Paastu vastu kuuldakse palju vaieldavat. Ja ongi kerge ta vastu vaielda ning terava sõnaga inimene võib kergesti ta vastu kahtlust sünnitada, iseäranis nende inimeste meeles, kes pole harjunud maast madalast paastuma ja paastu tähendust täielikult ei tunne. Tõtt armastades ja tõtt sihiks pidades pakume järgmised read paastu tähenduse seletuseks, tõe tunnistuseks, nõtrade kosutuseks ja tühja vaidlemise tuju vaigistamiseks.

JUMAL ON PAASTU SEADNUD

Jumal seadis paastu juba siis, kui Ta inimese maa peale elama pani ja talle roaks õnnistas kõik seemet kandvad taimed ja kõik puud, kus peal puuvili on (1Mo 1,29). Paradiisis andis Jumal Aadamale käsu paastu pidada, kui teda hea ja kurja tundmise puust süüa keelas (1Mo 2,16–17), ja sellest käsust üleastumise läbi langes inimene hukatuse sisse. Alles pärast veeuputust, kui Jumal uuesti maailma õnnistas ja tõotas, et Ta ei taha enam hävitada kõike, mis elab, inimese kurjuse pärast, õnnistas talle ka roaks kõik, mis liigub ja mis elus on (1Mo 8,21; 9,3).

VANA TESTAMENT KÄSIB PAASTU PIDADA

Seadust paastust, mis Jumal alguses andis, kordas Ta mitmel kombel Vanas Testamendis; ja kui me Pühakirja loeme, näeme selgesti, kui tähtsaks inimesed seda seadust pidasid.

Prohveti Joeli raamatust loeme: Aga nüüdki veel lausub Issand: Pöörake minu poole kõigest oma südamest ja paastumisega ja nutuga ja kaebusega. Aga käristage lõhki oma süda ja mitte oma riided... Puhuge pasunat Siionis, pühitsege paastu, kuulutage maha suurt püha (Jl 2,12–15).

Tobia raamatust loeme, kuidas peaingel Raafael, keda Jumal oli saatnud, Tobiale ja tema pojale räägib: Palve on hea paastudes ja vaestele andes ja õigust tehes. Parem on vaestele anda, kui kulda varanduseks koguda. Sest annid, mis vaestele antud, päästavad surmast ja needsamad rüüstavad kõik patud ära. Kes vaestele annavad ja õigust teevad, neile saab elu rohkesti (Tob 12,8–9).

Täielikumalt räägitakse Moosese paastumisest, kui ta Siinai mäel Jumalaga kõneles nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata (2Mo 34,28).

Paastumise seadusest peeti kindlalt kinni kogu Vana seaduse ajal. Paastu peeti Moosese ajal, paastu peeti kohtumõistjate (Ko 20,26) ja kuningate (1Sa 7,6) ajal, paastu peeti ka pärast Baabüloni vangipõlve (Es 8,21).

Vanas Testamendis olid ülearvulised kogu rahva ja ka üksiku inimese paastud.

Moosese ja Eelija neljakümnepäevaline paast oli ülearvuline, iseäralise käsu järele.

Kogu rahva paast oli see, mida Jumala rahvas igal aastal seatud ajal pidas, nagu neljanda, viienda, seitsmenda ja kümnenda kuu paastumine (Sk 8,19), mida juudid nüüdki veel peavad.

Seitsmenda kuu (meie septembrikuu) kümnendal päeval oli neil äralepitamise paastu püha, mis pidi Issandale väga püha olema (2Mo 30,10; 4Mo 29,7). «Ja see olgu teile igaveseks kohustuseks,» käsib Jumal äralepitamise pühast. «Seitsmenda kuu kümnendal päeval peate alandama oma hinged... sest sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Issanda ees» (3Mo 16,29–30). See paast kestis öö ja päeva: üheksanda päeva õhtust kuni kümnenda päeva õhtuni pidi kõik rahvas ilma söömata olema – paastuma.

Kogu rahva paast oli heebrea rahval veel kümnenda kuu (meie jõulukuu) kümnendal päeval selle mälestuseks, kui Juuda kuningas Sidkija ajal Paabeli kuningas Nabukadnetsar Jeruusalemma piiras (Jr 39,1; 52,4; 2Ku 25,1); neljanda kuu (meie juunikuu) üheksandal päeval Jeruusalemma langemise ja ohvritoomise lõpetamise mälestuseks (Jr 39,2; 52,6–7); viienda kuu (meie juulikuu) kümnendal päeval Jeruusalemma ja templi mahapõletamise mälestuseks (2Ku 25,8; Jr 52,12); kaheksateistkümnenda kuu (meie veebruarikuu) kolmeteistkümnendal päeval Estri paastumise mälestuseks (Er 9,31) ja muud. Üksikut paastu pidasid üksikud inimesed, ehk ka kogu rahvas mõnel iseäralikul puhul. Nõnda loeme Kohtumõistjate raamatust, et kui Iisraeli rahvas pidas õnnetut kodusõda Benjamini soo vastu, siis läksid kõik Iisraeli lapsed ja kogu rahvas üles ja tulid Peetelisse ja nutsid ja jäid sinna Issanda ette ja paastusid sel päeval õhtuni (Ko 20,26). Kui seaduselaegas vangist tagasi toodi, siis kogunes Saamueli sõna järele kogu rahvas Mispasse, ammutas vett, valas Issanda ette ja paastus sel päeval (1Sa 7,6). Kui Saul ja ta pojad Gilboa mäel tapeti ja nad Jaabessi tamariskipuu alla maeti, siis paastus rahvas seitse päeva (1Sa 31,13). Kui pealik Abner lahingus langes, siis Taavet vandus ja ütles: Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud (2Sa 3,35). Lapse surma pärast otsis Taavet Jumalat ja paastus kõvasti ja magas ööd maa peal (2Sa 12,16). Prohvet Eelija paastus nelikümmend ööd ja päeva, enne kui Hoorebi mäele läks (1Ku 19,8). Kuningas Joosafat pööras omad silmad Issandat otsima ja kuulutas välja paastu kogu Juuda maal (2Aj 20,3). Nehemja omas raamatus räägib enesest, et kui ta Jeruusalemma hädast kuulis, istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees (Ne 1,4). Juudit paastus iga päev oma lesepõlves (Ju 8,5–6). Ester laskis juutidele kuulutada: Paastuge minu pärast, nõnda et te kolm päeva ei võta süüa ega juua ööd ega päevad; ka mina tahan nõnda paastuda oma tüdrukutega (Er 4,16).

