Artiklid

Kirjutas Enn Auksmann Avaldatud: 25 August 2021

2016. aasta kevadel pidasin Põhja-Ameerikas asuvate eesti koguduste palvel ettekande, milles püüdsin selgitada paljudele aastakümneid Eestist kaugel elavatele eestlastele üsna arusaamatuna ja võõrana tunduvaid arenguid Eesti luterlikus kirikus. Viimastel päevadel Eesti ajakirjanduses ilmunut vaadates tundub, et too viie aasta vanune ettekanne kulub marjaks ära ka siin ja praegu

Ettekanne Põhja-Ameerika Eesti koguduste sinodil 21. V AD 2016

Nagu sageli, nii käib ka selle ettekandega kaasas teatav kimbatus: kuidas ja kust alustada. Kuna ettekande ülesandeks on püüda anda ettekujutus sellest, mil kombel ja millistel põhjustel on praeguse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pale ja olemus kujunenud just selliseks, nagu see parajasti on, siis on ilmselt paslik alustada väiksest ajaloolis-faktilisest sissejuhatusest, minnes seejärel veidi täpsemate kirjelduste ja probleemikäsitluste juurde teataval konkreetsel ajavahemikul 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani, lisades isikliku hinnangu toimunule ning viimaks põgusa väljavaate tulevikku.

I Ajaloolisest taustast

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik mõistab ennast vastavalt hetkel kehtivale põhikirjale kui «alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega». Eriliseks pöördepunktiks on aasta 1917, millest alates kuulub kiriku enesemõistmise juurde see, et ta on «vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus».

Kiriku «eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele» ning tema «ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine» koos kõige sellest tulenevaga. Lisaks kinnitab põhikiri, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku «õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse».

See kõik on käesolevas ettekandes käsitletavate protsesside mõistmisteks möödapääsmatult oluline, seepärast palun seda järgnevalt pidevalt meeles pidada.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku kõrgajaks – vähemalt väliselt – võib lugeda kahtlemata kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariigi aega. 1937. aasta kirikuraamatute järgi oli kirikul 851 060 liiget, neist 272 340 kirikumaksu tasujat. Vaimulikke oli 1939. aastal kokku 227, kelle hulgast samal aastal lahkus 53 baltisaksa õpetajat ja 2 emeeritust.

Aastail 1940-1941 kaotas luterlik kirik küüditamiste ja mõrvade läbi 24 tegevvaimulikku, lisaks terve hulga köstreid ja teisi töötegijaid, rääkimata tavalistest koguduseliikmetest. 1944. aasta septembris põgenesid teadaolevalt 30 vaimulikku Rootsi – nende hulgas oli ka piiskop Johan Kõpp – ja 43 vaimulikku Saksamaale. Kodumaa kirik kaotas vahemikus 1939-1944 kokku 160 vaimulikku – tuletan meelde, et enne seda oli neid üldse 227, niisiis jäi järele vaid 67. Sellega lugu ei lõppenud, järgnes veelgi arreteerimisi ja küüditamisi.

Kogudusi oli 1940. aastal 170 – mingi osa neist suleti, mitmed kirikud hävisid sõjas, mitmed olid purustatud.

Pühendamata siinkohal palju aega kiriku sõjajärgse taastamise kirjeldamisele, võib tõdeda lihtsalt ilmselget fakti, et kõik toimunu jättis kirikule väga tugeva jälje, mis ühelt poolt väljendus kahtlemata teatavas välises konserveerumises, teisalt aga järjest süvenevas seesmises traditsioonikatkes, kuna suur osa nendest, kelle kanda jäi edaspidi vaimulik amet, olid pärit väga erinevatest oludest ning vähem või rohkem iseõppijad. Viimasest tõsiasjast tulenes peagi iseäranis süstemaatilise teoloogiaalase väljaõppe puudulikkus – vaatamata Tallinnas loodud Usuteaduse Instituudi suhteliselt heale akadeemilisele tasemele – ning samuti paljude koguduse igapäevatöös vajalike oskuste ja teadmiste ise leiutamine.

Kiriku olukorra üheks väliseks näitajaks nõukogude okupatsiooni ajal on liikmeannetajate arv. Nimelt ei olnud kirikul lubatud võtta liikmemaksu, see asendus vabatahtliku liikmeannetusega, kuid on vähemalt teataval määral võrreldav endise kirikumaksu tasujate arvuga, keda 1937. aastal oli, nagu öeldud 272 340.

Aastal 1965 oli liikmeannetajaid 117 394; aastal 1975 aga juba vaid 77 775 ning kümme aastat hiljem, 1985. aastal 50 094. Võrdluseks: pärast iseseisvuse taastamist on suurimaks liikmeannetajate arvuks olnud 76 132 (aastal 1992), möödunud, 2015. aastal oli see aga vaid 29 022, ning liikmete koguarvuks oli 159 816 (meenutuseks: 1937. aastal 851 060).

Toon veel mõned arvud nõukogude okupatsiooni ja iseseisvuse taastamise ajast.

Aastal 1970 ristiti 885 inimest, aastal 1975 ristiti 756 inimest, aastal 1980 ristiti 712 inimest, aastal 1985 ristiti 1205 inimest ning rekordaastal 1990 ristiti 18 608 inimest.

Leeris käis 1970. aastal 494 inimest, 1975. aastal 585 inimest, 1980. aastal 654 inimest, 1985. aastal 751 inimest ning 1990. aastal 11 691 inimest.

2015. aastal ristiti 1964 ja leeritati 1404 inimest.

Vaimulikuordinatsioonide osas ei ole mul hetkel võimalik sarnast ülevaadet anda, küll aga on täiesti selge, et nõukogude okupatsiooni ajal toimus vaimulikkonna jätkuv vananemine, millesse tõi esmalt ajutise pöörde 1970. aastate keskpaik ja teine pool ning hiljem 1980. aastate teine pool ja 1990. aastate algus.

II Sisulisi arenguid 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani

Teen siinkohal esmalt veidi pikema ekskursi omaenda tagapõhja ja kujunemisloo selgitamiseks, mille puhul pean oluliseks märkida, et usutavasti on selle põhjal võimalik teha ka laiemaid, üldistavaid järeldusi.

Olen sündinud aastal 1969, minu ema on sündinud aastal 1942 ning isa aastal 1941.

Isa oli pärit metsavahi perest Viljandimaalt, ta oli kolmest pojast noorim, keskkooli ajal hiilgava õppeedukusega, jätkas õpinguid Tartu ülikoolis füüsikuna ning hiljem Tallinna tehnikaülikoolis (tollase nimetusega Tallinna Polütehnilises Instituudis) elektriinsenerina. Isa töötas ühes Tartu tehases insener-konstruktorina. Paraku oli tegemist sellise ettevõttega, mis oli seotud Nõukogude Liidu relvatööstusega – isa läks sinna tööle selleks, et pääseda sõjaväekohustusest – ning milles inseneri ametikohal töötamisega kaasnes nõue kuuluda kommunistlikku parteisse. Niisiis oli minu isa vähemalt formaalselt kommunist – ta ei hakanud selleks omal soovil ega ideoloogilistel põhjustel, isegi mitte karjääritegemise kalkulatsiooniga, vaid puhtalt seetõttu, et nii oli nõndaütelda vaja. Arvatavasti ei olnud tal midagi ka selle vastu – kuid võin tunnistada, et ma ei kuulnud oma isa mitte iialgi mingitel poliitilistel teemadel sõna võtvat, rääkimata sellest, et ta oleks teinud mingisugust kommunismipropagandat. Kirikuga ei olnud tal midagi pistmist, ta ei olnud isegi ristitud. Isa suguseltsiga meil suurt suhtlemist polnud – ega ole tänapäevani.

Ema sündis Pärnus ning tema vanemad, s.t minu emapoolne vanaema ja vanaisa koos oma teiste lastega, minu onudega, on olnud mulle alati väga lähedased. Vanaisa ja vanaema olid mõlemad sündinud 1915. aastal. Nende kummagi lapsepõlv polnud kuigi roosiline. Vanaema kaotas oma ema, kui ta oli vaid 2-aastane, teda kasvatasid isa ja tema oma vanaema. Vanaisa kaotas oma ema, kui ta oli samuti vaid mõneaastane, veidi hiljem ka isa, kes suri Vabadussõjas saadud haavadesse, ning vanaisa kasvas üles varjupaigas. Mõlemad olid ristitud õigeusu kirikus ning esimese elupoole selle üsna leiged liikmed.

Vanaisa osales II maailmasõjas, teenides Eesti Leegionis, pärast sõda varjas ennast mõnda aega, arreteeriti, põgenes vangilaagrist ja suutis endale kuidagi sahker-mahkeriga uued dokumendid hankida, töötades seejärel kogu elu Pärnus väga armastatud kellassepana. Vanaema oli lihtne puhvetipidaja.

Minu ema oli ristitud, aga kuna tema lapsepõlv jäi peaasjalikult Stalini aega, mil paljud inimesed puhtalt hirmust panid oma suud lukku ega rääkinud lastele asjadest nii, nagu need tegelikult olid, siis kasvas minu ema n-ö tubli ja innuka stalinliku noorena, kes ei teadnud ega tahtnudki midagi teada ei kirikust ega Eesti iseseisvusest. Mu ema ei kuulunud kunagi kommunistlikku parteisse, aga ilmselt mitte seetõttu, et tal oleks olnud midagi selle vastu, vaid see lihtsalt ei tundunud talle isiklikult vajalikuna.

Emaga me vahel siiski rääkisime poliitikast – aga eriti kaugele me kunagi ei jõudnud. Rääkisime ka usust – ning kuni enam-vähem selle ajani, mil ma sain 12–13-aastaseks, mõistsime selle üksmeelselt hukka kui vaid ajalukku kuuluva rumala igandi.

Minu mõlemad onud – mu ema vennad – kasvasid aga juba hoopis teistsugustes oludes kui mu ema: üks neist on sündinud aastal 1949 ning teine aastal 1954. Ka siis ei olnud olukord ei poliitiliselt, majanduslikult ega usuliselt sugugi kiita, end midagi oli ikkagi muutunud – inimesed julgesid vähemalt jälle rääkida, esialgu muidugi vaid omavahel, pereringis. Nii kasvasid mu onud väga isamaaliste vaadete ja aadetega meesteks, kellest üks, muide, oli Riigikogu 1992. aastal valitud VII koosseisu ja teine on praeguse koosseisu liige ning kes mõlemad on olnud seotud ka kiriku ja kristliku usuga.

Tulles nüüd kiriku juurde ning vaadeldes aega alates 1970. aastate teisest poolest, võib tõdeda, et justnimelt see minu onude põlvkond – need, kes on sündinud vahemikus 1940. aastate lõpust kuni 1950. aastate lõpuni, moodustasid esimese laine n-ö uusi vaimulikke Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, kellest mõned tulid küll veel traditsioonilistest kristlikest, võib-olla isegi vaimulikuperedest, suur osa aga juba justkui väljastpoolt. Need olid noored, kes kasvasid veidi vabamas poliitilises õhkkonnas kui Stalini-aegne, kellel oli ühelt poolt taas mingisugune ettekujutus omaaegsest iseseisvusajast, teisalt aga erinevatel viisidel kujunenud avaram vaade ettepoole ja ümberringi. Eeskätt oli muidugi tegemist teatava poliitilise, vähem või rohkem aktiivse vastupanuga nõukogude võimule, mis aga paljude juures leidis väljenduse ka pöördumises kiriku poole, kuna kirik – just luterlik kirik – oli Eestis ju tegelikult ainus nähtav endisaegse järjepidevuse kandja üleüldise okupatsiooni oludes.

See oli aeg, mil asuti otsima tuge ja tulevikuperspektiivi ka kaugemalt – ning mitmed leidsid selle sidemetes Läti ja Leeduga, kus eriti viimases on valdav rooma-katoliku usk. Seda on nimetatud katoliikliku vagaduslaadi tekkimiseks Eesti luterlikus kirikus, ent arvatavasti oli pigem tegemist suurel määral valgete lehtedena kirikutööle tulnute siiraste usuliste otsingutega, millele paratamatult leiti vastuseid sealt, kus kirik ja usk olid säilinud tugevamatena, ning mille puhul ei olnud takistuseks omaenda traditsioonist tuleneda võivad vastuolud ja eelarvamused, kuna traditsiooni suurel määral lihtsalt ei olnud, järjepidevus oli katkenud.

Seesama tuli veelgi võimsamalt esile siis, kui jõudis kätte 1980. aastate teine pool ning kiriku juurde tuli teine suurem laine uusi vaimulikke – see põlvkond, millesse kuulun ka mina.

Ma ei kõnelnud ennist põhjuseta oma tagapõhjast – see peaks näitama, et meie põlvkond tuli kirikusse ja ka vaimulikuametisse veelgi valgemate lehtedena kui too eelmine. Tean oma põlvkonda kuuluvate vaimulike puhul üsna kindlalt, et suurem osa meist on pärit täiesti kiriku- ja üleüldse religioonivõõrast keskkonnast, ning oma esimesi usualaseid teadmisi ei saanud me mitte kodust, koolist rääkimata, vaid ammutasime peaasjalikult sarjas «Seiklusjutte maalt ja merelt» ilmunud romaanidest või heal juhul mõnest vanast räbaldunud lauluraamatust.

Ka meie jaoks oli kirikusse tulemine, enda ristida ja konfirmeerida laskmine, seotud suurel määral poliitikaga – eeskätt isikliku seesmise vastupanuga meid ümbritsevale tegelikkusele. Tean, et suur osa meist – ka mina isiklikult – tegi enne kirikusse jõudmist läbi mitu erinevat vaheastet, alatest punkliikumisest kuni taastärganud maausu, budismi või muu selletaoliseni. See tõi kaasa ka pahandusi. Näiteks minule anti keskkoolist kaasa iseloomustus, mille lõpulause oli umbes selline: «Ennul on välja kujunenud põhimõtted, mis ei vasta nõukogude ühiskonna eetilistele tõekspidamistele.»

