Psalmi palvetaja kogeb end olevat pimedas öös. Ta on nagu vahimees, kes ootab hommikuvalgust (Ps 130:5–6): «Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale. Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.» Psalm algab palumisega, mis tuletab kristlasele meelde liturgiat (Ps 130:1–2): «Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!» Iga kristlane on öelnud seda palvet oma pattude tunnistamisel.
Kristlane rõõmustab Jeesuse valmistatud andeksannist ning saab sellest jõudu. Jeesus oli inimeste pärast valmis kannatama ja minema põrgu sügavusse (1Pt 3:18–22): «Ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele, kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti. Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu, kes on läinud taevasse, on Jumala paremal käel, kus temale on alistatud inglid ja meelevallad ja väed.» Mitte keegi ei ole nii sügaval, et Jeesus ei saaks teda aidata. Jeesus leiab inimese sügavikust, kuhu see oma patu pärast on paiskunud.
Jeesus võrdleb oma kannatusteed Joona ahistusega (Mt 12:40): «Nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.» Joona teekond vaala kõhtu ja sealt tagasi kuivale maale on kujund Jeesuse kannatusest. Jeesus on käinud kõigis neis sügavikes, kuhu patune on sattunud. Joona palve suure kala kõhus ütleb kristlasele, kuidas iga inimene võib sügavaimast surmavalla kuristikust pöörduda Jumala poole (Jn 2:6–8): «Vesi ümbritses mind kõrist saadik, süvavesi piiras mind, mererohi mähkis mu pead. Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks. Aga sina tõid mu elu hauast üles, Issand, mu Jumal! Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse.»
Psalm õpetab kristlasele õiget jumalakartust (Ps 130:4): «Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.» End süüdlasena tundev kristlane ei saa põgeneda Jumala eest nii nagu seda tegid Aadam ja Eeva paradiisis. Kristlane sai oma patud andeks ning sellepärast tuleb ta Jumala palge ette õigeksmõistetuna ja Jumalat austades. Jumalakartus on arusaamine sellest, et Issandal on meelevald päästa ja mõista hukatusse. Jeesus õpetab õiget jumalakartust, mis vabastab kristlase kartusest inimeste ees (Mt 10:26–31): «Ärge siis kartke neid! Midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt! Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata! Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015