Kuningas Taavet ütleb iseenda kohta: Mul oli kotiriie kuueks, ma vaevasin oma hinge paastumisega (Ps 35,13). Mu põlved nõtkuvad paastumisest ja mu liha lõpeb ära (Ps 109,24).

Reekabide lapsed ütlesid prohvet Jeremijale: Meie ei joo veini, sest Reekabi poeg Joonadab, meie isa, on meid keelanud, üteldes: Ärge iialgi jooge veini, ei teie ega teie lapsed (Jr 35,6). Kuninga Joojakimi viienda aasta üheksandal kuul kuulutati maha paastu päev kogu Jeruusalemma rahvale ja kõigile, kes mujalt Jeruusalemma olid tulnud (Jr 36,9).

Prohvet Taaniel räägib enesest: Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat. Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega viina ei saanud ma suhu (Tn 10, 2–3).

Paastu ei pidanud mitte ainult Juuda rahvas, vaid ka pagana rahvas. Prohveti Joona raamatust loeme: Ja Niineve mehed uskusid Jumala sisse ja kuulutasid ühe paastupäeva; ja nii nende suuremad kui nende vähemad panid kotiriided selga (Jn 3,5).

Nõnda täideti paastumise seadust Vana seaduse ajal. Eks see ole meile kõigile paastu pidamise eeskujuks? Apostel Paulus ütleb: Need asjad on meile ettetähenduseks sündinud... see on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud (1Ko 10,6–11). Jeesus Kristus ise nimetab Niineve rahvast meeleparandamise eeskujuks: Niineve linna mehed astuvad kohtus esile ühes sellesinatse sugupõlvega ja mõistavad teda hukka; sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale; ja vaata, siin on enam kui Joona (Mt 12,41).

Selle vastu ehk öeldakse, et Kristus on meid Vana seaduse ikkest päästnud, kuidas ka apostel Paulus ütleb: Seepärast, vennad, ei ole me ümmardaja, vaid oleme vaba naise lapsed. Püsige siis selles vabaduses, millega Kristus meid on vabaks teinud, ja ärge laske ennast mitte jälle orjaikkesse panna (Ga 4,31–5,1). Aga loe edasi, mis apostel kirjutab: Kui teie ennast lasete ümber lõigata, siis ei ole teil Kristusest mingit kasu (Ga 5,2). Neist sõnadest näeb selgesti, mis ikkest Kristus meid vabaks tegi – ümberlõikamise ja kõikide ohvrikommete ikkest. Seepärast meie ei lasegi endid ümber lõigata ega ohverda lambaid, vasikaid, härgi, sikke, linde ja muid elajaid. Aga Kristus pole meid vabaks teinud sellest Vana seaduse ikkest, mis on Jumala tahtmise tundmine ja Tema seaduse täitmine, ning ka mitte paastu pidamise seadusest; muidu võiksime ennast üleüldse vabaks ütelda Jumala seaduse täitmisest, mis Ta kahe kivilaua peale oli kirjutanud.

UUS TESTAMENT KÄSIB PAASTU PIDADA

Uues Testamendis kinnitas Lunastaja Jeesus Kristus oma õpetuse ja eluga paastupidamise seadust ning pani selle ka aluskiviks ristikoguduse asutamise juures. Ta ise paastus nelikümmend päeva ja teisi õpetas paastu pidama. Kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad. Aga kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma pale (Mt 6,16-17). Johannese jüngrid tulid ja ütlesid Jeesusele: «Mispärast meie ja variserid paastume, aga sinu jüngrid ei paastu?» Ja Jeesus ütles neile: «Kas pulmarahvas võib siis paastuda, kui peigmees nende juures on?» Niikaua kui peigmees nende juures on, ei või nemad mitte paastuda. Aga päevad tulevad, mil peigmees nende käest ära võetakse, ja siis nad paastuvad (Mt 9,14–15; Mk 2,18-20; Lk 5,33–35). Kristus ütles: Seesinane (kurjade vaimude) sugu ei lähe muidu välja kui aga palve ja paastumisega (Mt 17,21; Mk 9,29). Igaüks peab enesest kurjad vaimud eemale ajama ja end nende eest hoidma. Aga kuidas seda teha? Kristus ütles, et üksi paastumise ja palve läbi. Kas sest pole küllalt selge, et igaühe kohus on paastuda ja paluda? Kiusajale saatanale ütles Jeesus: Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis Jumala suust tuleb (Mt 4,2–4; Mk 1,13; Lk 4,2–4). Nõnda õpetab Lunastaja Kristus paastu pidama. Nõnda õpetavad Tema järele ka Tema apostlid.