Me otsisime, ja kui me viimaks leidsime, siis ei otsinud ega leidnud me mitte «Eesti vaba rahvakirikut» ega isegi mitte luterlust, vaid me otsisime tegelikult iseennast, oma kohta siin maailmas, Jumala loodu keskel ja Jumala enda ees. Me leidsime kiriku – ega küsinud, «mis kirik» see on. Ausalt öeldes teeb mulle siiamaani veidi nalja, kui meie kirikusse sattuvate saksa turistide esimene küsimus on eranditult alati: «Ist das eine evangelische oder katholische Kirche?» Vähemalt iseenda puhul võin kinnitada, et kui ma tulin kirikusse, siis ma tulin justnimelt kirikusse – Kristuse kirikusse. Ja ma arvan, et see on ka väga luterlik mõtteviis, kuna Luther ise on teatavasti manitsenud: «Ma palun, et minu nimest vaikitaks ning keegi ei kutsuks ennast luterlaseks, vaid kristlaseks. Heitkem siis kõrvale erapoolikud nimed ja olgem kristlased, sest et meil on Kristuse õpetus.»

Tulen nüüd tagasi ettekande alguses tsiteeritud kiriku põhikirja juurde, mis sätestab nii Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetuse alused – Pühakiri ja usutunnistuskirjad –, kui ka kiriku eesmärgi: juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele Jumala Sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kaudu.

Nagu toda esimest n-ö uute vaimulike põlvkonda, nii ei sidunud ka meie põlvkonda traditsioon, järjepidevus – seda lihtsalt ei olnud, see oli katkenud. Jah, see oli olemas väliselt – vanade õpetajate, jumalateenistuse korra, viimase paarisaja aasta jooksul tavaks kujunenud musta talaari näol –, aga sisemiselt seda ei olnud. Me lihtsalt otsisime, püüdes ammutada igalt poolt seda, mille nägime olevat kooskõlas nii meie kiriku õpetuse kui ka eesmärgi ja ülesannetega. Ma arvan, et sellest arusaamine on tegelikult ka viimase paarikümne aasta jooksul Eesti kirikus toimunud väliste muutuste mõistmiseks võtmetähendusega.

Me ei osanud hinnata paljusid asju, mis on tegelikult väga hinnalised – kasvõi seesama väline järjepidevus. Aga teistpidi tegi see meid vabaks ammutama ka taolistest allikatest, mis olid inimmälu ulatusest juba ammu välja jäänud. Näiteks kasvõi seesama must talaar: samal ajal, kui seda on hakatud pidama traditsiooniliseks luterlikuks ametirõivaks, on tegelik tõde see, et tegemist on Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt alles 1811. aastal nii kristlikele ja juudi vaimulikele kui ka kohtunikele kui riigiametnikele kohustuslikuks tehtud ametirüüga – kuidas see peaks olema tegelikult sisulises kooskõlas Eesti vaba rahvakiriku enesemääratlusega? Ma ei taha hakata siinkohal tõstma diskussiooni ametirõivaste üle, selgitan lihtsalt, mismoodi me noorte vaimulikena sellele küsimusele lähenesime ja selles osas seisukohti võtsime – ning miks me pöördusime rõõmuga tagasi vanakiriklike liturgiliste rõivaste juurde, kui see osutus ka kirikukorra kohaselt taas võimalikuks.

Või siis kõik see, mis puudutab sakramente, iseäranis armulauavagadust. Siis, kui meie tulime kirikusse, kujutas armulaud endast midagi väga harva ja haruldast – heal juhul pühitseti seda kord kuus, paljudes kogudustes vaid mõned korrad aastas. Samal ajal võime lugeda, kuidas Martin Luther nimetab seda lausa meie «igapäevaseks karjamaaks» ja luterlikud usutunnistuskirjad hindavad seda ülimalt kõrgelt. Ning isegi 1930. aastail Eestis kehtinud kirikukord nägi ette, et vähemalt linnakogudustes peaks armulaud olema igal pühapäeval.

Või too veelgi haruldasem kirikutalitus: piht, mille kohta n-ö traditsioonilised luterlased kipuvad arvama, et seda luterlikus kirikus ei olegi, et see on omane vaid katoliiklastele – ning samal ajal kirjutab Martin Luther «Suures Katekismuses» sõnaselgelt: «Kui sa oleksid kristlane, siis peaksid sa head meelt tundma, et sul on võimalus kas või saja miili kauguselt pihile tõtata, ja sa ei laseks endale peale käia, vaid tuleksid ning sunniksid meid ise. Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane.»

Need on mõned üksikud näited, millega ma tahan lihtsalt illustreerida meie põlvkonna vaimulike otsinguid ja kirjeldada ka seesmisi vastuolusid, millesse me sattusime, püüdes ühelt poolt võtta tõsiselt Pühakirja ja kiriku usutunnistuskirju ning samal ajal saada osaks sellest, mille vanemad ametivennad olid meile ühel või teisel viisil pärandanud.

Ma tean, et me tegime väga palju vigu, mida tahaksime nüüd parandada ja edaspidi vältida. Aga teisalt: ehk piisab märkimisest, et näiteks mina isiklikult olin siis, kui mind õpetajaks ordineeriti, vaid 22-aastane, ja ma ei olnud toona sugugi mitte kõige noorem omataoline. Nüüd, ligi veerandsada aastat hiljem, olen ma loodetavasti paljudes asjades palju targem. Aga ma olen veendunud, et see, mille poole ma olen püüelnud, on jäänud samaks: õppida tundma ja armastama Jumalat ja Tema kirikut ning kuulutada evangeeliumi Kristusest kõigile nii, nagu ma vähegi oskan ja suudan.

III Lühivaade tulevikku

Nagu mõned ennist nimetatud arvud – nii liikmeannetajate kui ametitalituste omad – näitavad, ei ole luterliku kiriku positsioon Eesti ühiskonnas praegu hoopiski võrreldav sellega, mis tal oli enne II maailmasõda. Samal ajal tuleb aga vankumatult meeles pidada, et kiriku olemus, tema kutsumus ja ülesanded ei ole sugugi muutunud, ja seda kogu tema ligi kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul.

Kristus ütles ülestõusmispäeva õhtul oma jüngritele: «Nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Jumal on läkitanud oma ainusündinud Poja siia maailma armastuse pärast, selleks, «et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu».

See on ka meie kutsumus ja missioon, mis väljendub erinevate üksikülesannete ja tegevuste kaudu, mille puhul on kahtlemata ühelt poolt oluline ka väline järjepidevus, tavad ja traditsioon, teisalt aga veelgi olulisem see, et teame, kes me oleme, milleks me oleme kutsutud, seatud ja läkitatud, ning ikka jälle tõsiselt endasse vaadates ka küsime, kuidas me saame oma ülesandeid täita nii, et see vastaks võimalikult paremini meie Läkitaja – Kristuse – tahtele, mitte meie enda soovidele ja ettekujutustele.

Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 23 August 2021

Eesti Päevalehes on ilmunud esimene pikem lugu artiklisarjast, mis on pühendatud Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK). Tegemist on Eesti Päevalehe ja Levila ühise projektiga, mille tulemusena sündinud lood ilmuvad vaheldumisi nii ühes kui teises väljaandes.

Avalöögis keskendutakse peapiiskop Urmas Viilma püüdlusele n-ö tükkida poliitikasse. Üldsegi mitte üllatuslikult jõutakse loo lõpus ka konservatiivse kristliku portaalini Meie Kirik, mille sisu kohta on tellitud lausa «meediaanalüüs». Sellest võib lugeda:

«Meie Kiriku kajastustes on monitooritud teemadel selgelt näha tugevat negatiivset tooni. Eelkõige on seda näha LGBTIQ+-i ja vihakõne teemadel, mille puhul on näha, et ka esmapilgul neutraalse ja fakte edastava artikli lõppu on lisatud negatiivseid märkusi. … [EELK häälekandja] Eesti Kirik ei lasku poliitilisse debatti, vaid keskendub kiriku ja usu teemadele. Meie Kiriku kajastused seevastu edastavad hea meelega erakondade seisukohti, eelistades EKRE-t. Reformierakonna kajastuste maht tuleneb peamiselt asjaolust, et EKRE nende vastu tihti sõna võtab ning peaminister Kaja Kallase ja erakonna seisukohad ei ole allikale meelepärased.»

Selleks, et mõista ilmavaatelist platvormi, mida Meie Kirik on esindanud järjekindlalt juba neliteist aastat (alates 2007. aasta juunist), ei ole vaja tellida meediaanalüüsi ja lugeda kokku, mitu korda on Jüri Ratast mainitud positiivses või Kaja Kallast negatiivses kontekstis. Asi ei ole ju üheski erakonnas või poliitikus, vaid selles, kas nad toetavad kristlikke väärtusi ja põhimõtteid või tegutsevad nende vastu. Läbinisti kristlikke erakondasid, keda Meie Kirik võiks konservatiivse kristliku portaalina n-ö jäägitult toetada, Eestis praegu ei eksisteerigi.

Meie Kiriku toimetuse liikmed keeldusid koostööst EPLi ja Levila ühisprojektiga, et mitte kaasa aidata kirikuteemade käsitlemisele liberaalse meedia kõverpeeglis. Nagu näeme, lõpeb see ikkagi sellega, et n-ö progressiivsete vaadetega ilmalikud ajakirjanikud ei saa kiriku olemusele pihta, ent seda enesekindlamalt loevad kirikule sõnad peale, mida ja kuidas kirik tegema ja olema peaks.

Kuulasin läbi podcasti, kus kõnelesid mitmed selles projektis osalenud inimesed. Positiivsena tuli vestlusest välja, et kirikus käimine ja kiriku problemaatikasse süvenemine on aidanud ajakirjanikel hakata kirikuteemat paremini mõistma. Samas torkas kõrva, et kirikuelu nähakse endiselt läbi oma progressistliku alushoiaku prisma. Arutleti selle üle, et tuhandete aastate vanusele pühakirjatekstile toetuval organisatsioonil on raske end kiiresti muuta ja et nõukogude periood takistas EELKd tõstatamast küsimusi, mis kerkisid esile läänes. N-ö tähtsa avastusena toodi esile, et EELK liberaalsed kogudused kasvavad (ilmselt peeti silmas Risti kogudust), seevastu konservatiivsete vaimulike kogudused mitte. Kõik see sobitub mõtteskeemi, et lõppude lõpuks võidab ka kirikus progressiivsus ja modernsus – tuleb vaid lasta vanadel eest ära surra ja anda aega muutusteks.

Ka Eesti Päevalehe juhtkirjas üritatakse kirikule uut kurssi kätte näidata:

«Seda, kui suurelt Viilma EELK ja Eesti ajalukku läheb, ei määra peamiselt mitte poliitilise võimuga sõbrasuhte loomise oskus, vaid see, kas ja kuidas ta lahendab EELK-s liberaalide ja konservatiivide tüli. Vastasseisu kese on abieluvõrdsuse küsimus, mille lahendamisest pole Viilmal lihtne võitjana välja tulla. Soome näitel on ükskõik kumba poolt eelistades oht veelgi liikmeid kaotada, aga just sellest võimatust missioonist oleneb EELK edasine käekäik suurel määral.»

On tõsi, et EELKs on olemas liberaalne suund, ent mingisugust «abieluvõrdsuse» küsimust vastasseisu keskmes ei ole. Isegi homoagenda kõige suuremad eestkõnelejad ei ole tõstatanud «abieluvõrdsuse» teemat. Pigemini näitab juhtkirja seesugune sõnastus progressiusulise EPLi soovmõtlemist.

Mis puutub kiriku liikmeskonna kahanemisse, siis kiputakse seda panema kiriku «vanamoodsuse» ja mineviku küljes rippumise arvele. Tegelikult on sekulaarne riigivõim viimase saja aasta jooksul ikka kõvasti vaeva näinud, et kirik ühiskondliku tegurina «tühistada». Kirik lahutati riigist ja temalt võeti ära suur osa varadest, koolist tõrjuti usuõpetus ja usuline maailmavaade, kirik kui institutsioon muudeti mittetulundusühinguks, mida riik võib vajadusel lõpetada, enamik koguduste hooneid võeti muinsuskaitse alla, mis seab haldamisele olulised piirangud, jne. Pool sajandit kestnud nõukogude võim seadis ametlikult eesmärgiks «religioossete igandite» väljajuurimise ühiskonnast, ning osutus selles paraku ka üsna edukaks.

Ühesõnaga, ilmalik riik – nii Eesti Vabariik kui Nõukogude Liit – on näinud kõvasti vaeva, et kirik kui usuasutus ühiskonna äärealadele puksida ja sõnum ning väärtused, mida kirik esindab, maha suruda. On ime, et kirik on neis tingimustes üldse suutnud oma liikmeskonda kuigivõrd säilitada, sest ilmalik-materialistlik keskkond on kiriku alusväärtuste suhtes ühemõtteliselt vaenulik.

Ja kui nüüd loetakse Eesti Päevalehes kirikule õpetussõnu, et see ei peaks tükkima poliitikasse ja tegema lobitööd, vaid tegelema oma siseasjadega, siis on sellegi taga sekularistlik-progressiivne ilmavaade, mis ei taha näha «tagurlikku» kirikut avalikus ruumis konkureerimas «liberaalsete» ja «edumeelsete» ideedega.

Millegipärast ei kerki sama küsimus näiteks LGBT seltskonna puhul, kes on veel väiksem rühm kui luterlased, kuid kelle rahastamist ja poliitilist toetamist peetakse liberaalide seltskonnas endastmõistetavaks – kuni selleni, et eiratakse otsest seaduserikkumist. Kui kiriku puhul rõhutatakse korduvalt maksumaksja raha saamist, siis maksumaksja on pandud rahastama koguni LGBT huvikaitsetegevust (s.t lobitööd). LGBT seltskonna kohta ei julge keegi öelda seda, mida võib lugeda EPLi artiklist EELK kohta: ««Ametnikel on juba kopp ees kirikust,» tunnistab meile üks kõrge riigiametnik. «Kirikut ei peaks kohtlema teistmoodi kui teisi huvigruppe, teda ei peaks võimendama.»» Kui mõni ametnik ütleks midagi taolist LGBT ühingu kohta, oleks kogu progressiivne avalikkus tagajalgadel ja nõuaks nii ministri kui ametniku lahkumist.

