Piibli teksti lugedes võivad kaks kristlast mõista seda täiesti erinevalt. Nende arusaamad ei katkesta siiski nende usuosadust. Nad näevad, et nende erinev teksti mõistmine tuleneb nende erinevast eluolukorrast. Psalmiga 139 võib kristlane tulla inimese juurde, kelle abikaasa on teinud enesetapu. Kuidas lohutada inimest, kes taoliselt peab leinama oma lähedase surma? Üheks kartuseks võib olla, et abikaasa lahkus sellest armuajast Jumalat tundmata. Psalmis kirjeldatakse inimese püüet põgeneda Jumala palge eest (Ps 139:7–12): «Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. Ja kui ma ütleksin: «Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!», siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.»

Masendunud inimest haarab enesehävituslik idee: «katku mind pimedus». Aga isegi sellises olukorras Jumal tunneb inimest ning Tema Vaimu ligiolu valvab ta üle. Isegi kui masendunud inimese teekond lõpeks surmavallas, siis saab Jumal sealgi teda viimaks aidata. Teadmine taolisest mina-sina suhtest masendunud inimese ja Jumala vahel võib aidata leinavat lähedast. Kristlastena ei saa me iial näha, kuidas täpselt saab Jumal kriisis olevat inimest aidata. Jumala hoolitsus ei avane meile, sest Jumal kannab kannatavat inimest pimeduses ja vaikuses, kuhu meie silmad ei näe ega kõrvad kuule. Seda selgitab hästi Martin Lutheri selgitus.

Maarja ülistuslaulu kommentaaris võrdleb Luther inimest pühamuga. Meie ihu on eesõu, mis on kõigile avatud; hing on tempel, mille mõtteid õpivad tundma vaid lähedased inimesed. Jumala Vaimu sünnitatud usk meie südames vastab kõigepühamale paigale. Luther räägib, et kõigepüham paik on koht, kus ükski inimsilm ei näe midagi peale pimeduse, inimkõrv ei kuule midagi peale vaikuse – inimese meeled ei taju selles vaakumis mitte midagi. Ja just selles vaikuse ja pimeduse vaakumis hakkab usk mõistma, kes on Jumal ja mida Ta tahab meile anda.

Psalmi lugedes võib lähtuda ka teistest eeldustest. Prohvet Joona sai Jumalalt ülesande minna jutlustama Niiniive linna. Ometigi prohvet põgenes Iisraelist, lootes, et Tarsise laevad viivad ta Hispaaniasse, Jumala pilgu alt ära. Aga prohvet saab näha, et Jumala silm jälgib teda. Joona satub viimaks kala kõhtu, aga sealgi kuuleb Jumal tema hüüdu. Joona jutustuse valguses võiks psalm kirjeldada inimese tundeid, kes viimaks lõpetab põgenemise. Jumal otsib teda üha uuesti ja uuesti. Viimaks saab Jumala armastus võidab ta. Jumala väge juhatada enda omasid teele, mida need käia ei taha, väljendavad Jeesuse sõnad Peetrusele (Jh 21:18): «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.»

Valusalt kauni teksti sõnumit edastavad salmid 18–22. Kirjutaja otsib vaenlasele kättemaksu. Kristlane võib seisatada, et mõelda maailma kurjusele ning millisele lootusele psalm viitab. Mõnedel hinnangutel tapeti Auschwitzi ja Birkenau koonduslaagrites ligikaudu 1,5 miljonit kaitsetut last. Seda silmas pidades mõistame ehk paremini ema või isa, kes lahutatakse oma lastest ning kes ei näe neid enam iial. Selles pimeduses võib psalm avada lootuskiire. Jumal kannab enda omade eest hoolt, Ta on väikeste ja abitute lastega siis, kui neid viiakse gaasikambrisse.

Psalm avab kristliku elu mitmeid aspekte. Psalmi võib pidada pildiks noorest kristlasest. Tal tuleb oma elus õppida, et Jumal on suur ja Ta on loonud inimese just selliseks, nagu Ta on tahtnud. Jumalale on oluline iga inimene (Ps 139:14): «Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.» Tänulikkus asendub ükskord taevas tänulauluga Jumalale (Ilm 15:3–4): «Nad laulsid Jumala sulase Moosese laulu ja Talle laulu: «Suured ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa paganate kuningas! Kes ei peaks kartma sind, Issand, ning ülistama sinu nime? Sina üksi oled püha, kõik paganad tulevad ning kummardavad sinu ette, sest su õiged seadmised on saanud avalikuks.»» Psalmi lohutava sõnumi võiks võtta kokku järgnevalt.

