Neitsi Maarja ja tema tähtsus on tõenäoliselt paavstluse kõrval suurim protestante ja katoliiklasi eraldav asjaolu. Katoliiklik suhtumine Maarjasse tundub protestantidele sageli liialdusena. Piiblis on Maarjast otseselt juttu üsna vähe ja seetõttu peetakse enamikke traditsiooniliste kirikute (katoliku ja ortodoksi, aga ka mõnede luterluse ja anglikanismi voolude) arusaamu ekslikeks. Protestantlikud kristlased süüdistavad katoliku kirikut selles, et see pöörab liiga palju tähelepanu Maarjale ja liiga vähe ainsale Päästjale, Kristusele. Kuid et hukkamõistmise asemel mõista püüda, siis süvenegem pisut sellesse, mida ja mis alustel need vanad kirikud Maarja kohta usuvad ja õpetavad.

Kaks aastat tagasi kirjutas professor Tõnu Lehtsaar: „Olen viimasel ajal üha sagedamini tabanud end mõttelt, et liigume Eestis millegi diktatuurisarnase poole. [---] Diktatuuri ajal on õnnelikud need, kes pooldavad pealiini mõtteviisi. Tuntakse ennast hästi ja sageli tekib joovastav entusiasm kuulutada, jagada ja kehtestada oma ilmavaadet ka teistele. Jagub ka raha ja meediaruumi.“ Professor Lehtsaare hinnang sobib hästi iseloomustama nn arvamusfestivali, mis idee poolest kujutab endast mitmekesisust väärtustava demokraatliku ühiskonna rõõmsat arvamuspidu, kus inimesed saavad entusiastlikult vaieldes ja mõtteid vahetades otsida innovatiivseid lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Lähemal vaatlusel selgub, et pluralism on näiline – vähemalt nendes küsimustes, mida peetakse vaidlustamisele mittekuuluva progressi loomulikuks, olemuslikuks osaks.

Manhattani kõrgeim kohus langetas juuli lõpus hämmastava otsuse, sätestades, et šimpansid ei ole õigusvõimelised isikud. Loomade õiguste eest võitlev ühendus The Nonhuman Rights Project ei suutnud oma taotlusega veenda kohtunik Jaffesit, kes aga leidis, et isiku staatuse omistamine loomadele võib mitte väga kauges tulevikus siiski võimalikuks osutuda. Kohtuotsus on loomasõpradele tohutuks tagasilöögiks – eriti kui silmas pidada populaarse Zimbabwe lõvi Cecili tapmist Ameerika hambaarsti poolt. Manhattani kohtu otsus seab ju ka Cecili staatuse isikuna kahtluse alla.

Need teoloogid ja organisatsioonid veavad praegu katoliku kiriku õpetusameti vastu suunatud protestikampaaniat. Nad soovivad, et õpetusameti otsused ei oleks enam siduvad ja et preestriseisus devalveeritaks, selleks et Kirik saaks demokratiseeruda. Et need püüdlused on vastuolus Kiriku usupärandiga, mis on usklikele siduv, ei loe nende silmis midagi. Tegelikult tahavad nad asutada uue kiriku. Oleks normaalne, kui kirikuvõimud ametlikult teataksid, et taolised nõudmised ei ole katoliiklikud.

Luterlased usuvad kahe kuningriigi õpetusse. Jumal valitseb oma vaimuliku kuningriigi üle, mille Ta on rajanud Sõna ja sakramendi kaudu ja mis koosneb kõigist, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse. See kuningriik – mida sageli kutsutakse Jumala paremaks käeks, kuna see näitab Jumala erilist soosingut – jääb alatiseks püsima igaveses elus, mille Jumal on oma lastele valmistanud. Kuid Jumalal on veel teinegi kuningriik. Ta valitseb ka maailma üle, mille Ta on loonud, ja inim­ühiskonna üle, mille Ta on rajanud. Seda kuningriiki valitseb Jumal oma seaduste kaudu, nii loodus­seaduste kaudu, mille Ta universumis sisse seadis, kui moraali­seaduste abil, mille Ta kirjutas inimese südamesse.

Feministlik teoloogia püüab välja selgitada, miks on naised nii Piiblis kui teoloogias ja kirikus alla surutud. Rõhumise süüdlaseks peetakse patriarhaati, mis on ühtlasi feministliku ideoloogia nimetus kurjuse kohta. Patriarhaadi all ei peeta silmas mitte üksnes isa või meeste võimu, vaid see hõlmab kogu rõhumisele ja vägivallaaparaadile rajatud võimuhierarhiat. Ka naissoost ülemust, kelle võim põhineb alistamisel ning ebavõrdsusel alluvate suhtes, võib pidada patriarhaalseks. Feministliku ideoloogia ideaaliks on võrdõiguslik ühiskond, milles ükski inimene ei asu teisest soo või mõne muu omaduse pärast kõrgemal. Ühiskondlikku võrdõiguslikkust taotlevate eesmärkide tõttu peetakse feministlikku teoloogiat üheks vabadusteoloogiatest, mis nõuavad rõhutute ja alistatute vabastamist.