Ma ei arva, et ajakirjandus peaks hoiduma kiriku teemal sõna võtmast. Kui seda aga tehakse võhiklikult ja lähtudes oma maailmavaatelistest eelarvamustest, siis ei saada lihtalt asjale pihta. Seda näitab hästi Levila lisalugu, milles kirjeldatakse ajakirjanike kirikukülastusi. Artikkel tunnistab võõristusest ja segadusest, mida kirikus viibimine «kiriku-uurijates» esile kutsub: «Me tunneme, et oleme tunginud teiste inimeste pühamusse. Vaevalt oleksime siia tulnudki, kui kirik ise ei ütleks viimastel aastatel üha enam, et ühiskond peaks edasi liikuma… Me lahkume kirikutest, kuhu tulime võõrastena ja kuhu me enam kunagi ei naase…»

Iroonilisel kombel näeme nõukogude ajale omase praktika kordumist. Uurimisrühm ei varjagi, et kirikusse ei tuldud mitte koguduseeluga tutvuma, vaid hoopis teisel eesmärgil: «Kui ekspeditsiooni alustasime, pidi sellest saama ekskursioon mööda poliitilisi jutluseid.»

Ka nõukogude ajal hiilisid kirikutesse valvsad kõrvad, et tuvastada jutlustes vastuolu sotsialistliku ühiskonna väärtustega ja kanda võimudele kahtlastest väljenditest ette. Näiteks kaevati ühe kirikuõpetaja peale, kes olevat jutluses öelnud, et nõukogude ühiskonnas pole arengut. Õpetaja kutsuti välja ja ta pidi oma jutluse ette näitama. Ajalehtedes pilgati kitsarinnalisi usklikke ja paljastati kahepalgelisi mustakuuemehi. Kas tõesti on need ajad Eesti riikliku iseseisvuse taastamise kolmekümnendal aastal uuesti käes?

Nõukogude võim lootis, et kirik sureb Marxi-Lenini teaduslikule õpetusele rajatud sotsialistliku ühiskonna tingimustes peagi välja. Ka praegune liberaal-progressiivne seltskond näeks hea meelega kiriku lavalt kadumist või siis progressiivseks muutumist. Nad on uhked selle üle, et oleme väidetavalt «maailma kõige ateistlikum rahvas», kes usaldab teadust ja on kiindunud tehnoloogilisse progressi ning on moraaliküsimustes vabameelne. Kristliku ühiskonna teadlik lammutamine progressijõudude poolt teeb kiriku jaoks kuulutustöö ja tegevuse kahtlemata palju keerulisemaks, kuid vastased või kõrvalseisjad ei mõista, et kirik on rajatud kaljule, mis püsib aegade lõpuni ja et isegi põrgu väravad ei võida teda ära.

Kirjutas Meie Kirik Avaldatud: 21 August 2021

Esmaspäeval, 23. augustil kell 19 toimub Balti keti ajaloolisel marsruudil meeleavaldus ühiskonda lõhestava koroonapoliitika vastu ning vabaduse ja ühtsuse poolt. Vahendame korraldajate info nende kodulehelt:

Kolmkümmend kaks aastat tagasi seisime kõik üheskoos, õlg õla kõrval, ühinedes tollase rõhumise vastu ja demonstreerides maailmale Balti inimeste ühtsust.

Sel ajal liitusid inimesed üksmeelse rindena ja näitasid koos, et on valmis võitlema oma õiguste ja vabaduse eest. See oli kursimuutus meie armsate rahvaste jaoks. See oli tõeliselt oluline sündmus, mis muutis igaveseks meie ajalugu ja määras tulevikusuuna.

Taas tahetakse meid vägisi lõhestada ja meie vabadus on jälle ohus! Peame endale ja ülejäänud maailmale meelde tuletama, et keegi ei saa lahku rebida meie rahvast ei riikide sees ega lõhkuda Baltimaade ühtsust. Me seisame kindlalt nagu üks mees ja oleme uhked kõigi oma kaasmaalaste üle!

Pole tähtis, mida te praegustest sündmustest arvate – kas usute, et meil on meditsiiniline hädaolukord või et Covidi-olukord on sepitsetud rõhuva poliitika pealesurumiseks ja meie vabaduste vägivaldseks piiramiseks kontrolli ihkavate võimude poolt. Vaktsineeritud või mitte, vahet pole – me oleme üks rahvas ja me kõik jagame armastust oma maa vastu.

Olenemata rahvusest, kodakondsusest, usutunnistusest, veendumustest või orientatsioonist, me oleme kõik ühtsed, me oleme vennad ja õed. Me oleme kõik sõbrad, mitte vaenlased, nagu tahavad meid uskuma panna need, kes üritavad meid polariseerida. Meie vahele üritatakse kiilu lüüa, aga see ei lähe korda! Me keeldume üksteisega tülitsemast ja selle asemel kutsume meid kõiki kokku tulema, üksteist armastama ja olema ühtsed. Ajalugu on näidanud, et lõpuks ei saa keegi meid lahutada, mitte kunagi!

Sel päeval, 23. augustil kell 7 õhtul, kutsume kogu südamest kõiki inimesi Eestis, Lätis ja Leedus sõitma autoga algupärast Balti keti trajektoori või soovi korral sõitma ükskõik millisesse sobivasse kohta nendel Tallinnast Riia kaudu Vilniusesse kulgevatel maanteedel ja peatuma ning astuma autost välja tee kõrvale, et taas ühineda.

Sirutage käed, hoidke kätest kinni või kasutage vöösid või olge lihtsalt autos – oluline on, et me seisame kõik Balti ketis ühtsena. Oleme Läti ja Leedu kaaslastega kokku leppinud, et samal ajal toimub aktsioon kõigis kolmes Balti riigis.

See hetk on nüüd kätte jõudnud. Baltimaad vajavad teie tuge rohkem kui kunagi varem! See on meie tee, mitte kellegi teise. Meist algab muutus. Meie kord on tõrvikut kanda nii meie enda kui ka meie tulevaste põlvede nimel, nagu meie vanemad ja vanavanemad tegid seda meie nimel. Meie aeg on käes.

Palun, Balti riikide inimesed, ärgake unest, enne kui on liiga hilja! Kohtume 23. augustil kell 19 Balti ketis!

Ärgake, Baltimaad!
Atmostas Latvija!
Bunda Jau Baltija!

Mille eest seisame:

– Oleme vaktsineerimisvabaduse poolt. Igaühel on õigus oma keha puutumatusele.

– Oleme võrdsuse ja ühtsuse poolt. Ühiskond, kus inimesi lahterdatakse, ei loo turvalist elukeskkonda.

– Oleme fokusseeritud kaitse poolt. Kaitseme riskirühmi mistahes haiguse eest ja laseme ülejäänud ühiskonnal elada tavapärast elu inimõigusi ja vabadusi rikkumata. Ka riskirühma kuuluval inimesel on õigus ise otsustada, millist elu ta soovib.

– Oleme avatud ja ausa statistika ning uuringuandmete esitamise poolt. Läbipaistev teadus, küsimuste esitamine ja avatud arutelu peavad olema otsuste tegemise alus.

– Soovime, et vaimsele tervisele pöörataks rohkem tähelepanu. Pooldame positiivseid, innustavaid ja julgustavaid sõnumeid negatiivsete, ähvardavate ja hirmutavate asemel.

– Oleme kiusamisvaba ühiskonna poolt.

– Oleme terve ja rõõmsa ühiskonna poolt. Kutsume üles tegema reklaami ja propagandat tervislikele eluviisidele!

Balti keti marsruut:

Eestis 211,5 km

Tallinn–Rapla–Türi–Võhma–Viljandi–Nuia–Lilli

Lätis 262 km

Ķoņi–Rūjiena–Rencēni–Valmiera–Lode–Cēsis–Drabeši–Mūrnieki–Līgatne–Sigulda–Vangaži–(A2)–Riia(A7 E67)–Ķekava–Iecava–Bauska

Leedus 202 km

Pasvalys–Panevėžys–Ukmergė–Širvintos–A2 (E272)–Vilnius

Kokku: 675,5 km

Kirjutas Meie Kirik Avaldatud: 19 August 2021

Väike ülevaade armastatud Taaveti psalmi tõlgetest alates Heinrich Stahlist ja esimesest eestikeelsest Piiblist kuni tänapäevaste tõlgeteni – kristliku lugeja hinge kasuks sellel ilmavõrgu lehel üles tähendatud.

Heinrich Stahl, 1638[1]:

1 Se Jssand on müño karjus/ münnul ep sahp keddakit waja olla.
2 Temma kaitzep münd öhe halja welja pehl/ ninck sahtap münd kauni külma weh jure.
3 Temma jahutap münno hinge/ ninck johatap münd öigkusse te pehl/ temma omma nim̃e perrast.
4 Ninck echk miña kül hulckan pimmedas surma orgkus/ sihskit en kartan minna üchteki willitzusse/ sest sinna ollet münno jures/ sünno witz ninck kaickas tröstiwat münd.
5 Sinna walmistat münno ehs öhe lauwa/ münno wainlasede wasto/ sinna woidat münno pehha ölli kahs/ ninck töitat münd rochkest.
6 Hehd ninck arm sahp münnul tullema münno eo aial/ ninck minna sahn ellama se Jssanda kodda sees igkawest.

Piibli Ramat (1739)[2]:

1 Taweti laul.
Jehowa on mo karjane, ei mul polle ühtegi waia.
2 Nore rohho made peäl laseb ta mind maas seista, ta sadab mind hingamisse wee jure.
3 Ta jahhutab mo hinge, ta sadab mind õigusse jälgede peäle, omma nimme pärast.
4 Ka siis, kui ma käin surma warjo orgus, ei karda ma kurja, sest et sinna moga olled; sinno kepp ja so sau, needsamad trööstiwad mind.
5 Sa walmistad mo ette ühe laua mo waenlaste nähes; sa woiad mo Pea ölliga, mo karrikas on oiete täis.
6 Headus ja heldus agga peawad mind tagga aiama keige mo ello aia, ja ma jään Jehowa kotta kauaks aiaks.

Tawida Laulo-Ramat, Tarto ma-keelde… (1843)[3]:

1 Tawida laul.
Issand om mo karjus, ei olle mul pudust.
2 Nore haina-ma päle assutap temma minno, nink juhhatap minno tassatse wee mannu.
3 Temma jahhutap mo henge, sadap minno õigusse tee päle, omma nimme perrast.
4 Et ma küll käü pimmedan orrun, ei ma pelga õnnetust, sest et sinna ollet minnuga; sinno kep ja tuggi rõõmustawa minno.
5 Sinna walmistat minno een ütte lauda, mo wainlaste nätten; sinna woijat mo pääd ölliga, mo karrikas om ülli täüs.
6 Ön ja arm peawa mo perra tulema kigil mo ello päiwil, nink ma jä Issanda kotta eggal ajal.

Uku Masing, Suur Piibel[4]:

Taaweti laul. Jehoowa on mu karjane; mul pole midagi waja.
2 Noore rohu wainutele paneb ta mu magama, / ta ajab mu hingamisweele;
3 ta jahutab mu hinge; / ta juhatab mind õiguse rööbastele / oma nime pärast.
4 Ka siis, kui ma käiksin surma warju orus, / ei karda ma kurja,
sest et sina oled minuga; sinu kepp ja su sau, / needsamad trööstiwad mind.
5 Sa valmistad mu ette laua / mu ahistajate ees;
sa wõiad mu pead õliga, mu karikas on meerdeni täis.
6 Headus ja heldus aga ajawad mind taga / kõik mu elupäewad,
ja ma jään Jehoowa kotta kauaks ajaks.

1947. aasta väljaanne[5]:

1 Jehoova on mu karjane, mul pole midagi puudu.
2 Haljale aasale paneb ta mu lebama, hingamise veele saadab ta minu;
3 tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
4 Ka kui ma käiksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest et sina oled minuga; su kepp ja su sau, need lohutavad mind.
5 Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis.
6 Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad, ja ma jään Jehoova kota eluajaks.

Piibel 1968/1988[6]:

Taaveti laul.
Jehoova on mu karjane, / mul pole millestki puudust!
2 Haljale aasale paneb ta mind lebama, / hingamisveele saadab ta mind;
3 tema kosutab mu hinge!
Ta juhib mind õiguse rööbastesse / oma nime pärast!
4 Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, / ei karda ma kurja,
sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, / need trööstivad mind!
5 Sa katad mu ette laua / mu vastaste silma all;
sa võiad mu pead õliga, / mu karikas on pilgeni täis!
6 Ainult headus ja heldus / järgivad mind kõik mu elupäevad
ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!

(1968. aasta algupärane tekst:
1 Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!
2 Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamise veele saadab ta mind;
3 tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast!
4 Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!
5 Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis!
6 Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!)

Uus Testament ja Psalmid (1989)[7]:

1 Psalm Taavetilt.
ISSAND on mu karjane / mul pole millestki puudu.
2 Haljastel aasadel ta karjatab mind; karastavatele vetele juhatab mind;
3 kosutab seal mu hinge; / juhib mind õigetel jälgedel / oma nime pärast.
4 Kui ma ka kõnniksin pimedas orus, / ei karda ma kurja; /sest sina oled minuga;
su karjasekepp ja su sau, / need lohutavad mind.
5 Sa katad mu ette laua / mu vastaste silma all,
sa võiad mu pea õliga, / mu karikas on pilgeni täis.
6 Lausa headus ja heldus järgivad mind / kõik mu elupäevad
ning ma jään ISSANDA kotta / oma päevade lõpuni.

