal ei peaks halastama ja aitama? Palvetaja näeb aga lootust just selles, et raske koorem on Jumala antud või on see toimunud vähemalt Tema nõusolekul. Kui Jumal on andnud, siis saab Tema selle ka ära võtta. Tõeliselt lootusetu oleks see, kui inimene peaks lootma Jumalale, kellel ei ole väge õnnetust või ahistust temalt ära võtta. Seega tasub lugeda, kuidas lootusetus muutub lootuseks (Nl 3:1–8;15–33): «Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses. Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev. Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud. Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga. Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse. Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved… Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga. Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras. Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn. Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale. Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile! Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud. Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel: see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur! Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses. Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale! Ta pistku oma suu põrmu – võib-olla on veel lootust! Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud! Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast. Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.»
Jumal ei anna oma õnnistust jumalatutele, kes teevad kurja (Ps 129:4–8). Jumal otsib kannatajat ning halastab ta peale ja annab talle õnnistuse Issandas. Kristlased näevad selles Jeesuse antud õnnistust. Jeesus saab kõiki kannatajaid lohutada just selle pärast, et Ta ise andis oma selja hoopidele, nagu öeldakse Jesaja raamatus (Js 50:6–8): «Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest. Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei jäänud häbisse, seepärast ma muutsin oma näo otsekui ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse, et mu õigusemõistja on ligidal. Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juurde!» Neile, kes oma elus on kannatanud, on Jeesuse valutee Via Dolorosa andnud palju lohutust. Nad on saanud Jeesuse elus näha kõige kurja pööramist heaks. Jeesus ei jää kibestunuks, vaid palvetab oma tagakiusajate eest (Lk 23:34): «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» Jeesus vabanes valust läbi armastuse. Sõnum armastusest tervendab kannataja.
Kristlane teab ja usub, et Jumal tasub jumalatutele nende palga, aga Ta ei taha kedagi aheldada kibestumisse. Kristlase ülesanne on juhtida ligimene Jeesuse armastuse juurde nõnda, et ta vabaneb patust ja kibedusest. Elu uuenemine saab alguse Issanda õnnistusest (Ps 129:8): «Me õnnistame teid Issanda nimega!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015