„Just see moodne aeg on kõigist ajastutest kõige metsikum ja barbaarsem. Ja mida teeme meie, kui kristlasi hukka saadetakse? Kristlased on kurjuse esimene sihtmärk, ja sellena märgiks ja märguandeks mürgisest kurjusest ja kasvavast ohust maailmas. Kui me ei astu vastu kurjusele, mis võtab kaugetes paikades sihikule teisi, tuleb meil kindlapeale tegeleda sellega siis, kui ta ründab meid meie oma kodus. Ükski tsivilisatsioon ei või end nimetada moraalseks, kui ta ei suuda kaitsta kõige kaitsetumaid. Ükski riik ei või end nimetada heaks, kui ta lihtsalt istub ja vaatab pealt, kuidas kurjuse jõud mõrvavad süütuid.“ (Rabi Jonathan Cahn)

Kultuuri allakäiku iseloomustab enesekindluse kadumine: selle asemel et olla uhke oma saavutuste üle, ta pigem vabandab oma olemasolu pärast. Kultuuri mandumise märke on keeldumine selle väärtuste eest suremast… Suhtumine on mõistetav: kultuuris, kus põhieesmärgiks on saanud naudingute suurendamine, ei saa millegagi õigustada neist ilma jäämist. Ei ettevõtmise eduga, ei isamaaga ega enese auga. Elu suurimad väärtused on lääne tsivilisatsioonist kadunud.

Vihavainen on konservatiiv. Vähemalt mina kujutan konservatiivina just ette temasuguseid. Ning tema kriitika lähtub konservatiivsest vaatepunktist. Ta näeb lääne ühiskondade allakäiku varasemate kultuuri- ja pereväärtuste murenemises ja leiab, et “kultuurile omaste ego piiravate keeldude hajumine algas 1960. aastatel ja edasi on kulgenud erakordselt kiiresti. Kultuuri üldise muutumise võib lühidalt kokku võtta tõdemusega, et kasust lähtuv naudingu kalkuleerimine, nagu sellest 1950. aastatel kirjutas näiteks Bertrand Russell, muutus kiiresti domineerivaks. Purustati kõik tabud: seksuaalne mõõdukus ei olnud enam kiiduväärne, sõjas üles näidatud kangelaslikkus ei olnud enam austust ega voorus ja omakasupüüdlikkus imetlust väärt, pere ja emakohustused ei olnud enam pühad.“

Vene Õigeusu Kirikut ja selle juhtkonda seostatakse tänapäeval sageli konservatiivsusega, et mitte öelda tagurlusega. Religioon ja rahvuslus, eriti kui nad käivad käsikäes, äratavad lääne vasakpoolsetes ja/või liberaalsetes analüütikutes ning arvamusliidrites instinktiivselt vastumeelsust. Kuid miks ei peaks Vene kirikupea seisukohtadesse süvenemisel kehtima põhimõte sine ira et studio? Vähemalt lääne kristlastele – konfessionaalsest kuuluvusest sõltumata – peaks huvi pakkuma, mida on liikmeskonna poolest suurima õigeusukiriku juhil öelda vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kohta kirikupeana, teoloogina ja kristlasena.

Tolerantsus lõpeb seal, kus seatakse küsimuse alla ühiskonna kristlik iseloom. Ja minarettide, burkade ning peakatete puhul see just küsimuseks ongi. Seetõttu võivad kõik, kes nende islami võimupüüdluste märkide juures end ebamugavalt tunnevad, toetuda traditsioonilisele katoliku õpetusele. Nende tunne vastab sellele, mida Kirik on õpetanud ja praktiseerinud alates algusaegadest kuni 1965. aastani. Ja see oli teatud garantii kristluse puhul: kristlike pühade tunnistamine, kultuse kaitsmine, avalik-õigusliku staatuse andmine, kuid ka ühiskonna kristliku iseloomu säilitamine, mis sisaldas endas ka meetmeid, nagu eelpoolmainitud burkakeeld. Seda kõike iseloomustab teoloogiline mõiste „Kristuse kuningavõim“ või „Kristuse Kuningaks olemine“.

© Meie Kirik