Kristiina Ross, 1996[8]:

1 Davidi psalm.
Jahve on mu karjane, ei tunne ma puudust.
2 Rohumaale ta asetab mu, / vaiksele veele saadab mu,
3 hinge mul kosutab, / juhib mu õigele rajale / omaenese hüvanguks.
4 Isegi kõndides pilkase pimeda orus / ei karda ma kurja, / sest oled mu kõrval.
Su kepp ja su sau – nemad trööstivad mind.
5 Sa katad minule laua / mu vaenlase silma all,
õliga võiad mu pead, / mu kruus on täis.
6 Vaid headus ja heldus saadavad mind / kõik minu elupäevad.
Ja ma jään Jahve majja / veel pikkadeks päevadeks.

Vello Salo, Indrek Hirv, 2009[9]:

Jehoova on mu karjane, / millestki pole mul puudust:
haljale aasale teeb Ta mu aseme, / juhatab allikale, / kosutab mind,
juhib mind õigele teele / Ta on Nimel väel.
Sügaval surmavarju oruski / kõnnin ma, kartmata kurja;
sest sina oled mul kõrval;
Su kepp ja Su sau – need trööstivad mind.
Sa katad mulle laua / mu vastaste silma all,
salvid mind lõhnava õliga, / mu peeker on pilgeni täis.
Headus ja heldus saadavad mind / kõik mu elupäevad
ning ma jään Tema kotta eluajaks, / aegade otsani.

Enn Kivinurm, 2013[10]:

1 Laul Davidist.
I-nd on Karjaseks mulle – / ei ole mul millestki puudu.
2 Haljastel aasadel laseb mind puhata, / tüüneile vetele juhatab mind –
3 lubab hinge mul tõmmata, / juhib mind õigluse roobasteel / oma Nime pärast.
4 Kui kõnnin ka Toonela varjude orus, / ei karda ma kurja, Sa oled ju minuga –
Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind.
5 Mulle katad Sa laua / mu vastaste silma all; / õliga salvid mu pead,
mu peeker on pilgeni täis.
6 Vaid headus ja heldus järgivad mind / kõik mu elupäevad;
saan tulla I-nda kotta, / kuni on päevi.

Piibel. Uue maailma tõlge (2014)[11]:

Jehoova on mu karjane, / mul pole millestki puudust.
2 Haljale aasale paneb ta mu lebama, / veerikkasse puhkepaika juhatab ta mind.
3 Ta kosutab mu hinge. / Ta juhib mind õiguse radadel oma nime pärast.
4 Isegi sünges orus kõndides / ei karda ma kurja, / sest sina oled minuga,
su kepp ja su sau rahustavad mind.
5 Mu vastaste ees sa katad mulle laua. / Sa värskendad õliga mu pead,
mu karikas on pilgeni täis.
6 Headus ja truu armastus saadavad mind kogu elu,
Jehoova kotta jään ma kõigiks oma päeviks.

Viited:

[1] https://portaal.eki.ee//piibel

[2] Osundatud väljaandest: Piibliraamat. Faksiimileväljaanne I trükist 1739. Tallinn, Eesti Raamat, 1990.

[3] https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:328106/288938/page/15

[4] Jumala Püha Sõna Suur Piibel. Wälja antud eestikeelse piibli 200 aasta juubeli tähistamiseks. Kirjastus osaühisus «Loodus», Tartu – Tallinn. Faksiimiletrükk: Keuruu, Soome, 1989.

[5] Meie Issanda Jeesuse Kristuse Uus Testament ja Psalmid ehk Taaveti laulud. Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaanne, London, 1947.

[6] Piibel. Vana ja Uus Testament. Eesti Kristlik Ministri väljaanne. Kirjastaja Rahvusvaheline Piibliselts, 1988.

[7] Osundatud väljaandest: Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud. Tallinn, Olion, 1990.

[8] Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet. Koostanud ja tõlkinud Kristiina Ross. Hortus Litterarum. Tallinn, 1996

[9] Psalmid. Tõlge: Vello Salo ja Indrek Hirv. Kirjastus Maarjamaa, Pirita klooster. Tallinn, 2009.

[10] Kiituslaulud. Heebrea keelest tõlkis Enn Kivinurm. Rakvere, 2013.

[11] https://www.jw.org/et/raamatukogu/piibel/oppepiibel/raamatud/

Kirjutas Meie Kirik Avaldatud: 16 August 2021

Läti Evangeelne Luterlik Kirik langetas otsuse liituda konfessionaalsete ja konservatiivsete luterlike kirikute koostööorganisatsiooniga, mis kannab nime Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (International Lutheran Council). 6. augustil toimunud Läti luterliku kiriku sinodi 219 liikmest toetas liitumist ILC-ga koguni 210 liiget.

Samal koosolekul otsustati ka lahkuda luterlasi ja kalviniste (reformeerituid) ühendavast Leuenbergi osaduskonnast (praeguse nimega EKOE ehk Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas) – seda otsust toetas 198 saadikut.

Läti luterliku kiriku sinodi otsus lahkuda EKOE-st ja liituda ILC-ga on kutsunud esile murelikke reaktsioone liberaalsetest kirikuringkondadest.

Põhja-Saksa luterliku kiriku piiskop Kristina Kühnbaum-Schmidt väljendas Läti kirikukogule saadetud tervituses kahetsust, et Läti kiriku rahvusvaheliste suhete üle otsustati koosviibimisel, kuhu ei olnud kaasatud väliskülalisi.

«Me küsime endalt seetõttu, kuidas saab selliste otsuste korral jätkata parnersuhet, kuna mõlemad otsused raskendaksid või tühistaksid tähtsaid ühiseid puutepunkte,» märkis Kristina Kühnbaum-Schmidt.

Väljaande Kotimaa teatel ütles Luterliku Maailmaliidu peasekretäriks valitud EELK vaimulik Anne Burghardt, et nüüd tuleb selgitada, mida tähendab Läti luterliku kiriku üheaegne kuulumine Luterlikku Maailmaliitu ja Rahvusvahelisse Luterlikku Nõukogusse.

Burghardt rõhutas, et kommenteerib asja eestlasena, mitte LMLi ametliku esindajana, ning lisas, et pole veel kuulnud lätlaste põhjendusi oma otsusele. Kuigi Eesti ja Läti luterlikud kirikud on naabrid, ei ole suhted kahe kiriku vahel olnud Burghardti hinnangul kuigi lähedased.

Luterlik Maailmaliit on väljendanud ka ametlikult muret selle üle, milliseid võivad olla Läti kiriku otsuse tagajärjed suhetele Läti kiriku ja LMLi vahel.

148 liikmeskirikuga Luterlik Maailmaliit peab end luterlaste osaduskonnaks, mis tugineb pühakirjale, oikumeenilistele usutunnistustele ning Augbsurgi usutunnistusele ja Martin Lutheri väikesele katekismusele. Selles annavad tooni suured liberaalsed Euroopa ja Ameerika luterlikud kirikud.

Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu on aga pigemini koostööorganisatsioon, mille liikmeskirikud on konservatiivse suunitlusega konfessionaalsed luterlikud kirikud, kus näiteks naispastorite ordineerimine või homopaaride õnnistamine ei tule kõne allagi.

ILC suurim liikmeskirik on USAs tegutsev paari miljoni liikmega Missori Sinod. Soomest kuulub sellesse Juhana Pohjola näol äsja uue piiskopi saanud paari tuhande liikmega Misjonipiiskopkond. Paarisaja tuhande liikmega Läti luterlikust kirikust saab liitumisel üks suuremaid ILC liikmeskirikuid.

Läti kiriku ajalugu uurinud Helsingi ülikooli kirikuajaloo emeriitprofessor Jouko Talonen tõdeb, et lätlastel on aeg-ajalt tekkinud pingeid suhetes Luterliku Maailmaliiduga.

«Läti kiriku teoloogiline areng pärast kommunismi kokkuvarisemist ei ole Genfi [seal asub LMLi peakorter] rõõmustanud. Küsimus on üsna põhimõttelistes teoloogilistes erinevustes, eriti piibliteoloogilistes lähtekohtades, mis seejärel kajastuvad kirikute erinevates otsustes,» ütles Talonen väljaandele Kotimaa.

Pigemini liberaalsetele lääne kirikutele orienteeritud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on nii Luterliku Maailmaliidu kui EKOE liige ja ei tee koostööd ILC või Missouri Sinodiga. Siiski leiavad regulaarselt aset Balti luterlike piiskoppide kohtumised.

2006. aastal saatsid Eesti, Läti ja Leedu luterlikud piiskopid homopaaride õnnistamise küsimuses ühise kirja Luterlikule Maailmaliidule ja Rootsi Kirikule, 2010. aastal aga koostasid pöördumise abielu ja homoseksuaalsete suhete praktiseerimise kokkusobimatuse teemal.

Kirjutas Wilfrid Stinissen Avaldatud: 14 August 2021

Maarja taevassevõtmist ei tule mõista nõnda, nagu ta ei olekski surnud. Vastupidi, me võime olla kindlad, et Maarja, kes järgnes oma Pojale kõiges, läks läbi ka surmast. Kuidas oleks ta võinud käia teist teed kui Jeesus? Kuidas oleks Jumal keelanud talle seda, mida on vagalt oodanud kõik pühakud: et nad võiksid saada Tema surma sarnaseks (Fl 3:10)? Surm on küll patu tagajärg, kuid Jeesus tegi sellest veel viimase võimaluse. Alates sellest, kui Jeesus hüüdis valju häälega: «Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46), on kristlik surm olnud viimane, kõikehaarav pühendumistegu. Surmahetkel saab inimene võimaluse võtta kokku kogu oma elu ja anda selle lõplikult Jumalale. Surm on nagu tõotus, mis antakse mitte sõnade, vaid teoga, «surmtõsiselt» ning milles tõotatakse kuuluda igavesti Jumalale. Võime olla kindlad, et Maarja ei jäänud sellest viimsest võimalusest ilma.

Sellepärast võibki Maarja meile suremist õpetada. Ennekõike võime õppida, et inimene võib suremise oskust harjutada kogu oma eluaja. Maarja jätkuv «jah» oli jätkuv loobumine iseendast ja minek «Isa juurde» (Jh 14:28), mis on kristliku surma definitsioon. Kui inimene on oma eluajal lugematuid kordi surnud, siis see, mida nimetatakse «surmaks», muutub «taevassevõtmiseks». Võibolla see ongi kõige olulisem, mida me saame Maarja taevasse võtmisest õppida.

Taevasse võetud

Kirik usub, et taevasse võeti Maarja ihu ja hing, see tähendab kogu tema olemus. Ka Jeesus ei jätnud surres oma ihu hauda ega naasnud Isa juurde üksnes vaimuna, vaid Ta võttis oma ihu Jumala igavesse kirkusesse. Nõnda läks ka Maarja ihu taevasse. Surnuist ülestõusnuna ütles Jeesus jüngritele: vaimul ei ole ju liha ega luid (Lk 24:39), ning Maarja ütleb meile täpselt sama: ma ei ole mitte vaim, vaid inimene, nagu sinagi – ja ma olen taevas.

Küsimus surmajärgsest elust on vaevanud inimkonda alates algusest. Mis toimub inimesega pärast surma? Kas tema surmaga on kõik täielikult lõppenud? Kas ta polegi midagi enamat kui vaid mingil hetkel silmapiirile ilmunud olend, kes kohe pärast seda kaob? Või, nagu väidavad mõned Aasia usundid, on tema saatuseks elada mitmeid kordi, kuni ta viimaks vajub jumaluse kõiksusesse? Või vabaneb inimene surres oma ihust ja elab pärast seda üksnes vaimuna? Kiriku õpetus Maarjast esitab meile konkreetse arusaama surmajärgsest elust. Maarja isiksusest ei läinud midagi kaotsi, vaid kogu tema olemus läks taevasse. Vana mitte ei hävine, vaid muutub. Maarja on ja jääb igavesti inimeseks, kuid kirgastatud inimeseks.

See ei puuduta ainult Maarjat. Uue inimkonna emana tunnistab ta sellest, mida me kõik võime loota. Iga inimene, kes sureb Jumalat armastades, võetakse taevasse; mitte ainult osa temast, vaid terve inimene.

Kas meid paneb imestama, et taevasse võeti mitte ainult Maarja hing, vaid ka ihu? Tema oli ju kõik ohverdanud Jumalale. Ingli ilmumise hetkel andis ta oma ihu Püha Vaimu käsutusse ja kui Vaim tuli tema peale, sai sellest Jumala tempel. Vaim toimis temas kogu eluaja ja ka siis, kui ta elu lõppes. Vaimu vastupandamatu vägi haaras temast kinni ja otsekui jumalikus tormituules tõmbas ta taevasse. Meenub prohvet Eelija, kes võeti tulistesse vankritesse ja tõusis tuulepöörises taevasse (2Kn 2:11). Aga meiegi ihu on Jumala käsutuses ning Püha Vaimu tempel (1Kr 6:19), meiegi ihu saab pühitsetud sakramentidest ja eelkõige ühendusest Kristuse ihu ja verega. Sellepärast ka meie ihu võetakse kord taevasse. Jumalale ohverdatust ei lähe midagi kaotsi, vaid kõik võetakse kaasa ja muutub.

Uus lähedus

Maarja taevassevõtmine ei tähenda, et ta oleks rännanud mingile kaugele maale. Me eeldame, et taevas on «üleval». Me laulame: «Au olgu Jumalale kõrges». See ei ole vale, kui peame meeles, et sellised kujutlused ei väljenda kogu tõde. Taevas ei ole mingi koht teisel pool maailmakõiksust, vaid see on dimensioon, mida me ei suuda oma maiste meeltega tajuda. Ehkki Maarja võeti taevasse, ei läinud ta meie juurest minema. Vastupidi, just nõnda tuli ta veel sügavamalt maailma.

Olles surelikus ihus oli Maarja aja ja ruumiga piiratud. Ta ei saanud viibida korraga enam kui ühes paigas. Elades pärast Jeesuse ülestõusmist surnuist Johannese juures palvetas ta väsimatult noore kiriku eest, kuid ta ei saanud olla koos apostlitega, kui need läksid kuulutama evangeeliumi. Aga kui ta võeti taevasse ning kogu tema olemus, seega ka tema ihu kirgastati, kadusid kõik piirid. Kirgastatud ihul ei ole selgeid piire. See võib samaaegselt viibida mitmes kohas ja saada oma proportsioonidelt lausa kosmiliseks. Maarja maapealse elu piiratud lähedus muutus: pärast taevasse võtmist on ta kõikjal ligiolev.

