EELK peapiiskop Urmas Viilma lükkas sel nädalal toimunud kirikukogu istungil tagasi kartuse, et teoloogilise arutelu strateegia kujutab endast kirikuvalitsuse või piiskoppide salajast mehhanismi kiriku õpetuse muutmiseks. Ometi on kirikuvalitsusel kodulehel avaldatud soolisuse ja seksuaalsusega seotud aruteluteemat tutvustav tekst, mis lähtub varjamatult uusmarksistlikust ideoloogiast ja mitte kiriku traditsioonilisest õpetusest.
Meie Kirik avaldab teoloogilist arutelu puudutava osa peapiiskopi ettekandest:
«Sama puudutab teoloogilist arutelu, millega oleme kirikus alustanud. EELK teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029 koostati olukorras, kus kirikus sagenesid vastandumised teemadel, mis on põhjustanud viimastel aastatel lahkarvamusi ja lõhestumist Eesti ühiskonnas laiemalt. See strateegia ei ole kirikuvalitsuse või piiskoppide salajane mehhanism kiriku õpetuse muutmiseks. Selle strateegia eesmärgiks on tekitada turvaline aruteluruum meie kiriku õpetuse ja usutunnistuse raamistikus, kus keerulisi küsimusi ei lükata lihtsalt ukse taha, vaid tuuakse Kristuse palge ette.
Olen mõistnud, et selle arutelu puhul kardetakse, et see algab kuulamisest ja lõpeb õpetuse muutmisega. On väljendatud arvamust, et kui kirik hakkab arutama keerulisi küsimusi, on ta juba loobunud tõest. Tean, et need hirmud on päriselt olemas, kuid ühtegi tõestust nende hirmude paikapidavuse kohta ei ole kellelgi esitada. Loomulikult ei tohi selliseid inimlikke tundeid üleolevalt kõrvale lükata, kuid samal ajal ei ole õige ega aus, ei Jumala ega ühegi ligimese ees, erinevate alusetute süüdistustega vaikimisi ka nõustuda.
Mida ma tahan kiriku hea käekäigu ja ühtsuse eest muretsedes ja palvetades öelda, on see, et oma kiriku õpetust kaitseb Kristus ise, kui me hoiame oma aruteludes Teda kõige keskmes ja lähtume Tema sõnast. Kiriku õpetust kaitseb Pühakiri, kui me seda loeme, seda kuulutame ja tõlgendame meie kiriku usutunnistuskirjade valguses. Kiriku õpetust kaitseb ka see, kui me neis aruteludes ei otsi võitjaid ja kaotajaid, vaid otsime armastusega kinnitust tõele Kristuses. Kõik see ongi kogu selle arutelu õnnestumise garandiks. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: «Et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.» (Ef 4:14-15)
Kui kirik vaikib ja ei räägi keerulistest küsimustest, räägitakse neist ikkagi väljaspool kiriku vaimulikku ja õpetuslikku osadust. Kui kirik ise ei õpeta, õpetab keegi teine; kui kirik ise ei kuula, kuulatakse kusagil mujal; kui kirik ise oma õpetust ei sõnasta, teeb seda keegi teine. Seepärast peame arutelukultuuri kujundama ja hoidma. Kiriku tee on tõde armastuses. Sellepärast kuuluvad hea arutelukultuuri juurde empaatia ja hingehoidlikkus, mida ehk on olnud meil vähem kui Kristus seda ise praktiseeris.»