Kristlane ei ole iial üksi. Psalm räägib sellest, et mitte keegi ei ole iialgi üksi. Jumal on olemas ja Ta on huvitatud igast inimesest. Jumal otsib inimest ning noor inimene, kes kogeb enda elus üksildust, mõttetust ja ahistust, võib leida lohutust Psalmi sõnumist: mitte mina ei pea leidma Jumalat, sest hoopis Tema otsib mind. See trööstiv tõotus äratab ahistatus lootust.

Jumal on loonud iga inimese – erinevatesse maailmakäsitlustesse on olnud alati peidetud fatalism. Kui antiikajal määrasid lapse saatuse jumalad või tähtede asend, siis tänapäeval arvatakse, et lapse elukaare määravad ära geenid. Viljastumise hetkel otsustati, kas lapsest saab rumal või tark, andekas või keskpärane. Psühhoanalüüs võib täiendada seda ettekujutust väitega, et vanemate tehtud kasvatusvead kuhjuvad väljapääsmatuks koormaks. Kristlastel pole mingit põhjust alahinnata geenide mõju, rääkimata lapsepõlves kogetud traumade jms mõjust noorele inimesele. Aga fatalism pole iial olnud kristliku teoloogia lahendus probleemidele. Psalm tuletab meelde, et elule on iseloomulik Jumala imeline and ja vägi. Ka rasketest olukordades on võimalik minna läbi, sest elu sisaldab endas tohutut Jumala antud potentsiaali. Pingutades saab inimene liikuda edasi nii koolis kui teistes õppeasutustes. Võibolla kulub mõnel noorel selleks rohkem aega, aga viimaks jõuab ta sama lõpptulemuseni nagu teinegi, kes oli pisut kiirem. Aeglasemalt tegutsenu õpib asju nägema sügavamalt, kui kiirelt edasiliikuja. Jumal on iga inimese teinud imeliselt. «Ma olen kardetavalt imeliselt loodud.» See on rõõmuks igale inimesele.

Jumal tunneb inimest läbinisti – noorel inimesel tuleb teha suuri otsuseid, mille tagajärjed mõjutavad kogu tema elu. Õpingukoha valimine mõjutab seda, milliste inimestega ta kokku puutub. Abikaasa valik annab isiklikule elule terve elu kestvad raamid jne. Nendes olukordades on hea olla rahulik teadmises, et Jumal tunneb inimese mõtteid ja tahab juhtida tema elu. Klemensi kirja järgi tunneb Jumal kristlase kõiki omadusi ja nõrkusi. Kristlane ei tohi ega pea kartma Jumala palet (1Klem 28): «Siis kõikide nähes ja kuuldes kartkem teda ja jätkem maha räpase himustamise halvad teod, et me oleksime varjatud tema halastuse läbi tulevate kohtuotsuste eest. Sest kuhu keegi võiks põgeneda tugeva käe eest? Milline maailm võtab vastu kellegi, kes jooksik tema juurest? Sest kirjutatu kuskil ütleb: Kuhu lähen ära ja kuhu peidan enda su palge eest? Kui lähen üles taeva, sina sääl oled, kui lähen ära maailma lõppu, sääl su parem käsi, kui laotan laiali (aseme) kasmudesse, sääl sinu vaim [Ps 139,7–10]. Kuhu siis keegi läheks või kus keegi jookseks ära selle eest, kes ümbritseb kõike?» (tlk Uku Masing, Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 27–28)

Inimene võib mõelda Jumala suuruse üle – rasketes olukordades leiab inimene lohutust sellest, et on olemas keegi palju suurem, kes valvab tema üle. Jumal valitseb, olles kõrgemal kõikidest inimestest ja valitsustest. Jumal on tõotanud kanda hoolt.

Inimene kardab, et ta eksib – noor kristlane ei oska alati valida õiget suunda. Siis saab ta leida lohutust sellest, et Jumala silm valvab tema üle. Ta võib paluda koos Psalmi viimaste sõnadega (Ps 139:23–24): «Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015