Igal pool, kus me oleme ja kuhu me läheme, on Maarja alati ja kõikjal meie juures. Ta täidab kogu maailmakõiksuse. Ta on riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas (Ilm 12:1). Kui me päeval tänaval või töökohal viibides palvetame «Ole tervitatud, Maarja», siis ei räägi me tühjusesse. Maarja on alati ligi. Me võime tunda suurt rõõmu, märgates, et Maarja taevassevõtmine, mis tundus teda kaugele eemale viivat, tõi tegelikult ta meile väga lähedale. Taevasse võetuna on ta keset meie elu.

Samas ärgem arvakem, et taevas naudib Maarja segamatut rahu. Maarja osaleb valguse ja pimeduse vahelises võitluses nii kaua, kui see kestab. Me teame, et Jeesus elab aina selleks, et meie eest paluda (Hb 7:25) ja et Ta valmistab meile asemeid (Jh 14:2). Kuid Ta ei tegutse ilma abiliseta (vrd 1Ms 2:20). Ka taevas on Maarja elu sisuks Poeg ja Tema töö.

Kiriku taevassevõtmine

Taeva ja maa vahel on alati püsinud salapärane pinge. See ilmneb juba Piibli esimestest sõnadest: Alguses lõi Jumal taeva ja maa (1Ms 1:1). Jumal elab taevas, maa on aga inimeste elupaik. Jumal ei kavandanud nende vastandlikkust küll nii suureks, kui see sai. Me loeme ju, et Issand Jumal käis paradiisis õhtujaheduses sinna ja tänna (1Ms 3:8). Kuid pattulangemise tõttu tekkis taeva ja maa vahele «suur kuristik» (vrd Lk 16:26).

Aga kui aeg sai täis, astus Jumal alla maa peale. Tema tulek muutis taeva nähtavaks ja tajutavalt maa peal ligiolevaks. Kes on näinud mind, see on näinud Isa (Jh 14:9). Jeesus oli taevas meie keskel; Tema oli «sina», kes võib armastada ja keda võib armastada. Ta suri inimeste eest ning Tema surres oli ka taevas kadunud. Ta astus maapõue (Mt 12:40), et minna asjade peidetud juurteni, ning Ta läks oma Isa juurde, et omakorda tõmmata endaga kaasa kogu maa. Jeesus ei läinud taevasse üksi, vaid kogu maa tõmmati taevasse.^[1]

Sellepärast on meie igatsusel taeva järele eriline omadus – me ei igatse midagi sellist, mis alles tuleb, vaid me igatseme seda, mis on juba olemas, ehkki me ei näe seda, kuna meie silmad on kaetud. Taevasse minnes võttis Jeesus meid kaasa ning sellepärast oleme me taeva kodanikud (Fl 3:20). Sellepärast oleme me maa peal võõrad ja majalised (Hb 11:13).

Põhimõtteliselt me juba oleme läinud taevasse; kuna me aga ei ela kristlastena kogu südamega, siis oleme praktikas taevast veel kaugel. Siiski pole see põhimõte pelgalt mõttekonstruktsioon, sest Maarjas sai see konkreetseks reaalsuseks. Maarja taevassevõtmine on ka meie taevassevõtmine. Maarja esindab ju kogu kirikut ning viimselt kogu inimkonda. Kui kirik laulab pühapäeva vespril: Talle pulmad on tulnud ning Tema naine on ennast seadnud valmis (Ilm 19:7), siis see naine, mõrsja on nii Maarja kui kirik. Maarja ja kirik on lahutamatud. Kui Maarja võeti taevasse, siis mõrsja ühines peigmehega ja algas taevane pulmapidu. Mõrsja igatseb Peigmeest nii kannatamatult, et ta ei saa oodata aegade lõpuni. Ka Peigmees igatseb mõrsjat: Ma tahan, et teiegi oleksite seal, kus olen mina (Jh 14:3). Ta ei taha pulmi enam kauem oodata: kõik on valmis, tulge pulma! (Mt 22:4). Maarja taevassevõtmise kaudu oleme me tulnud. Pulmapidu ei toimu kusagil tulevikus, vaid see on tegelikkus juba nüüd.

Me saame veelkord näha, et Jumal laseb meil juba ette kogeda seda, mille saame lõpus. Jumal ei saa oodata. Ta toimib nõnda, et isegi kui lõplik täitumine võtab kaua aega, on see teatud moel siiski olemas juba algusest peale. Ristimises sureb inimene patule ja tõuseb veest uue looduna, täidetuna jumaliku eluga. Ta püüab kogu elu elada selle tegelikkuse kohaselt, mis oli olemas algusest peale. Euharistia on taevas maa peal: ajalik inimene saab selles toiduks inglite rooga. Jumal viib alati kõik asjad lõpule, meil aga kulub kogu eluaeg, enne kui mõistame, et kõik on valmis. Jumal paneb eesmärgi kaasa juba alguses. Eesmärk pole üksnes viimane, vaid see on ka esimene. Ilmutusraamatu kirjeldus taevast vastab jutustusele paradiisist. Kõik Piiblis kirjutatu – esimesest leheküljest viimaseni – ning kõik inimkonna võitlused ja sündmused ajaloo algusest lõpuni on vaid püüe ühineda selle tegelikkusega, mis oma peamistes joontes on alati olemas olnud.

Meil pole vaja taotleda midagi sellist, mida veel pole. Pigem võime puhata selles, mille oleme juba saanud. Taevane Jeruusalemm on reaalsus juba praegu; mitte ühekülgselt maskuliinsena (Kristuse taevasseminemise tõttu), vaid täielikult inimlikuna, mehena ja naisena. Alates Maarja taevassevõtmisest oleme teatud mõttes juba jõudnud eesmärgini, mille poole me kõik püüdleme.

Dogmaks kuulutamine

Paavst Pius XII kuulutas 1. novembril 1950 Maarja taevassevõtmise dogmaks; teisisõnu: kogu selle meelevallaga, mis paavstil on kogu kiriku karjasena, kuulutas ta, et Maarja taevassevõtmine on Jumala ilmutatud usutõde. Eelnevalt piiskoppide arvamust küsides oli neist 98 protsenti pidanud dogmaks kuulutamist võimalikuks ja kohaseks. Paavst viitas Esimese Moosese raamatu salmile 3:15. Kirik on traditsiooniliselt tõlgendanud seda Maarja täieliku võiduna saatana üle (Vulgata: Ipsa conteret caput tuum – tema purustab su pea). Lisaks viitas paavst evangeeliumidele, milles Maarjat kirjeldatakse siiralt üheks saanuna oma Pojaga. See ühendus ei saanud piirduda üksnes maisega, vaid pidi ilmnema Maarja taevalikus elus.

Need piibellikud tõendid oleksid iseenesest ebapiisavad, kui Maarja taevassevõtmine poleks juba mitmeid sajandeid olnud kiriku üldiselt tunnustatud usutõde. Maarja taevassevõtmise püha on peetud alates 8. sajandist. Kirik teab, et Püha Vaim juhatab teda vähehaaval «kogu tõesse» (Jh 16:13). See tõde on palju suurem, kui mõni seda märkabki, lugedes pinnapealselt üksikuid tekste. Jättes Jumala sõna meelde ja mõtiskledes selle üle oma südames (Lk 2:19) mõistab kirik vähehaaval tõde üha sügavamalt. Jumala sõna on nii uurimatu, et selle rikkuse nähtavaks tegemiseks vajatakse kogu kiriku sajanditepikkust mõtiskelu.

Paljud küsivad, kas 1950. aasta dogma on kirikule tekitanud rohkem kahju kui kasu. Kas pole sellest saanud uus takistus kirikute ühinemisele? Võimalik, et see nii ka on. Aga dogmaks kuulutamist võib näha ka teisest aspektist. Võibolla andis Jumal nii-öelda viimasel minutil, just enne seda, kui kogu inimkond – ja koos sellega ka kirik – sattus oma ajaloo kõige raskemasse kriisi, kirikule veel viimase võimaluse, mille abil ta võis selgemalt kui iial varem meenutada inimese suurt väärtust. Maarja taevassevõtmine näitab, milliseks Jumal on inimese kavandanud ja mida Ta on inimese jaoks valmistanud. See, kes vaatab Maarjale, teab, et kõigest hoolimata on inimesel tulevik. Ta mõistab, et erinevalt meie arusaamast pole tulevik ja olevik erinevad asjad, vaid saladuslikul viisil need põimuvad kokku. Me ei saa jätta mõtlemata Maarjale, kui me loeme Pauluse sõnu: Keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, aga keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka kirgastanud (Rm 8:30). Aga apostli sõnad puudutavad meid kõiki. Maarja avas tee ning elab nüüd kirgastatuna ihu ja hingega taevas. Sellepärast on ka meie kirkus juba alanud. Tema kirkus on meie kirkus: Sina Jeruusalemma uhkus, sina Iisraeli suur rõõm, sina meie rahva suur kuulsus (Ju 15:9).

Katkend Wilfrid Stinisseni raamatust «Maarja Piiblis ja meie elus», ilmunud esmalt veebilehes Meie Kirik (2010–2011) ja trükis 2016. a. Tõlkinud Illimar Toomet, toimetanud Veiko Vihuri

[1] Vrd Hans Urs von Balthasar, Das Betrachtende Geber, Johannes Verlag, Einsiedeln, 1965, lk 243–245.

Kirjutas Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu Avaldatud: 07 August 2021

Luterlaste rahvusvaheline hukkamõist ebaõiglase kriminaalmenetluse asjus õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu ja üleskutse kõikidele hea tahtega inimestele toetada usulist väljendusvabadust Soomes

«Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust. Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.» (1Jh 1:7–9)

Luterliku reformatsiooni edasikandjate ja kirikujuhtidena me tunnistame, et need apostli sõnad on suunatud igapäevaselt igaühele meist ja et see on meie sõnum maailmale. Kui valitsus piirab ja ründab seda sõnumit, lakkab ta toimimast Jumala kavatsuse kohaselt. Allakirjutanud tunnistavad, et hea valitsus ning meile tagatud usu- ja sõnavabadus ja kõik põhilised inimõigused on Jumala head annid. Augsburgi usutunnistus ütleb, et evangeelium

ei leia ilmalikus valitsuses, riigikorralduses ja abielus mingit viga, vaid tahab, et sellest kõigest peetaks kinni kui tõeliselt jumalikust korrast ja et neis seisustes näidataks üles kristlikku armastust ja õigeid ning häid tegusid vastavalt oma kutsumisele. Seepärast on kristlased kohustatud valitsejatele alluma ning kuuletuma kõiges nende käskudele ja seadustele, mida on võimalik pattu tegemata täita. (AU XVI; Rm 13:1–7)

Kui võimul on talle seatud piirid. Valitsus seisab maiste, Jumala Sõna vaimulike asjade üle. «Ilmalik võim ei kaitse mitte hinge, vaid ta kaitseb mõõga ning ihulike karistuste abil ihu ja vara välise ülekohtu vastu. Sellepärast ei tohi neid kahte valitsust, vaimulikku ja ilmalikku, omavahel segi ajada ja ühte liita» (AU XVIII). Kuna usk peab jääma vabaks, sedastab AU XVI, et kui valitsuse korraldusi ei saa pattu tegemata täita, «siis tuleb Jumala sõna enam kuulata kui inimese sõna, Ap 5 [:29].» Tõepoolest, kui valitsus astub üle talle seatud piiridest ning ründab usuvabadust ja usulist kuulutust, siis millised vabadused võidakse järgmiseks ära võtta?

Seetõttu me avaldame protesti Soome Evangeelse-Luterliku Misjonipiiskopkonna valitud piiskopi dr Juhana Pohjola ning kauaaegse parlamendiliikme ja endise siseministri dr Päivi Räsäneni ebaõiglase kohtlemise vastu. Soome riigi tegevus – süüdistada kristlasi abielu ja seksuaalsuse kohta käivate Jeesuse sõnade (Mt 19:4–6) selge õpetuse järgimise eest – on täiesti väär. Seda eriti seetõttu, et süüdistatavad tunnistavad selgesti kõigi inimeste, kaasa arvatud nende, kes peavad end kuuluvaks LGBTQ kogukonda, Jumalast antud väärikust, väärtust ja õigusi. Kristus käsib armastada kõiki inimesi. «Armasta oma ligimest nagu iseennast!» (Mk 12:31).

Meie, luterlased, seisame kindlalt dr Pohjola ja dr Räsäneni kõrval. Kõigi maade kristlaste valdav enamus, sealhulgas katoliiklased ja ortodoksid, jagavad samasuguseid veendumusi. Kas Soome peaprokurör mõistab nad kõik hukka? Veelgi enam, kas Soome riik riskib fundamentaalsete inimõiguste rikkumise tõttu teiste riikide valitsuste sanktsioonidega?

Meile teevad muret järgmised asjad:

– Soome peaprokuröri otsus 29. aprillist 2021 esitada Soome karistusseadustiku 11. peatüki 10. lõike alusel süüdistus Misjonipiiskopkonna dekaanile ja valitud piiskopile dr Pohjolale ning pikaaegsele parlamendisaadikule, endisele siseministrile ja arstile dr Räsänenile väidetava «vaenuõhutamise» eest.

– Kriminaalmenetlus õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu on seotud 2004. aasta brošüüriga «Ta lõi nemad meheks ja naiseks. Homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimesekäsitusele», mille avaldas Soome Lutheri Ühing ja milles on öeldud, et «Kristliku inimesekäsituse kohaselt on kõik inimesed, vaatamata seksuaalsele sättumusele, võrdsed ja võrdselt väärtuslikud» (lk 13). Süüdistused, mis lähtuvad juba 17 aastat avalikult kättesaadavast tekstist, demonstreerivad enneolematut ülereageerimist ja teadlikku agendat.