Apostel Paulus kirjutab: Elagem ausasti kui päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis... ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks (Ro 13,13–14); Ärge keelake endid teineteisele muidu kui ehk mõlemate tahtes mõneks ajaks, et teil aega võiks olla paastuda ja paluda (1Ko 7,5); kõiges me näitame endid kui Issanda teenrid: suures kannatuses, mitmes viletsuses, mitmes hädas, mitmes ahastuses, haavus, vangis, mässamises, mitmes paastumises (2Ko 6,4–5), töös ja vaevas, sagedasti valvamises, näljas ja janus, sagedasti paastumises (2Ko 11,27). Ärge joovastuge veinist, kust tuleb üks õnnetu elu (Ef 5,18). Seepärast ärgem magagem nagu teised, vaid valvakem ning olgem kained (1Te 5,6).

Apostel Peetrus ütleb ka: Seepärast vöötage oma meele niuded ja olge kained; ja lootke täiesti armu peale, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmutamise läbi (1Pe 1,13). Olge kained, valvake, sest teie vaenlane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer ja otsib, keda neelata (1Pe 5,8).

Uus Testament räägib ka sellest, kuidas Jumala õiglased paastu pidasid.

Johannesel oli kuub kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema roog oli rohutirtsud ja metsmesi (Mt 3,4). Ja Kristus ise ütleb Johannese kohta: Sest Johannes tuli, ei söönud ega joonud (Mt 11,18), ja teda kiites nimetab teda prohvetiks, ja veel ülemaks kui prohvet – ingliks, ning lisab juurde: Tõesti Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas tõusnud suuremat kui Ristija Johannes (Mt 11,9-11).

Apostlitest räägitakse: Aga kui nemad Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: «Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks mina nad olen kutsunud.» Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid omad käed nende peale ja saatsid nad teele (Ap 13,2–3). Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks (Ap 14,23).

Kristuse poole ümber pööratud apostel Paulus ei söönud ega joonud kolm päeva (Ap 9,9), ja mitmes kohas oma raamatutes räägib ta, kuidas ta paastu pidanud.

Õiglane Anna, 84-aastane lesknaine ja prohvet, oli ikka pühakojas ning teenis ööd ja päevad Jumalat paastumise ja palvetega (Lk 2,36–37).

Väepealik Korneelius ütleb enesest: Ma olen neli päeva paastunud sestsinatsest tunnist saadik ja üheksandal tunnil palusin mina Jumalat omas kojas. Ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis (Ap 10.30).

Apostel Paulus räägib Timoteusele: Ära joo enam ainult vett, vaid võta pisut veini oma sisikonna pärast ja oma sageda põdemise pärast (1Ti 5,23). Eks näe, kui kangesti Timoteus paastus: ei võtnud sugugi veini, nõnda et tema õpetaja Paulus tema põdemist nähes pidi teda käskima pisut veini võtta.

Nõnda pidasid paastu pühad apostlid, kui peigmees neilt sai ära võetud, see on kui Kristus nende juurest ihuga taeva läks; ja nende jälgedes käisid suur hulk ristikoguduse õiglasi ja pühasid isasid, kes kainuse, paastumise, palve ja vagaduse läbi üle kogu ristikoguduse kuulsaks ja inglite sarnaseks said, nagu Teeba Paulus, Antonius Suur, Eutümius, Makarius, Sabbas, Onufrius, Teodosius ja paljud teised. Niisugusi maapealseid ingleid oli suur hulk Liibüa, Teeba ja Egiptuse kõrbetes, Athose, Siinai, Niitria mägedel ja muis paigus, kellest jutustavad ristikoguduse ajaloo raamatud ja kelle elu imeväärt püha ja puhas oli. Neist kõikidest siin jutustada pole ruumi ega aega. Aga kõikide nende ja nendesarnaste kohta on Kristus ütelnud: Minge sisse kitsast väravast; sest see värav on kitsas ja see tee on vaevaline, mis elu sisse viib, ja pisut on neid, kes selle leiavad (Mt 7,13; Lk 13,24). Aga kus on see kitsas värav ja vaevaline tee?

Kas seal, kus Jumala õiglaste eeskujul kindlasti paastu peetakse ja puhast elu armastatakse, või seal, kus paastust ja kasinusest ei hoolita ja teenitakse kõhtu, mis saab ebajumalaks? Mõtelge ise järele.

PAASTUMISE AEG

Vanas seaduses oli paastumise aeg seadusega määratud rahva puhastamiseks ja meeleparandamiseks. Ülearvulised paastud olid mõneks iseäralikuks tööks valmistumiseks. Mooses paastus nelikümmend päeva, enne kui ta Siinai mäele läks Jumala käest käsusõnu saama. Prohvet Eelija paastus ka nelikümmend päeva, enne kui ta Hoorebi mäele läks. Kristus paastus ka nelikümmend päeva enne seda, kui Ta avalikult välja astus rahvale armuõpetust kuulutama. Ristija Johannes valmistas ennast paastuga meeleparandust kuulutama.

Jeesus Kristus rääkis paastumise seadusest üleüldse ega seadnud oma järelkäijatele määratud aega paastu pidamiseks; sest nõnda kui kõik Tema õpetus üleüldine oli, nõnda oli ka Tema paastumise seadmine üleüldine. Siiski rääkis Ta ka paastumise ajast, kui ütles, et Tema jüngrid paastuvad siis, kui peigmees neilt ära võetakse.

