Psalm tuletab kristlastele meelde, et usku pole mitte kõigil inimestel ei usu. See toob kristlastele ka mitmesuguseid kannatusi (2Ts 3:1–5): «Viimaks veel, vennad, palvetage meie eest, et Issanda sõna leviks ja kirgastuks nõnda nagu teiegi juures ning et meid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest. Sest usku ei ole kõikidel. Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab. Me oleme ju Issandas veendunud teie suhtes, et te olete teinud ja teete, mida me käsime. Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole!»
Psalmi alguses kirjeldatakse loomupärase inimese kurjust (Ps 140:2–4): «Vabasta mind, Issand, kurjade inimeste käest, varja mind vägivaldsete meeste eest, kes mõtlevad kurja oma südames ja iga päev õhutavad võitlusi! Nemad teritavad oma keelt nagu madu; rästikumürk on nende huulte all.» Sama kirjeldab Paulus kirjas roomlastele 3. peatükis, kui ta psalmide tekstidele viidates osutab, et inimkond on sattunud patu orjusesse (Rm 3:11–18): «Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki. Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad, nende huulte all on maomürk. Nende suu on täis sajatamist ja kibedust, nende jalad on nobedad valama verd, nende teedel on purustus ja viletsus ja rahu teed nad ei tunne, ei ole Jumala kartust nende silme ees.»
Paulus käsitleb täpsemalt küsimust, miks tunduvad kristlased inimestele kahtlased. Kristlaste elu juhib Jumala Vaim. Inimesed, kes seda ei mõista, ei suuda analüüsida kristlaste käitumist (1Kr 2:6–16): «Tarkusest me kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle kaduvate valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nõnda nagu on kirjutatud: «Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.» Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused. Sest kes inimestest teab inimese mõtteid peale inimese vaimu, kes temas on? Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu. Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Seda me siis ka räägime mitte inimtarkuse õpetatud sõnadega, vaid Vaimu õpetatud sõnadega, võrreldes vaimseid asju vaimsetega. Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. Kuid vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi. Sest kes on tundnud Issanda meelt, kes võib teda juhatada? Aga meil on Kristuse meel.»
Kristlane loodab Jumala abile ka keerulistes inimsuhetes. Ta palvetab Psalmi sõnadega, et Jumal aitaks tal õigesti kasutada sõna «relva», Jumala Sõna mõõka (Ps 140:7–8): «Ma ütlesin Issandale: Sina oled mu Jumal! Kuule, Issand, mu anumise häält! Issand Jumal, sa mu võimas abi! Sina kaitsed mu pead tapluse päeval.»
Psalmis loodetakse, et Jumal maksab jumalatutele kätte (Ps 140:11–12): «Tuliseid süsi sadagu nende peale, kukuta nad sügavatesse aukudesse, kust nad ei saa üles tõusta! Keelekandja mees ärgu püsigu maa peal, vägivaldsel mehel olgu õnnetusi; need ajagu teda järjest taga!» See pole mitte kahjurõõmsa ootus, vaid eluolukorrast lähtuv palve. Kristlane ei pea kätte maksma, vaid annab ruumi Jumala õiglasele kohtule. Paulus õpetab seda üksikasjalikult ning laseb kristlasel mõista psalmi sõnade õiget tähendust (Rm 12:16–21): «Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad! Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» – nii ütleb Issand. Veel enam: «Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!» Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!» Paulus viitab Õpetussõnade sõnumile (Õp 25:21–22): «Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua, sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Issand tasub sinule selle eest!»
Keerulises olukorras võib kristlane meenutada, et Jumal tunneb iga inimest. Ta tunneb nii enda omi, kui ka jumalatute südame rahutust ja surmahirmu. Kristlane ei pea jumalatut maailma kartma. Ükskord mõistab Jumal kohut kõigi inimeste üle. Kristlane saab palvetada oma vaenlaste eest ja jätta kohtumõistmise Temale, kes mõistab kohut õiglaselt ning kelle otsused on eksimatud (Ps 140:13–14): «Ma tean, et Issand ajab viletsa kohtuasja ja teeb vaesele õige otsuse. Tõesti, õiged tänavad su nime, õiglased jäävad elama su palge ette.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015