– Dr Räsänenile on esitatud veel kaks süüdistust. Üks neist tugineb lühikesele tviidile 2019. a juunist, kui Soome Evangeelne Luterlik Kirik deklareeris ametlikku partnerlust LGBT üritusega «Pride 2019». Selles tviidis andis dr Räsänen Piibli valguses toimuvale hinnangu ja lisas pildi Rm 1:24–27 tekstiga. Teine süüdistus tugineb lühikesele saatelõigule Soome rahvusringhäälingu tunnipikkuses saates, mis oli eetris 2019. a detsembris ja kus käsitleti teoloogiat, seksuaaleetikat ja poliitikat. Selles saates ütles dr Räsänen, et Jumal ei loonud inimest homoseksuaalsena.

– Kriminaalmenetlus Misjonipiiskopkonna valitud piiskopi ja tuntud kristlasest avaliku elu tegelase vastu usuliste veendumuste väljendamise eest tõstatab tõsiseid ja murettekitavaid küsimusi seoses usu- ja sõnavabadusega Soomes. Seda silmas pidades

…kutsume me ametivõime üles tagama Soomes inimõigused kõigi inimeste jaoks. Rahvusvaheline õigus inimõiguste alal, nagu ka Soome põhiseadus, kaitseb täiesti selgelt usu- ja väljendusvabadust. Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklid 9 ja 10 ning Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklid 18 ja 19 tagavad, et igaühel on õigus tunnistada oma usku kultuse, usu praktiseerimise ja õpetamise kaudu ning väljendada oma sisemisi veendumusi avalikult.

…me märgime, et demokraatlikud ühiskonnad kogu maailmas kaitsevad usu- ja väljendusvabadust eluliselt olulisena. Nende õiguste õiguslik kaitse tuleneb inimese võõrandamatust väärikusest, kel on loomulik õigus osaleda avalikus arutelus teemadel, mis on seotud ühiskonna tähenduse ja eesmärgi ning õitsenguga. Soome peaprokuröri sammud õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu mitte üksnes ei riku neid põhivabadusi, vaid toovad inimõiguste tõsiste rikkumiste tõttu kaasa ka teiste demokraatlike riikide valitsuste sanktsioonide riski.

…meid kõiki šokeerib prokuratuuri ja riigi poolne võimu kuritarvitamine, mis avaldub meelevaldses ja rängas sekkumises kristlaste õigustesse kuulutada avalikult oma usku. Tegelikult on tegemist rünnakuga kõigi kodanike vastu.

…me usume, õpetame ja tunnistame, et luterlik-kristlik usk kohustab meid rõõmu ja armastusega jagama head sõnumit, et kõik inimesed saavad Kristuses oma patud andeks (Jh 3:16; Ap 1:8). Me teame, et oleme patused ja ekslikud ning vajame armu. Kuigi on mõistetav, et osasid inimesi võib ärritada Kristuse evangeelium ja selle kõigile suunatud üleskutse kahetseda pattu ja uskuda, leiame siiski, et sobiv avalik ruum dialoogiks ühiskonnas eeldab seaduses sätestatud tagatisi, mis ei lase üksikisikutel, organisatsioonidel või riigil põhjendamatult piirata kristlaste ja kõigi teiste üksikisikute ja rühmade fundamentaalset õigust osaleda avalikus arutelus.

Seetõttu meie, allakirjutanud, mõistame hukka õp dr Juhana Pohjola ja rahvasaadik dr Päivi Räsäneni suhtes usuliste veendumuste avaliku väljendamise pärast algatatud õigustamatu kriminaalmenetluse. Me kutsume Soome ametivõime üles loobuma viivitamatult katsetest karistada õp dr Pohjolat ja dr Räsäneni, lõpetama menetlused oma usku avalikult väljendavate isikute vastu ning pühenduma taas usu- ja sõnavabaduse kaitsmisele Soomes.

Me kutsume kõiki hea tahtega inimesi, sõltumata sellest, kas nad nõustuvad või ei nõustu seisukohtadega, mida avaldasid õp dr Pohjola ja dr Räsänen, üles väljendama oma solidaarsust nende ja kõikidega, kes Soomes seisavad usu- ja väljendusvabaduse kui vaba ühiskonna absoluutsete eelduste eest.

Allkirjastatud 25. juunil 2021, Augsburgi usutunnistuse esitamise mälestuspäeval.

Piiskop dr Hans-Jörg Voigt
Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu esimees
Saksamaa Iseseisev Evangeelne Luterlik Kirik

Õp dr Timothy C. J. Quill
Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu peasekretär

Liikmeskirikute esindajad (vt siit)

Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (International Lutheran Council) on konfessionaalsete luterlike kirikute koostööorganisatsioon.

Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 03 August 2021

Esmaspäeval viidi Eestis sisse apartheidi- ehk eraldusrežiim, mis võimaldab kohelda erinevalt vaktsineerituid ja mittevaktsineerituid. See puudutab ka kirikuid – kui kiriku uksel küsitakse nn koroonapassi, võib sisse astuda rohkem inimesi. On täiesti võimalik, et varsti lubatakse avalikele üritustele, sealhulgas jumalateenistusele, üksnes vaktsineeritud või äsja testitud inimesi. Teised kui võimalikud nakkuselevitajad peavad ukse taha jääma.

Kuidas on see kooskõlas Jeesuse sõnadega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud»?

Korrakem üle, et enda vaktsineerida laskmine on iga inimese isiklik otsus, mida langetades peab arvestama oma tervislikku seisukorda ja reaalset vajadust. Siin ei tohi olla vähimatki sundi. Jah, COVID-19 tapab või toob kaasa tõsiseid tervisekahjustusi, seda eriti riskirühmades, kuid ka vaktsiinid tapavad või kahjustavad tervist.

Oluline on mõista põhimõtet: vaktsineeritakse selleks, et kaitsta oma tervist, mitte selleks, et aidata täita mingit poliitilist plaani, tõendada oma lojaalsust kodanikuna ja pääseda ligi mingitele hüvedele.

On kõlanud justkui kristlik mõtteavaldus, et on õige tuua end ohvriks teiste päästmiseks. Aga mismoodi päästab inimene teisi, kui vaktsiin peaks temalt elu või tervise võtma? Tema surmast ei ole ju kellelgi kasu. Ta ei sure kellegi asemel, et anda teistele võimalus elada.

Kui kaugele riik apartheidiga läheb, pole teada. Võib lugeda, et Prantsusmaal ähvardab ilma koroonapassita inimesi peatselt vangistus, kui nad peaksid mõnda söögikohta sisenema. Kuuldavasti andis president Macron äsja teada, et kõik inimesed, kes ei ole vaktsineeritud või kel pole ette näidata negatiivset testi, on alates 1. augustist tõrjutud kinodest, ostukeskustest, baaridest, kohvikutest ja teistest avalikest kohtadest. Samuti on vaktsineerimata ja negatiivse koroonatestita inimestel keelatud kasutada ühistransporti.

Meil on võimupartei Reformierakonna liige ja rahvasaadik Eerik-Niiles Kross esitanud oma nägemuse, mille kohaselt tuleks vaktsiinist keeldunutelt võtta koroonasse haigestumise korral ravikindlustus, nakkuse edasiandmise korral aga saata vangi. Avalikesse hoonetesse ei tohiks taolistel isikutel enam asja olla.

On uskumatu, milliseid võikaid, inimsusevastaseid ideid esitatakse ja ka viiakse ellu väidetavalt vabas ja demokraatlikus ühiskonnas. Täiesti terved inimesed kuulutatakse paariateks, neilt võetakse isikuvabadused ja neid ähvardatakse karistustega, kui nad «vabatahtlikult» ei nõustu meditsiinilise protseduuriga, mis võib olla neile potentsiaalselt ohtlik ja mis ei anna mingit garantiid, et nad ei või nakatuda ja nakkust edasi kanda. Sest ka vaktsineeritud haigestuvad ja levitavad nakkust.

Kiriku kohus on võtta praeguses olukorras selge positsioon vaktsineerimatuse tõttu põlualusteks kuulutatud ja apartheidirežiimi poolt diskrimineeritud inimeste kaitseks. Mina kui kirikuõpetaja ütlen enda nimel selgelt välja, et apartheid ja osade inimeste paariaks muutmine ei ole moraalselt vastuvõetav. See lõhestab ühiskonda ja on äärmiselt ebaõiglane inimeste suhtes, kes on elanud igati vastutustundlike kodanikena, ent leiavad end ühtäkki «roojaste» kastist.

Ma ei arva, et saaksime muuta ühiskonna absoluutselt õiglaseks. Isegi Jeesus tõdes, et vaeseid jääb alati olema. Aga mida maksavad praeguste arengute valguses poliitikute ja nn arvamusliidrite ilusad sõnad koosmeelest ja sidusast ühiskonnast, kus väärtustatakse iga liiget ja kedagi ei kiusata? Meie silme all tegeldakse suure osa inimeste häbimärgistamise ja dehumaniseerimisega, et sundida neid käituma viisil, milleks seadus ega terve mõistus ei kohusta. See on ebainimlik ja kuritegelik.

Kirjutas Markus Järvi Avaldatud: 30 Juuli 2021

Mõte, et hiigelkasumeid tootvate ravimikorporatsioonide eksperimentaalsete tehnikate poolt manipuleerimata immuunsüsteemiga (ehk omaenda loomuliku immuunsusega) inimene kujutab endast oma pelga olemise ja liikumisega ülejäänud ühiskonnale otsest ohtu, oleks veel mõni aasta tagasi tundunud kui mitte täiesti hullumeelse, siis vähemalt äärmuslikuna.

Seda jubedam on näha, et piisas vähem kui kahest aastast surmahirmu süstimisest massidesse, kui sama mõte on muutunud mitte üksnes legitiimseks, vaid uueks imperatiiviks, mille järgi hinnatakse inimese kuulumist «heasse seltskonda», kujundatakse valituste poliitikaid ja millest tuletatakse uusi ja kõikidele ühiskonna liikmetele kohustuslikke käitumisjuhiseid. Tuleb tunnistada, et praegune olukord kujutab endast täielikku hullumaja ning on pannud mind tõsiselt kahtlema inimkonna võimekuses kanda vabadusega kaasnevaid riske ja seeläbi vabadust ennast.

Siit edasi on väga lühike samm, et ilma täieliku tehnokraatliku järelevalveta või kiibita isikud kuulutatakse potentsiaalseks ohuallikaks ülejäänud ühiskonnale – võimalikeks kurjategijateks, ja kui juba võimalikeks, siis varsti ka tegelikeks kurjategijateks.

Mis on sul karta, kodanik, et sa ei soovi Suure Venna ekraani ette ilmuda? Mida sa sepitsed, et ei soovi lasta asjatundlikel organitel, Seaduse Silmadel, enda järgi 24/7 valvata? Puhta südamega kodanikul pole midagi karta.

Vaadake, see siin on privaatse ruumi järele igatsev kodanik, järelikult potentsiaalne kurjategija, kui potentsiaalne, siis varsti ka aktuaalne. Kui varsti aktuaalne, siis pigem juba kohe kurjategija. Aga see teine, näed, on enda isiklikule immuunsüsteemile lootev dissident, kes ei soovi, et tema immuunsüsteemi tullakse ravimikorporatsioonide poolt manipuleerima – järelikult potentsiaalne nakkusallikas, järelikult varsti ka aktuaalne haiguselevitaja, järelikult otsene oht ühiskonnale. Kurjategija.

Mõelgem natukene, kuhu ja kui kiiresti me oleme välja jõudnud. See rong, mille piletit vähemalt mina ei mäleta end olevat ostnud, tuleb kiiremas korras rööbastelt maha saada.

Markus Järvi on portaali Objektiiv peatoimetaja.
Artikkel põhineb autori Facebooki postitusel.

Kirjutas Meie Kirik Avaldatud: 28 Juuli 2021

Juba käesoleva aasta aprillis pöördus hulk Briti usutegelasi Ühendkuningriigi peaministri Boris Johnsoni poole «vaktsiinipasside» kehtestamise ettepaneku ja sellega kaasneva terviseapartheidi küsimuses. Kuna Eestis hakkab kujunema sarnane olukord, avaldame alljärgnevas pöördumise tõlke.

Peaminister Boris Johnsonile
Aprill 2021

Austatud peaminister!

Erinevate konfessioonide kristlike juhtidena palvetame püsivalt teie valitsuse «ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses» (1Tm 2:2).

Kuid me kirjutame teile seoses tõsist muret valmistava küsimusega, nimelt niinimetatud vaktsiinipassi, mida on nimetatud ka «Covidi-staatuse sertifikaadiks» ja «vabaduse passiks», võimaliku kasutusele võtmisega meie ühiskonnas. Oleme täielikult selle ettepaneku vastu ja soovime esitada kolm punkti taoliste lahenduste võimaliku kaalumise asjus.

Esiteks, teiste isikute kaitsmise seisukohalt ei ole mingit mõistlikku tähendust sellel, kui inimestel lubatakse siseneda hoonesse või osaleda üritusel vaktsineerituse alusel. Kui vaktsiinid on väga tõhusad haigestumise olulisel ennetamisel, nagu senised katsed näivad kinnitavat, siis vaktsineeritud on juba saavutanud kaitse ja neil pole mingit kasu sellest, et vaktsineeritakse ka teisi. Edasi, kuna vaktsiinid iseendast ei hoia ära nakatumist, võib ka vaktsineeritud isik teoreetiliselt viirust kanda ja edasi anda, mistõttu on väär tunnistada kedagi «nakkuse mittelevitajaks» üksnes tema immuunsustõendi alusel.