Ka apostlid on ennast tähtsamateks ettevõtmisteks paastuga valmistanud, nagu siis, kui nad Barnabast ja Saulust paganatele armuõpetust kuulutama saatsid. Aga täielikku paastumise seadust pole ka apostlid oma raamatutes kirja pannud ega paastumise aega määranud, vaid suusõnal ristikogudusele andnud, kuidas apostel Pauluski ütleb: Niisiis seiske vennad ja pidage neid õpetusi, mis te olete õppinud kas sõna või meie kirja läbi (2Te 2,15), ja teises kohas: Ma kiidan teid vennad, et te igas asjas minu peale mõtlete ja peate seadmised, nõnda kui ma nad teile olen andnud (1Ko 11,2). Mida apostlid ei saanud ise korda seada, selle jätsid nad oma järglaste hooleks, keda nad eneste asemele ristikoguduse elu seadma panid ja toimetama, mida veel vaja oli (Tit 1,5), ning kuulutasid kõikidele: Kuulge oma juhatajaid ja võtke nende sõna, sest nemad valvavad teie hingede eest, nõnda kui need, kes vastust peavad andma. Mõtelge oma juhatajate peale, kes teile Jumala sõna on rääkinud, pange tähele nende elu otsa ja elage nende usku mööda (He 13,17; 13,7).

Seepärast peab ka iga ristiinimene täitma paastu seadusi, mis apostlite järglased ja ristikogudus on kinnitanud, ning igale ristiinimesele on kohuseks pandud paastu pidada selleks seatud ajal. Ristikogudus ei jätnud mitte paastumist igaühe äranägemise hooleks, vaid seadis meile vaimulikuks valvamiseks kindlaksmääratud aja, sest meie head tahtmisedki vajavad õiget juhatust ja seadust. Sõjamees ei söö ega joo vahipostil, vaid valvab vaikselt ja teraselt selle järele, mis ta vaatamise alla on antud ja mis peale valvama pandud. Niisama peab ka ristiinimene paastu ajal keelatud roast ennast hoidma ning vaikselt ja teraselt iseenese ja oma vaimuliku vaenlase järele valvama. Kui sõjamees vahipostilt lahti saab, siis võib ta vabamalt elada. Nõnda lubatakse Kristuse sõjamehele ka toidu poolest vabamat elu, kui paastu aeg lõpeb.

PAASTUAJA KASINUS

Paast on kõrgem kui kasinus. Kes paastub, see on ka kasin; aga kes kasin on, seeigakord ei pea paastu. Kasinus aitab tervist hoida, paast aitab õigeks saada ja puhastab hinge. Kasinust on tarvis alati, paastu aga kindlaksmääratud ajal (Lk 5,35). Kasinus on iga mõistliku inimese omadus, paast aga Jumala ja ristikoguduse seadus. Kasinus ei tee vahet roogade vahel, paast aga arutab, millist rooga, millal ja kui palju võtta. Paastul on mitu astet. Kõige kõrgem aste on see, kui paastuja on söömata kolm (Ap 9,9) või rohkem päevi (Mt 4,2); teine aste – kui paastuja kuiva leiva, kuivatatud puuvilja ja veega rahul on, kolmas aste – kui taimeõliga või ilma õlita sooja toitu valmistatakse, ja neljas aste – kalaroog.

Ihu poolest paastudes peame ka vaimu poolest paastuma. Paastu aeg on ka palveaeg. Paastuja peab ennast maailma kärast ja murest eemale hoidma ja armutegusid kasvatama. Paastu aeg on kõige hõlpsam vaimuliku varanduse korjamise aeg nagu kirikulaulgi ütleb: «Ihu poolest paastudes, paastugem, vennad, ka vaimu poolest; päästkem lahti neid, kes on ärarõhutud, kiskugem katki kõik ülekohtused võlakirjad; murdkem oma leiba näljastele ja viigem oma kotta need viletsad, kes on ilma varjuta, et me Kristuse, meie Jumala käest suurt armu saaksime.»

