Paavst Franciscus võttis ilma eelneva teadaandeta uuesti kasutusele «Lääne patriarhi» tiitli, millest tema eelkäija Benedictus XVI paljude üllatuseks 2005. aastal loobus. Kõnealune tiitel ilmus taas paavstlikus aastaraamatus Annuario Pontificio.
Paavst on Rooma piiskop, Jeesus Kristuse vikaar (vicarius Iesu Christi), apostlite vürsti järglane (successor principis apostolorum), üleilmse Kiriku ülemkarjane (summus pontifex ecclesiae universalis), Itaalia priimas (primatus Italiae), Rooma provintsi metropoliit-peapiiskop (archiepiscopus metropolitanus provinciae Romanae), Vatikani Linnriigi suverään (superanus sui iuris civitatis Vaticanae) ja Jumala sulaste sulane (servus servorum Dei).
Esimesel aastatuhandel kujunes Rooma keisririigis välja viie patriarhi valitsus. Rooma piiskoppi peeti au poolest esimeseks, talle järgnesid Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhid.
Aastal 1054 aset leidnud suure kirikulõhe tulemusena ei ole roomakatoliku kiriku ja ortodokside vahel enam kirikuosadust.
Katoliku kirik õpetab, et «Jumalast seatuna kuulub paavstile kõrgeim, täielik, otsene ja üleüldine võim kogu Kiriku üle».