Teiseks, vaktsiinipasside kasutusele võtmine kujutaks endast ebaeetilist sundi ja informeeritud nõusoleku põhimõtte rikkumist. Inimestel võib olla mitmesuguseid põhjuseid, miks nad ei saa või ei soovi vastu võtta praegu saadaolevaid vaktsiine, sealhulgas mõnede kristlaste jaoks tekkida võivad tõsised südametunnistuse probleemid, mis on seotud vaktsiinide tootmise või testimise eetikaga. Me riskime kahetasandilise ühiskonna, meditsiinilise apartheidi loomisega, kus vaktsineerimisest keelduvate inimeste alamklass on avaliku elu olulistest valdkondadest välja jäetud. Samuti eksisteerib põhjendatud kartus, et selline lahendus on vaid jäämäe veepealne osa, viies püsiva olukorrani, kus koroonavaktsiini staatust saab laiendada, et hõlmata muid ravivorme ja võib-olla isegi muid kriteeriume peale selle. Sellesse lahendusse on kätketud potentsiaal tühistada liberaalne demokraatia, nagu me seda tunneme, ja luua jälgimisühiskond, kus valitsus kasutab tehnoloogiat kodanike elu teatud aspektide kontrollimiseks. Sellisena on see üks ohtlikumaid poliitilisi ettepanekuid, mis Briti poliitika ajaloos üldse tehtud on.

Lõpuks soovime kristlike liidritena öelda, et me ei kujuta ette olukorda, kus võiksime sulgeda kirikuuksed neile, kellel pole vaktsiinipassi, tõendit negatiivse testi kohta ega muud «tervisetõendit». Kui Jeesuse Kristuse kirik lükkaks välja riigi poolt sotsiaalselt ebasoovitavateks peetavad inimesed, oleks see meile anateem ja evangeeliumi tõe eitamine. Sõnumi, mida me kuulutame, annab Jumal kõigi inimeste jaoks ja selle sisuks ei ole midagi muud kui Kristuses Jeesuses pakutava tasuta armu kink ühes üldise üleskutsega parandada meelt ja uskuda Temasse. Keelata inimestel tulla ja kuulata seda eluandvat sõnumit ja võtta seda eluandvat teenistust vastu oleks Kristuse ja evangeeliumi põhimõtteline reetmine. Ehtsad kristlikud kirikud ja organisatsioonid ei saa seda teha ning kristlike liidritena oleksime kohustatud igale taolisele parlamendi õigusaktile jõuliselt vastu seisma.

Juhime teie tähelepanu hiljutisele kohtuotsusele, millega tühistati Šoti valitsuse avalike jumalateenistuste keeld, mis näitab, et jumalateenistuse õiguse selline ebaproportsionaalne piiramine on Euroopa inimõiguste konventsiooni 9. artikli ilmselge rikkumine. Me ei näe, kuidas ei saaks samamoodi rikkumiseks pidada katseid takistada inimesi testimata või vaktsineerimata jätmise alusel kogunemast jumalateenistustele. Oleme nõus nende parlamendiliikmetega, kes on juba sellele ettepanekule vastuseisu avaldanud: et sellise kohustusliku tervisetõendi kehtestamine Briti ühiskonnas oleks lõhestav, diskrimineeriv ja destruktiivne. Kutsume valitsust üles kindlalt ja selgelt kinnitama, et ta ei kaalu seda illiberaalset ja ohtlikku plaani ei nüüd ega mitte kunagi.

Austusega Teie

[allakirjutanud]

Kirjutas Argo Olesk Avaldatud: 24 Juuli 2021

Avaldame uuesti õp Argo Oleski 2013. aastal portaalis Meie Kirik ilmunud artikli, milles vaadeldakse uskumise küsimust Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI, 2005–2013) teose «Kristlus ja kultuuride kriis» põhjal.

Meie, eestlaste, ajalugu on tihedalt seotud kristlusega ja kristliku usu mõjud on sügaval meie sees ning meie ümber. Ometi on suurem osa meie rahvast tänapäeval kirikukauge ja kristlus pole usuks, mille järgi teadlikult ja veendunult oma elu püütakse seada ja elada. Oleme statistika järgi kõige vähem usklik ja religioonikaugeim rahvas terves maailmas. 2006.–2008. aastal 143 riigis läbi viidud uuringu järgi mängis vaid 14% eestlastest religioon igapäevaelus tähtsat osa. Selle põhjused peituvad kindlasti laiemalt Euroopa ilmalikustumises, kuid kindlasti ka meie enese ajaloo keerdkäikudes, mis annab põhjust põlistada «paganlust». Kristlikust usust ja Jumalast rääkimine põhjustab tihtilugu inimestes kaitsereaktsiooni ja tekitab vastumeelsuse, mis võib olla tingitud ka liiga ühekülgsest ja eelarvamuslikust arusaamast selle kohta, mis on kristlik usk ja mida tähendab uskumine. Joseph Ratzinger, praegune [kuni aastani 2013 – toim.] katoliku kiriku pea Benedictus XVI, on oma raamatus Christianity and the Crisis of Cultures (San Francisco, Ignatius Press, 2006) käsitlenud küsimust: mida tähendab uskuda? Tema mõtisklused aitavad siinkirjutaja arvates paotada ust kristliku usu paremaks mõistmiseks ja taasavastamiseks. Kindlasti pole alljärgnev refereeritud tekst eelpool mainitud raamatust ammendav kristliku usu käsitluse koha pealt, kuid toob välja huvitavaid ja mõtlemapanevaid aspekte ning näitab usku kui loomulikku osa meie inimeseksolemises. Alljärgnevalt ülevaade Ratzingeri mõttekäikudest eelnimetatud raamatu põhjal ning lisaks mõned kõrvalepõiked Ratzingeri raamatusse Sissejuhatus kristlusesse (Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006).

Kõige esmalt tuleb ära märkida, et Ratzingeri järgi on «usk kristliku eksistentsi fundamentaalne akt».[1] Usk on kogu inimese elu ja suhteid läbiv hoiak, ilma milleta pole võimalik mõista ka kristlust ja kristlasena elamist. Oma arutlustes käsitleb Ratzinger järgnevalt niinimetatud loomulikku usku, mida rakendame igapäevaselt ja millel on oma tähtis osa meie hakkamasaamises. Seejärel vaatleb ta uskumise küsimust kui otsuse tegemist kahe valiku vahel – kas Jumal on või Teda ei ole – , mis mõlemad kujutavad inimese elu jaoks põhjapanevat tähtsust ning seoses sellega ka agnostitsismi kui neutraalsele seisukohale jäämise võimatust. Jumala tundmist kui inimese loomuomase võime ja võimaluse üle mõtiskleb Ratzinger apostel Pauluse vastava probleemi käsitluse varal. Edasi vaatleb ta üleloomulikku usku kui Kristuselt lähtuvat ja inimestevahelist osadust loovat usku. Lõpuks arendab ta kolme uskumisega seotud järeldust: usu seotust Kristuse ja pühakutega, usu väljendust elus ning usku kui «mina», «sina» ja «meie» suhet.

Loomulik usk

Tõstatades küsimuse, kuidas mõista usku kui kristliku eksistentsi fundamentaalset akti, on esimeseks probleemiks Ratzingeri meelest see, kas tänapäeva inimene, kelle kasutada on teaduse saavutused, vajab üleüldse veel usku ja kas usk ise teaduse arenedes ei muutu mööduvaks hoiakuks, millest välja kasvatakse, kui saadakse targemaks ja teadlikumaks. Samas ei ole ka teaduse ja selle saavutustega seoses usk kui inimeses loomulikult toimiv käitumismudel kuhugi kadunud, vaid see töötab igapäevaselt meie elus. Meil ei pruugi olla aimugi, näiteks, igapäevaselt kasutatavate tehnoloogiate teaduslikest alustest, ometi on kellelgi vastavad teadmised olemas ja me usaldame neid ning üldine kogemus kinnitab nende teadmiste tõepärasust. Sellise usu juures toob Ratzinger välja kaks aspekti: (1) ilma usalduseta teiste teadmiste vastu ei saaks inimene hakkama ja selline usk (2) väljendab inimese teadmatust. Võrdluses teadmisega võiks sellist loomuomast ja inimese eluks hädavajalikku usku oma väärtuselt madalamal asetsevaks hinnata. Ratzinger toob välja kolm elementi sellise usu «toimimise struktuuris»: (1) on olemas inimesed, kellel on vastavad teadmised; (2) usaldus nende vastu, kes ise teadmist omamata toodavad midagi teiste teadmiste põhjal, olles seega justkui vahendaja rollis; (3) igapäevane ja üldine kogemus, mis kinnitab teadmiste tõesust. Meile loomuomase, nii-öelda loomuliku usu puhul ei saa kõnelda seega «puhtast usust» puhtast, millel pole mingitki pistmist teadmisega, sest antud juhul on olemas inimesed, kes omavad vastavaid teadmisi.[2]

Usk ja agnostitsism

Võrreldes eelnevalt kirjeldatud loomulikku usku religioosse usuga, näeb Ratzinger nende mõlema struktuuris sarnasusi, kuid nende vahel valitseb siiski üks olemuslik erinevus. Kui usk teiste inimeste teadmistesse jääb sellesse samasse teadmiste ringi, kuhu on võimalik põhimõtteliselt igal inimesel õppimise teel siseneda, siis usk Jumalasse jääb väljapoole inimteadmiste piire. Siit võiks Ratzingeri meelest järeldada, et kuna teadmised Jumala kohta jäävad inimhaardest välja, siis «polegi kedagi, kellele oma lootus panna või kelle erialateadmiste poole pöörduda.» Siin näivad põrkuvat omavahel religioosne usk ja tänapäeva kriitiline teadus, mis mõlemad kuuluvad täiesti erinevatesse sfääridesse – üks tegeleb asjadega, mis on nähtavad ning teine inimese jaoks nähtamatusse ja kättesaamatusse valdkonda kuuluvaga. Siinjuures tõstatab Ratzinger küsimuse agnostitsismist ning ütleb, et «intellektuaalne ausus ja alandlikkus tundmatu ees näib soovitavat pigem agnostitsismi kui otsest ateismi, sest viimane väidab samuti teadvat liiga palju nendest asjadest», kui väidab, et Jumalat pole olemas, mida aga ei saa teaduslike meetoditega tõestada ega ümber lükata, sest Jumal ei kuulu inimese poolt haaratavasse sfääri.[3] Jumal asub olemuslikult väljaspool inimese nägemisulatust, ükskõik kui palju see ka ei avarduks.[4]

Ometi ei pääse inimene Jumala ja uskumise küsimuse ning sellest tuleneva otsustuse eest kuhugi pakku, sest need puudutavad ja mõjutavad inimeksistentsi ja inimese elu tervenisti. Agnostitsism pakub välja võimaluse nendega mitte tegeleda, kuid kas on võimalik erapooletuks jääda sellistes küsimustes nagu «oma pärinemine, viimne saatus ja eksistentsi mõõt?», küsib Ratzinger. Vaatamata sellele, et Jumala olemasolu või Tema mitte olemasolu on hüpoteetilised veendumused, on nendel inimelule põhjapanev tähendus, mille suhtes neutraalsele positsioonile jäämine on võimatu. Otsustada tuleb ja seda saab teha vaid nende kahe valiku vahel – Jumal on või Jumalat ei ole – ning siin viitab Ratzinger Pascalile, kes soovitas agnostikul riskida ja elada eeldusega, nagu Jumal eksisteeriks ja sellele järgneva kogemuse varal veendub too lõpuks oma otsuse õigsuses. Agnostitsism võib tunduda küll teooriana valgustav, kuid praktikasse panduna see haihtub, sest nii olulises ja praktilises küsimuses nagu seda on jumalaküsimus, pole võimalik jätta otsustamata.[5]

Olles teinud oma valiku uskumise või mitteuskumise, Jumala olemise või mitte olemise kasuks, ei saa inimene siiski üle ei kahtlusest ega ka usust. Uskuja kahtleb, kas tema usk on tõene ja uskmatut kimbutab küsimus, et võib-olla on usk siiski tõene. See on inimese lõputu võitlus.[6] Usk on Ratzingeri järgi alati olnud inimese eksistentsi sügavalt puudutav otsus ja eluaegne pöördumine nähtavast ja hallatavast nähtamatu poole ning riski võtmine tunnistada mittenähtav tõeliseks reaalsuseks.[7]

Tõelisus, millesse inimene kuulub ja milles ta elab, on midagi enamat kui silmaga nähtav, teaduslikult haaratav ja eksperimentidega tõestatav ning jumalaküsimus kuulub just sellesse valdkonda. Ratzinger sõnastab selle järgnevalt: «See küsimus ei vaatle seda, mis on meist allpool, vaid seda, mis on ülalpool. See ei vaatle seda, mida saaksime hallata, vaid seda, mis valitseb meie ja kogu reaalsuse üle». See ei tähenda, et jumalaküsimus oleks irratsionaalsuse sfääri kuuluv, sest Jumal on «kogu ratsionaalsuse tõeline alus». Küsimus on, kuidas inimene seda tajuda saab. Siinkohal toob Ratzinger välja mõned metodoloogilised eeldused, mis on vajalikud Jumala mõistmisele lähenemisel. Selleks peab inimene olema avatud iseendale ja maailmale, huvituma inimkonna avastustest ja religioossetest kogemustest ning pühenduma «küsimusele, mis puudutab igaühte meie seast isiklikult».[8]

See, kas ja kuidas inimene on võimelina tajuma Jumala reaalsust, viib küsimuse juurde inimese loomulikust Jumala tundmisest.