MIS KASU ON PAASTUST

Paast vaigistab lihahimu ja see on Jumalale meelepärane, et meie oma patuse ihuühes tema ihaldamistega ja himudega risti lööme, kuidas ka apostel räägib: Ma sunnin oma ihu ja talitsen seda (1Ko 9,27). Lihahimude talitsemine on meile suureks kasuks. Kui hull hobune võimust saab ja lõhkuma hakkab, siis viib ta inimese sinna, kuhu see ei tahaks minna, kargab temaga sügavasse kraavi ja hukutab ära. Nõnda juhtub ka siis, kui inimese lihahimudele ja ihaldamistele voli antakse. Kui neid keegi ei talitse, siis võivad nad inimese väga hõlpsasti hukatusse kihutada. Lihahimud on otsekui tuli, mis seda enam leegib, mida rohkem talle rooga visatakse ja viimati saab hoopis nende sõnakuuljaks orjaks. Kuule, kuidas sest Pühakirjas räägitakse: ja nad söövad ja nende kõhud saavad täis ja nad lähevad lihavaks; ja kui Jesurun lihavaks sai, lõi ta takka üles... ja tõukas Jumala ära, kes ta teinud ja teotas oma õnnistuse kalju ära (5Mo 31,20; 32,15). Aga kes lihahimus elab, see on elavalt surnud (1Ti 5,6). Aga see olgu sulle teada, et viimseil päevil tulevad hirmsad ajad. Sest siis on inimesi, kes iseenestest palju lugu peavad... kes priiskajad, valjud, äkilised, uhked, niisugused, kes lihahimusid enam armastavad kui Jumalat (2Ti 3,1–4). Kõhutäitja on täislastis laeva sarnane, mis sügavalt vees istub ja vaevalt edasi jõuab. Aga paastuga tulevad inimesel paremad mõtted, ta tunneb oma himude orjust, parandab meelt ja pöörab ennast Jumala poole nagu eksinud poeg, kes võõral maal paremad mõtted sai ja ütles: Ma võtan kätte ja lähen oma ise juurde ja ütlen talle: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees (Lk 15,14,17-18). Paast päästab lahti lihasidemed, mis vaimu kammitsevad. Täis kõht teeb inimest laisaks ja uniseks. Kui kõht kerge on, siis on inimene omas tegevuses erk ja virk; meel on selge, tundmised ja ihaldamised rahulised ja puhtad ning vaim tõuseb sagedamini palvele (Mt 17,21). Lahke ja erk vaim teeb ka inimese näo erguks, lahkeks ning kogu keha terveks ja tugevaks (Ta 1,15). Sest mida vähem on kehas toitu, seda vähem on mädanemist ja põlemist. Mida nõdramaks alandatakse ihu uhkus, seda avalikumaks saab inimese sees Jumala arm, mis nõtruses vägev on (2Ko 12,9-10). Kuulsad paastupidajad rändasid kõrbesid ja mägesid mööda, viletsuses ja hädas, näljas ja janus, metsaviljaga, kuiva leivaga ja puhta veega ennast toites, aga olid terved ja elasid 80–90 aasta vanuseni. Kas võivad sarnast vaevalist elu nii kaua kannatada need, kes suure hoolega oma ihu kasutavad ja kalli riidega ja magusa roaga ning laisklemisega teda õrnaks teevad? Paastul on väga hullud lihahimud kinni pidada, vihavaenu, tigeduse ja kadeduse tuld kustutada, kõrkust ja tühja kiitlemist kaotada, kiimalust vaigistada ja kõik ihulikud tundmised ohjes pidada.

Paast valmistab hinge palvele ja puhastab teda Jumalat nägema. Mooses valmistas oma hinge ette paastuga, enne kui julges Jumalaga kõnelema minna ja käsusõnad vastu võtta (2Mo 34). Prohvet Eelija paastus, enne kui kõlblikuks sai vaikse tasase hääle näol Jumalat kuulda (1Ku 19). Taaniel paastus kolm nädalat, enne kui Jumala avalduse osaliseks sai. Paast on vahend, mis inimese meelt taeva viib; paast on tiivad, mille abil hing taevasse lendab, kus ta taevalikke saladusi näha saab.

Paast toob Jumala abi ja armu. Paastu läbi andis Jumal Iisraeli rahvale võidu vaenlaste üle (1Sa 7). Paastu läbi sai üleannetu Ahab vähemat nuhtlust (1Ku 21). Paastu läbi pääses hukatusest Niineve rahvas (Jn 3). Paastu läbi pääsesid juudid surmast (Er 4). Armu kuulutab prohvet paastumise läbi: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates; pöörduge Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest (Jl 2,12–13).

Paast teeb meid Lunastaja kannatuste, surma ja au osalisteks. Lunastaja paastus ja alandas ennast ristisurmani (Fi 2,8) ja ka meie peame ärasalgamises ja alanduses Tema järel käima (Fi 3,10), et ma Tema kannatamisest osa saaksin ja tema surma sarnaseks muutuksin (Fi 3,10). Sest samasugune meel olgu teie sees, mis ka Kristuse Jeesuse sees oli (Fi 2,5), ütleb apostel Paulus. Et nüüd Kristus lihas meie eest on kannatanud, siis ehtige ka teie endid sellesama meelega kui sõjariistadega (Pe 4,1). Ka Kristus ise manitses oma apostleid kannatustest osa võtma: Sest Ma olen teile eeskuju andnud, et ka teie nõnda teeksite, kuidas Mina teile olen teinud (Jh 13,15).

Paast teeb meid ka Jumala sõprade – õiglaste – elu, kannatuste ja surma osalisteks, kui me nende mälestuseks paastume, apostli manitsust meeles pidades: olge minu järelkäijad (1Ko 4,16). Lunastaja ja Tema sõprade mälestuseks paastu pidades me tunnistame, et nad meile usus ja vaimulikus elus eeskujuks on; aga nende kannatuste päevadel paastudes tunnistame, et me nende kannatusi ja haavu meie pattude pärast kalliks peame. Ka ristikoguduse isad ja õiglased kiidavad Lunastaja ja Tema apostlite õpetuse järele paastu kasulikuks inimese ihule ja hingele.

Kuulus paastupidaja Atanasius Suur kiidab nõnda paastu: «Paast arstib tõbesid, kuivatab ära inimese kehast kahjuliku vedeliku, peletab ära kuradid, ajab eemale roojased himud, valgustab meelt, puhastab ihu ning ülendab inimese vaimu taeva aujärjele.»

