Mõnes Soome luterlikus koguduses on abiks vabatahtlikud, kelle ülesandeks on kanda matusel puusärki.
Vajadust nende järele tingib see, et kuna inimesed surevad üha kõrgemas vanuses, võivad ka matusel osalevad lähedased olla vanuses, kus selline ülesanne on neile ülejõukäiv. Kuna ka suguvõsad on muutunud väiksemaks ning inimesed elavad üksteisest üha kaugemal, kahandab see matusel osalejate hulka.
Ehkki kogu Soomes on üha levinum surnute tuhastamine, on näiteks Oulu piiskopkonna aladel enamuses puusärgimatused. Vajadus puusärki kandvate abiliste järgi tuleneb ka sellest, et matusekultuur hääbub. Surnu läheduses viibimine, puusärgi puudutamine või selle kandmine on paljude inimeste jaoks hirmutav.
Teisalt on puusärgi kandmine lähedaste jaoks, kes seda suudavad teha oluline osa leina protsessist.
Puusärgi kandmisel on Soome erinevates kohtades olnud abiks ka näiteks spordiseltsid, Lions-klubid, meeskoorid või tasu eest on seda korraldanud ka matusebürood.
Samas on Oulus leitud lahendus, mis on kogu Soome mastaabis erandlik. Kohalike koguduste ühendus rajas kuus aastat tagasi vabatahtlike puusärgikandjate rühma. Kui alguses kutsuti abilisi tööle 70 korral aastas, siis praeguseks on see arv kahekordistunud. Puusärgikandjate rühma kuulub pea 30 vabatahtlikku, neist kolm on naised. Oulu vabatahtlikud ei saa oma töö eest mingit tasu.
Tänavu kevadel koroonaviiruse leviku tõttu seatud piirangud matusel osalejate arvule on vabatahtlikele toonud oluliselt rohkem tööd.
Pikemalt loe Oulu vabatahtlike tööst siit.