Loomulik Jumala tundmine

Siinkohal toetub Ratzinger apostel Paulusele, kes on sama küsimust käsitlenud oma kirjas roomlastele tolleaegse suurlinna moraalse allakäigu valguses. Paulusele pole Jumala tundmine, s.t tõde midagi, mis oleks inimeste eest varjul, kuid inimene ei taha sellega kaasnevaid käske täita, vaid omaenda tahtmise järgi elada, «hoides tõde ülekohtu kammitsais» (Rm 1:18). Jumala austamise ja teenimise asemel teenitakse loodut ning tõe vastane elu toob kaasa ka loomuvastase elu. «On tekkinud surma tsivilisatsioon», võtab Ratzinger kokku Pauluse kirjeldatu. Ateism ja ateismina väljenduv agnostitsism on Pauluse käsitluse taustal seega inimesepoolne keeldumine Jumala tundmisest, mis ei tähenda sugugi inimese võimetust Jumalat tunda. Vastupidi, inimene «suudab Teda näha, kui ta kuulab Jumala Olemise häält ja Tema loodu häält ning laseb ennast sellel juhtida». Kuigi Paulus kirjutab oma aja kontekstis, väljendab tema öeldu kogu inimkonna olukorda Jumala ees läbi terve oma ajaloo. Inimene on alati seisnud kahe jõu pingeväljas – ühelt poolt Jumala kutse koos teatud nõudmistega ning teisalt väga maised ja igapäevaeluga seotud ahvatlused nagu seda on kasu saamine ja võimudega heades suhetes olemine. Vaatamata sellele, et viimased saavad tihtilugu võidu tõe üle, «elavad tõe märgid hämmastavates vormides edasi mürgitatud taimi täis džungli südames».[9]

Ratzinger on veendunud, et Pauluse pandud diagnoos inimese olukorra kirjeldamisel on kehtiv ka tänapäeva inimesele, kes elab küll hoopis teistsuguses maailmas kui antiikaja inimene. Oma olemuselt on aga inimene samasugune koos oma moraalsete ja enesetunnetuslike küsimustega, mis on seotud millegi enama kui puhtalt ratsionaalsete inimteadmiste valdkonda kuuluvaga. Tänapäeva inimese jaoks on Jumala tundmine küll raskem, kuid mitte kuidagi kaotsi läinud võime. Inimene asub ka täna samas pingeväljas, kus ühelt poolt igatseb Jumala poole ja teisalt tõmbavad teda muud ahvatlused. Siin avaldub inimese võimetus, kes «pole suuteline Jumalat täiesti maha heitma, aga tal pole ka jõudu ette võtta teekonda Tema poole». Omaenda jõust pole inimene võimeline looma suhet Jumalaga, ehitama silda üle kuristiku. Selline suhe pole inimesele midagi loomuvastast, kuid kuna takistuseks saab inimese enese suutmatus, siis peab silla rajamine saama alguse Jumala poolt, kes «peab tulema inimesega kohtuma ja teda kõnetama».[10]

Üleloomulik usk

Sellega jõuab Ratzinger «üleloomuliku» usu ja selle pärituolu käsitlemise juurde.

Usu juures üldiselt on oluline usalduse moment – me usaldame neid, kellel on teadmised, mis meil puuduvad ja usalduse kaudu saavad nende teadmised ka meie teadmisteks. Seda nimetab Ratzinger «usufenomeni sotsiaalseks aspektiks». Usk moodustab seetõttu «vastastikuse sõltuvuse ja solidaarsuse võrgustiku». Sarnaselt käsitleb Ratzinger ka usku kui suhet Jumalaga, mis on ennekõike suhe inimestega ja rajaneb inimestevahelisel osadusel. Üks oluline moment selle juures, kui inimene võtab teiselt inimeselt vastu teadmist Jumala kohta, on inimese enese avatus Jumalale. Avatuse tunnetamiseks ja loomiseks on vajalik ka üksiolemine, kuid nagu Ratzinger rõhutab, on «meie suhe Jumalaga ühenduses meie vendade ja õdedega». Nõndanimetatud «loomuliku usu» puhul, kui usaldatakse teiste teadmisi, on selge, et pöördutakse selle poole, mida teised on näinud. Ka religioosses, üleloomulikus usus, on olemas need, kellele on antud näha ja kelle läbi näevad usus teisedki. Kristus ise on see, kes näeb ja kõik Tema öeldu lähtub Tema «otsesest kontaktist Isaga» («Kes on näinud mind, on näinud Isa», Jh 14:9). Seetõttu on «kristlik usk oma sügavaimas olemuses osalemine selles aktis, mille läbi Kristus näeb». Ilma Kristuseta ja selleta, et Tema näeb Isa, pole olemas usku kristlikus mõttes.[11]

Väidete arendamine

Uskumist käsitlevatest arutlustest toob Ratzinger välja kolm järeldust ja arendab neid edasi. Esimene järeldus kõlab: (1) Usk on ankurdatud sellesse, mida näevad Jeesus ja pühakud. Jeesus on ainukene, kes tunneb ja näeb Jumalat vahetult, aga pühakute kaudu paistab maailmas välja Jeesuse valgus. Pühakuteks ei pea Ratzinger vaid neid suuri inimesi, kes on kiriku poolt pühakuks kuulutatud, vaid ütleb, et on ka «varjatud pühakud, kes võtavad ühendusest Jeesusega vastu Tema hiilguse kiire». Selle seletuseks meenutab Ratzinger Moosese Jumala nägemise lugu Vanast Testamendist (2Ms 33:23), kus Mooses nägi Jumalat mitte küll palgest palgesse, aga «selja tagant» ja nõnda nagu Moosese pale hiilgas, kui ta tuli Siinai mäelt alla, nõnda «särab Jeesuse valgus nende inimeste elude kaudu». Siinjuures viidatakse Aristotelesele, kes nimetab «esimeseks filosoofiaks» teadust, mis «läbib kogu inimteadmise tõelisi aluseid». Teisi teadusi, mis on sellest sõltuvad, nimetatakse terminiga scientiae subalternatae (alluvad teadused). Samuti viitab Ratzinger veel Aquino Thomasele, kelle järgi teoloogia kuulub samuti eelnimetatud teaduste hulka ja sõltub «pühakute teadusest». Sellest, mida pühakud näevad, kasvab välja ka teoloogia ja teoloogide «sekundaarne» töö. Kui teoloogial puudub alus ja lähtepunkt pühakute «nägemises», siis «mandub teoloogia tühjaks intellektuaalseks mänguks ja kaotab ka oma teadusliku iseloomu.»[12]

Teise väitena toob Ratzinger välja (2) usu tõeks elamise. Jeesuse ilmutatu pole inimese olemusele võõras, midagi sellist, mis mitte kuidagi ei haakuks inimese eluga, vaid mis vastab «sisemisele valgusele meie olemises, mis sirutub Jumala tõe järele». Taas rõhutab Ratzinger seda, et inimene on «eelkõige teiste kaudu uskuja». Kuigi inimeses on võime tunda Jumalat, vajab ta uskumiseks siiski teisi. Usk on siin protsess, kuhu on haaratud nii Kristus, kui ka need, kes teda näevad ja omakorda teistele seda teada annavad. Selle illustreerimiseks meenutab Ratzinger sündmust Samaaria naisega, millest jutustab Johannese evangeeliumi 4. peatükk. Kõigepealt tutvustab Jeesus Samaaria naisele ennast kui elava vee allikat, seejärel kuulavad selle naise tunnistust Jeesusest külaelanikud, kes naist tunnevad ja hakkavad «naise sõnade tõttu» Jeesusesse uskuma. Pärast seda paluvad nad Jeesusel jääda nende juurde, kohtuvad ja räägivad temaga ning tulemuseks on see, et nad ütlevad naisele, kes neile kõigepealt Jeesusest rääkis: «Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja» (Jh 4:42). See on protsess, mille käigus muutub usk «teadmiseks». Usu protsessi ei tohi kujutada aimult ühes suunas edasi arenevalt, vaid see vastab elu enda tõusudele ja mõõnadele. Püüdes elada usus, saab inimene oma kogemuse läbi kinnitust, et «Jeesus on tõesti maailma Päästja», mis tähendab, et inimene elab oma usku tõeks. Siin tuleb ilmsiks tõsiasi, et iga usus elav inimene saab oma eluga olla teenäitajaks teistele. Iga kristlane on «püha», nagu Uues Testamendis seda terminit kasutatakse. Ka tänapäeval see «püha», uskuja, kes «lubab Kiriku usul end kujundada ja juhtida, peab olema hoolimata oma nõrkustest ja raskustest Jumala valgusesse avanenud aknaks». Usklik peab olemas olema teiste jaoks, et aidata neil «maailma pimeduses» Jumalat otsida.[13]

Kolmanda väitena toob Ratzinger välja (3) usu «mina», «sina» ja «meie» suhte. «Mina» on haaratud usku, kuna usk asub ««mina» kõige intiimsemates sügavustes». Seeläbi on usk ka suhtlemine – «mina» eeldab «sina» ning suhtlemine «mina» ja «sina» vahel «saab sündida vaid sügaval inimese sees». Ühe sümbolina usule kui osasaamisele sellest, mida Jeesus näeb, toob Ratzinger välja Viimsel Õhtusöömaajal Jeesuse õlale toetuva Püha Johannese. Usus kui suhtes saab «mina» vabaks suletusest iseendasse, «tõmmates maha oma subjektiivsuse barjäärid». Pauluse sõnadega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gl 2:20). Uuestisündinuna uues «minas», avastab inimene, et ta pole seotud üksnes Kristusega, vaid kõikide nendega, kes omakorda Temaga seotud on. Siin tuleb juurde «meie» aspekt. «Meie» moodustab Kiriku ja siinjuures rõhutatakse usku kui kiriklikku akti. Nagu ennemgi öeldud, on usk protsess ja ka uuestisünd kestab seni, kuni inimene elab ja see on seotud elamisega koos «meiega», koos Kirikuga.[14]

Kokkuvõtet tehes ütleb Ratzinger, et «toetudes nendele, kes näevad, liigume me sammhaaval edasi Jumala poole ning peidetud mälestus Jumalast, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, ärkab üha rohkem elule meie olemise sügavustes».[15]

Mõningaid mõtteid

Ratzingeri tekstist tuleb välja uskumise loomulikkus ja vajalikkus. Uskumine ei ole üksnes usklike pärusmaa, midagi elukauget ja eluvõõrast, vaid see saadab ja mõjutab igat inimest. Uskumine on inimese suhestumise viis tegelikkusega, mida ei suudeta teadmistega haarata ja samas mõjutab see meie elu igas valdkonnas. Uskumine on inimesele loomuomane, inimene on homo religiosus. Oma töös vaimulikuna puutub siinkirjutaja aeg-ajalt kokku inimestega, kelle arvates on uskumine midagi inimest alavääristavat ja tegelemine hämarate asjadega, mis ei haaku reaalsusega. Ja nendega rääkides tuleb ometi ilmsiks see, et ka nemad pole uskumise süüst priid. Kui näiteks öeldakse, et ollakse ateist, samal ajal kirikus viibides tuntakse «püha». See viitab teatud tõmbetuulele omaenda suletud maailmas.

Ratzinger mõistab meie olemist inimestena alati usu ja kahtluste meelevallas, mis tundub paika pidavat, kuigi me ei pruugi oma usku või kahtlusi enesele alati teadvustadagi. Näiteks, sügavalt usklik inimene võib ennast igapäevaste asjade pärast sõna otseses mõttes haigeks muretseda, kuigi oma usu järgi ei peaks ta muretsema, vaid usaldama Jumalat. Ennast veendunud ateistiks pidav inimene võib aga isiklikes või oma lähedastega seotud kannatustes endale aru andmata Jumalat appi paluda.

Uskumise kui meie usaldusliku hoiaku loomulikkust ja hädavajalikkust seletab Ratzinger väga igapäevase ja praktilise elu näitel. Kui me kasutame, näiteks, igapäevaselt arvutit, siis ei pruugi kõigil meist olla teadmisi sellest, kuidas see töötab ja milliseid teadmisi on vaja selle loomiseks. Siinkohal rakendub meis usk ja usu ning kogemuse läbi saame osa nende teadmiste tõest. Loomulik usk, mida kasutame igapäevaselt teiste teadmistest osasaamisel ja mille puhul domineerib usalduse moment, on kui pisike mudel religioossest usust, mis samuti on inimesele loomuomane, kuid mille rakendamine on raskendatud selle usu hoopis teistsuguse, tavareaalsusest erineva konteksti tõttu. See loomuliku mudel sobib hästi seletama kristlikku usku, mida ka Ratzinger teeb.

Ratzingeri arutlustest tulevad välja kristliku usu mõned iseloomulikud jooned, mida siinkohal võiks mainida. Üheks nendeks on uskuva inimese püüd olla avatud ja püüd mõista elu, inimest, maailma, kõiksust. Uskumine eeldab ja loob avatust, mitte kapseldumist omaenese maailma. Samuti on oluline 180-kraadise pöördumise moment kõige selle juurest, mis on nähtav ja käega katsutav, millest saab kinni haarata, selle poole, mis on täiesti vastupidine. See on risk. Siinjuures avaldub ka selle usu tohutu usalduslik pool. Oluliseks tuleb kõige juures pidada sedagi, et uskumine on teekond, kus lõpp-peatust veel näha ei ole ja kuhu poole see jääb, sedagi täpselt ei tea. Küllap usk juhatab teed.

Kasutatud kirjandus:

Joseph Ratzinger. Christianity and the Crisis of Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006.

Joseph Ratzinger. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006.

[1] Ratzinger, Joseph. Christianity and the Crisis of the Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006, lk 77.

[2] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 78–82.

[3] Ibid., lk 83–87.

[4] Ratzinger, Joseph. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006, lk 40.

[5] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 87–89.

[6] Ratzinger, Sissejuhatus kristlusesse, lk 33–37.

[7] Ibid., lk 40–42.

[8] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 89–91.

[9] Ibid., lk 93–98.

[10] Ibid., lk 98–100.

[11] Ibid., lk 101–105.

[12] Ibid., lk 107–109.

[13] Ibid., lk 110–112.

[14] Ibid., lk 112–114.

[15] Ibid., lk 115.

Lehekülg 22 / 41

Kiriku olemus, kutsumus ja ülesanded ei muutu

«Progressiivsed» ajakirjanikud ei saa kirikule pihta

Balti kett 2021 vabaduse ja ühtsuse toetuseks

Issand on Karjaseks mulle: 23. psalmi tõlkeid läbi aegade

OLULINE: Läti kirik liitub konservatiivsete luterlaste ühendusega

Maarja taevassevõtmine

Protest ja üleskutse usulisele sõnavabadusele Soomes

Kirik peab moraalitu apartheidi hukka mõistma

Repliik: mõelgem, kuhu me oleme välja jõudnud

Briti usutegelaste avalik kiri vaktsiinipasside asjus

Mida tähendab uskuda?