Nüssa linna piiskop püha Gregorius räägib: «Kuidas suvel palavaga tuulehoog lämmatavat hingust jahutab, nõnda jahutab ka paast lihahimude palavust, mis täidetud kõhust sünnivad. Ta teeb liha lahjemaks ja kergemaks, vähendab soonte pinevust, mis liiast verest kangesti põksuvad ja annab neile puhkamist. Aga kui veri soontes pikkamisi liigub ja peaaju aurust puhtad on, siis on peas õige järg ja rahu. Kasinus laseb ka kõhtu puhata, mis rohkesti sissevõetud toidu kallal rasket seedimise tööd teeb ja nagu täis katel alati peab keema. Kui kõht täidetud ei ole, siis vaatavad silmad selgesti, jalad ja käed liiguvad korrapäraselt! Hingamine on ka rahulik ja lahke; vaata, paastuja kõnegi on arulik ja selge, sest mõtted on selged ja ihu puudused teda ei takista; paastuja magab ka rahulikult, sest liigsed unenäod ei kihuta teda taga. Paastumine on tulevase surematu elu maitsmine. Sest siis, kui meie sest puudulikust ihust pääseme, vabaks saame, oma kõhtu ja himusi enam ei orja: nõnda ka nüüd, kui meie paastumisega ihu tahtmisi vaigistame, võime juba pisut seda tulevast elu aimata. Jätkem siis maha kõhu orjus, sest keegi ei või ühel ajal kõhtu ja Jumalat teenida.»

Püha Johannes Kuldsuu räägib paastust: «Paastuja on virk, mõistlik, palub targasti, vaigistab vaimu kõrkust ja saab Jumala armu osaliseks. Seepärast apostlid paastusidki alati. Kes paastub ja palub, sel on kaks tiiba, kergemad kui tuul; kes paastudes palub, see ei laiskle ega haiguta; ta on virk ja hakkaja kui tuli, ta tõuseb kõrgele maa pealt; ta on tõesti võitleja kurjade vaimude vastu.»

Nõnda kiidavad paastu kasu Pühakiri ja ristikoguduse isad. Tahad sa veel tunnistust, siis pane ise tähele, kuidas see ehk teine roog, mis kaua aega inimest toidab, tema ihu ja hinge omadusi muudab, inimesele silmnähtavalt ühe või teise näo annab. Ehk oled näinud inimest, kes kaua aega lihatoitu sööb ja viina joob? Vaata, kui tugev keha tal on, kui pinevalt ta liha musklid paisuvad, kui järsku ja tugevasti ta palav veri soontes kupatab, aga vaata ka, kui julge ta näost ja sõnadest on, kui kergesti ta vihaseks saab, kui vali ja äkiline ta oma tegudes ja tuline oma himude tujus on. Hoopis teiseks muudab inimest paasturoog. Ta parandab inimese tervist, annab rahu ja puhkamist kõhule, puhastab sisikonda, jahutab verd ja seeläbi päästab keha mitmest tõvest, mis paksust verest sünnivad. Pühad Isad teadsid seda ja seepärast pidasid paastu kõige paremaks abinõuks paganarahva elu parandamisel ristiusu õpetuse järgi.

MIDA RÄÄGITAKSE PAASTUMISE VASTU?

1. Jumal lõi inimese, et ta valitseks kalade üle, kes meres, ja lindude üle, kes taeva all, ja lojuste üle, ja kõige maa üle (1Mo 1,26); ja õnnistas Noad ja tema poegi kõikide loomade üle valitsema, üteldes: Kõik, mis liigub, mis elus on, olgu teile roaks, kõik annan Ma teile nõnda kui halja rohu (1Mo 9,3). Kõik oled Sa inimese jalge alla pannud: pudulojused ja härjad, kõik on puhas, ja ka metsa lojused, linnud, mis taeva all, ja kalad, mis meres (Ps 8,7–9), – kõik loomad andis helde Jumal inimesele kasuks, ja mõned elajad muuks ei kõlbagi, kui inimesele toiduks, nagu kanad, haned ja muud, ning nende toiduks keelamine oleks siis Jumala tahtmise vastu ja helde heategija andide põlgamine.

Hea küll! Ent ega kõik elajad pole selleks loodud, et inimene neid ära sööks, vaid muist on antud ka teistele elajatele toiduks, muist arstirohuks, muist looduse iluks ja ehteks – Jumala auks. Kui peaksime kõiki elajaid sööma, millest midagi muud kasu ei saa, siis peaksime toiduks pruukima ka madude, usside ja muude roomajate liha, kui ka ämbliku, kaarna, nahkhiire, öökulli ja muude liha, sest neist ei nähta inimesele mingit otsest kasu olevat. Iga roog on muidugi inimesele kasuks antud, aga ikka omal ajal ja omas paigas, nõnda kuidas ka looduses kõik on korrapäraselt seatud. Seepärast, kui ristikogudus mõnel ajal mõnda toitu keelab ja mõnda lubab, siis pole see mitte Jumala seaduse vastu. Kuule, kuidas ka apostel Paulus ütles: Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõik on mul luba teha, aga miski ei tohi mind oma meelevalla alla saada; kõik on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu (1Ko 6,12; 10,23).

2. Prohvet Jesaja raamatus ütleb Jumal ise Iisraeli rahvale: Nad küsivad mu käest õiguse kohtuseadusi ja soovivad Jumala ligiolemist: «Mispärast paastume meie ja Sina ei näe seda? Meie vaevame oma hinge ja Sina ei tunne?» Vaata, oma paastu päeval leiate teie õiendada soove ja sunnite kõiki oma teolisi taga. Vaata, teie paastute, et riielda ning tapelda, ja õela rusikaga lüüa; teie ei paastu täna nii, et teie häält oleks kuulda üleval. Kas paastumine, mis mulle meeldib, peaks niisugune olema, päev, mil inimene oma hinge vaevab? Kas see, kui ta oma peaga kummardab kui kõrkjas, ja kotiriide ning tuhka enese alla paneb? Kas sa seda hüüad paastumiseks, mis on Issanda meelepärast? Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: vallanda õeluse kütked, tee lahti ikke jutad ja lase vabaks, kes on painutatud; ja kiskuge kõik ikked ära. Eks see ole paastumine, kui sa oma leiba murrad näljasele, ja viid oma kotta kodutud viletsad; kui sa näed, kes alasti, ja katad teda, ja kui sa ennast kõrvale ei hoia oma ligimese eest (Js 58,2–7). Nõnda räägib ka prohvet Jeremija (Jr 14) ja prohvet Sakarja (Sk 7). See tunnistavat, et paast ei olevat Jumalale meelepärast ja paastu läbi ei võidavat Jumala armu saada.

