Pool sajandit tagasi, 30. novembril 1969, jõustus roomakatoliku kirikus uus missakord (tuntud ka kui novus ordo), mille kehtestas sama aasta 3. aprillil paavst Paulus VI oma apostliku konstitutsiooniga "Missale Romanum". Traditsioonilise ladina missa pooldajad näevad selles liturgilist revolutsiooni ja paljude korratuste allikat kirikus.
Uus missakord on selle traditsionalistidest kriitikute sõnul lähendanud katoliku jumalateenistust protestantidele. Missat võib pidada rahvakeeles ja preester saab valida erinevate armulauakaanonite vahel.
Silmatorkava muudatusena on katoliku kirikutesse paigutatud uued altarilauad ning missal teenivad vaimulikud altari taga, näoga rahva poole (versus populum). Vanad kõrgaltarid, mille ees varem teeniti näoga ida suunas (ad orientem), on hüljatud või isegi kirikust kõrvaldatud. Armulaualeiva võib asetada vastuvõtja käele.
Katoliku kiriku missareform või selle teatud aspektid on omakorda mõjutanud paljude protestantlike kirikute liturgilisi reforme, teiste seas ka EELK jumalateenistuse korra uuenemist.
Traditsioonilise missakorra kaitsja Peter A. Kwasniewski sõnul ei ole vana ja uue missakorra vahelist sügavikku võimalik ületada kosmeetika või elegantsete liturgiliste rõivaste abil, sest probleem seisneb tema hinnangul geneetilises muutuses, siseorganite kahjustamises: "Põhimõtteline ja püsiv lahendus on säilitada järjepidevus elava liturgilise traditsiooniga, mis on leitav usus antiquior’is."
Traditsiooniline missa
2007. aastal andis konservatiiviks peetud paavst Benedictus XVI välja apostliku kirja "Summorum Pontificum", millega võimaldatakse pidada ka niinimetatud vana, Trento missat (mida nimetatakse nüüd missa "erakorraliseks vormiks") 1962. aasta missaraamatu väljaande järgi.
