Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis kaitses hiljuti doktoritöö "Piiskoppide roll Liivimaa poliitilises süsteemis (16. sajandi esimesel poolel)" Madis Maasing, kes leidis, et piiskopid mängisid 16. sajandil Liivimaa sisepoliitikas, mida kujundasid nii Riia peapiiskop kui Saksa ordu, arvatust olulisemat rolli. Nende toetusest sõltus, kumma poole tahe jäi mingis küsimuses peale.
Põhjalikuma ülevaate doktoritööst saab siin, alljärgnevas on viidatud luterliku reformatsiooni ja religiooni otsestele mõjudele tollases poliitikas.
Maasingu hinnangul jäi usuliste vastuolude (reformatsioon) mõju Liivimaa poliitikale uurimisalustel kümnenditel pigem teisejärguliseks, vähemalt ei olnud erimeelsused usuküsimustes poliitiliste probleemide ainsaks ja põhiliseks allikaks. Üha enam hakati tähtsustama võimu ilmalikke aspekte.
"Pigem võib väita, et Liivimaal loodeti Lääne kiriku taasühendamisele ning püüti säilitada maa sisemist poliitilist stabiilsust," ütleb Maasing ja lisab: "Religiooni rolli kahanemist Liivimaa võimustruktuurides võib täheldada juba enne reformatsiooni algust, mil Liivimaa vaimulikud maaisandad nägid endid pigem ilmalike vürstide ja üha vähem kiriklike aukandjate või hingekarjastena."
Üheks huvitavaks näiteks on Riia peapiiskop Wilhelmi luhtunud katse viia 1540. aastate keskel Liivimaal sisse luterlik kirikukorraldus. Maasing leiab, et kavatsus jäi toetuseta mitte niivõrd usuliste erimeelsuste tõttu, vaid pigem poliitilistel kaalutlustel (ka mujal olid sarnased piiskoplikud reformatsioonikatsed läbi kukkunud). Sealjuures võib arvata, et ka peapiiskopi enda motiiv oli pigem poliitilise positsiooni parandamine.
Väitekirjas tuuakse veel esile, et Liivimaa ja Preisimaa piiskoppide kiriklik alluvussuhe Riia peapiiskopile oli poliitilises mõttes tähtsusetu ning peapiiskopil ei olnud võimalik oma kirikliku võimu alla kuuluvaid piiskoppe ehk sufragaane toetuse andmiseks mõjutada.