Kuidas nõnda? See on ju kiitus õigele paastule, kuidas Õigeusu Kirik ka õpetab, ja laitus mõistmatule paastule! Kui Jumal ütleb, et selline paastuja ei ole Talle meelepärast, kes oma meelt ei paranda, siis on ju selge, et Talle on meelepärast selline paast, mis meeleparandamisega ja vagadusega ühendatud on. Kuidas Jumal ütleb? Oma paastu päeval leiate teie õiendada soove ja sunnite kõiki oma teolisi taga... teie paastute, et riielda ning tapelda, ja õela rusikaga lüüa... Kas paastumine, mis mulle meeldib, peaks niisugune olema? ütleb Jumal. Lühidalt võiks need sõnad nõnda kokku võtta: «Paast on mulle meelepärast, aga kurja meelt, mis paastu rikub, mina vihkan.» Näituseks: Sa ei salli küüslauku. Kas on su meelepärast ka kõige magusam roog, kui tal küüslaugu hais juures on? Ei ole? Seesama lugu on ka paastumisega. Paastumine on magus roog, kuidas ka ingel Tobia raamatus ütleb: Palve on hea paastudes ja vaestele andes ja õigust tehes. Parem on vaestele anda, kui kulda varanduseks koguda (Tob 12,8). Aga kui sa sellele heale roale oma meelekurjuse küüslauku juurde segad, siis on see kõige parem roog Jumala meelest paha. Kui Niineve rahvas hukatust kartes nutuga paastus, kurja tee pealt kõrvale pööras ja eksitust kahetses, siis andis Jumal talle andeks ja pöörast hukatuse temalt ära (Jn 3). Ja nimelt nõndasamuti õpetab ka Õigeusu Kirik, et õige paastumine on kasinus ning tigeduse, vale ja himude eest hoidumine ning meeleparandamine. Ihu ja hinge poolest ühendatud paastumine on Jumalale meelepärast. Seepärast ongi Õigeusu Kirik seadnud, et paastu ajal, iseäranis suure paastu ajal, peavad usklikud oma patte kahetsema ja Jumala Armulaual käima.

3. Jeesus Kristus ütles: Mitte see, mis suust sisse läheb, ei tee inimest roojaseks; vaid see, mis suust välja tuleb, see teeb inimese roojaseks (Mt 15,11). Paastu põlgajad ütlevad, et need Kristuse sõnad tegevat paastu tähenduse hoopis tühjaks: sest mis inimene suust sisse võtab, ei roojasta teda.

No jah! Eks rääkigu nad ikka edasi: viin, mis suust sisse võetakse, ei tee inimest roojaseks; keelatud puuvili, mis Aadam ja Eeva paradiisis suust sisse võtsid, ei teinud neid ka mitte roojaseks!

Loeme terve 15. peatüki läbi, siis näeme, mis need Kristuse sõnad tähendavad. Variserid ei sallinud, kui keegi pesemata kätega sõi ja arvasid, et see inimese hinge roojastab. Selle mõtte vastu ütleb nüüd Jeesus, et roa asjalik loomus ei või hinge vaimulikku loomust roojastada, hingele pole sest kahju karta, kas võtad toitu pesemata ehk pestud kätega, kas võtad sisse seda ehk teist rooga. Aga kui roast roojased himud, tigedus, uhkus, laiskus, kuri meel ja ülekohus sünnivad, mis hinge roojastavad ja suust ning tegudest avalikuks saavad, siis roog roojastab inimest siiski. Roal, mis sisse võetakse ja välja läheb, pole midagi süüd, vaid süüdlased on patused himud, mis roast siginevad. Viina loomus ei roojasta inimese hinge, aga viin roojastab inimest, kui ta temas patuseid himusid sünnitab. Puuvili ei roojasta inimese hinge, aga roojastas Aadamat ja Eevat, kui ta neile keelatud oli. Ja Õigeusu Kirik ei peagi rooga roojaseks, sest kui paastuaeg lõpeb, lubab kõiki roogasid maitsta; aga ta manitseb oma lapsi meeleparandamise, patukahetsemise, puhastumise ajal, iseäranis Kristuse kannatuste ja surma mälestuse ajal paastuma, see on hoiduma neist roogadest, mis himusid sünnitavad ja meeleparandamist takistavad, nagu liha, munad, piim, viin ja muud, ning puuvilja roogagi kasinasti võtta, vaid nii palju, kui ihu terviseks tarvis läheb. Jeesus Kristus, kes ise paastus ja Johannese paastumist kiitis ülalnimetatud sõnadega, ei keela mitte paastumist, vaid annab roa loomusele õige tähenduse, lükates ümber variseride valed mõtted ihulikust roast ja kommetest.

4. Veel öeldakse: kui meil paastu ike kaelas on, kuhu jääb siis meie ristiusu vabadus, millest apostel mitmes kohas räägib: Kus Issanda Vaim on, seal on vabadus (2Ko 3,17). Teie olete kalli hinnaga ostetud, ärge saage inimeste orjaks (1Ko 7,23). Seiske nüüd vabaduses, millega Kristus teid on vabaks teinud, ja ärge laske endid jälle orjaikkesse panna (Ga 5,1). Teie ei ole käsu all, vaid armu all (Ro 6,14). Käsku pole seatud õigele, vaid ülekohtustele ja kangekaelseile (Ti 1,9).

Väga rõõmus on kuulda, kui inimene ristiusu vabaduse eest seisab ja seda kalliks peab. Aga sagedasti juhtub, et inimene iseäranis paastu vastu vaidlemise tujul oma jonni ja üleannetust selle kalli sõnaga ehib. Seepärast on kohane lühidalt arutada, mis on see vabadus, millest Pühakirjas räägitakse?

Evangeeliumi õpetuse järgi on tõeline vabadus – vabadus kuradi orjusest ja patu ikkest. Jeesus Kristus ütleb: Tõesti, tõesti Mina ütlen teile, et igaüks, kes pattu teeb, on patu ori (Jh 8,34), ja kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad (Jh 8,36). Apostel Paulus ütleb ka: Kui teie patu orjad olite, siis olite teie vabad õigusest. Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu (Ro 6,20,22). Ristiusu vabadus on ka vabadus Juuda rahva ümberlõikamise, ohvrite ja muude kommete ikkest, kuidas Pühakirjas mitmes kohas räägitakse (Ap 13,10; Kl 2,3; 4,9; 5,1; He 7,12,18). Ristiusu vabadus on ka see, kui Jumala tahtmist hea meelega, ilma sundimata ja lapseliku armastusega täidetakse, agamitte sundimise, hirmu või tasumise pärast, käsu tähest käsu vaimu otsides, kuidas apostel Paulus ütleb: Kui teid Vaimust juhatatakse, siis ei ole teie mitte käsu all (Ga 5,18). Kus Issanda Vaim on, seal on vabadus. Vaat, mis on ristiusu vabadus! Ja sellele vabadusele aitab tõsine paastumine, sest ta kosutab vaimu ja päästab patu orjusest. Pane hoolega tähele, kes õiget vabadust armastab ja kes omavoli ning üleannetust vabaduseks nimetab!

5. Õigusega küsitakse: kuidas võib paastu nõuda vaestelt, kel paastutoitu käepärast ei ole? Ning ka haigetelt ja väetimatelt?

Selle peale ütlen, et paast ei ole mitte toidu puuduse, vaid toidu liigsuse pärast seatud, mitte ihu, vaid himude surmamiseks. Ühelt poolt harjutab paast inimese ihu toidupuudust ära kannatama, aga teiselt poolt juhatab armu anded näljastele appi. Paastumisest võib sedasama ütelda, mida Jeesus neitsilikust põlvest ütleb: kes jõuab mõista, see mõistku (Mt 19,12). Ristikogudus, mis armastuse ja armu põhjusel inimese elu seab, ei pane kellegi peale nii rasket koormat, mida inimene ei jõuaks ära kanda, ja ei põlga ühtegi inimest ära, kes põdemise ehk muu puuduse pärast ei või paastuda, vaid kutsub kõiki Jumala Armulauale ja Paasapüha rõõmule.

Aga see ei anna õigust paastu rikkuda neile, kes paastuda võivad. Üksi viletsad, hädalised ja väetimad võivad ennast vabandada, kui nad ihu poolest ei paastu. Aga kui nad ka hinge poolest ei paastu, siis ei ole ka neil mingit vabandust. Väga ilusti räägib sest püha isa Johannes Kuldsuu: «Olgu et sa haiguse pärast ei võinud paastuda: aga ütle, miks sa ei ole oma vihamehega ära leppinud? Kas see ka ihunõtruse süü on? Kui sa omas südames kellegi vastu tigedust ja kadedust kannad – millega sa siis ennast vabandad, kas ka ihu tõvega? Ma ütlen: paastu! Sa vastad: ei või, olen haige. Ma ütlen: anna armuande vaestele! Sa vastad: ise olen vaene ja oma lapsed tahtvad süüa. Ma ütlen: käi kirikus! Sa vastad: pole aega, töö ootab. Ütlen: loe kirja! Vastad: ei mõista lugeda. Ja ikka on sul õigus. Aga kui ma ütlen: ära vihasta ennast, ei sa või vastata: olen haige, olen vaene, ei mõista lugeda, pole aega. Sul pole mingit vabandust.»

Palju oleks paastu vastu vaidlemisest kirjutada. Aga lõpetame siin oma seletused apostli sõnadega: Kes sööb, see ärgu põlaku seda, kes ei söö; ja kes ei söö, see ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb (Ro 14,3).

SUUR PAAST

Suur Paast, mida peetakse nelikümmend päeva, on juba apostlite ajal seatud, nimelt Jeesuse Kristuse eeskujul, kes ka nelikümmend päeva paastus. Ristikoguduse esimese aja kirjanikud ja ajaloo kirjutajad tunnistavad, et algkristlased on seda paastu apostlite ajast saadik pidanud ja neilt selle pärinud. Seda tunnistavad oma kirjades Ignatius, kes 1. sajandil pärast Kristust elas ja kirjutas, Rooma linna piiskop Viktor 2. sajandil, Aleksandria Dionüsius ja Origenes 3. sajandil, Hieronümus ja Kirillus 4. sajandil ja mitmed teised.

Sestsamast esimesest ajast on säilinud palju kõnesid ja jutlusi, mida pühad kirikuisad paastu ajal pidanud. Neis jutlustes seletatakse ka seda, mispärast on seda paastu nimelt nelikümmend päeva seatud pidada.

Jeruusalemma piiskop Kirillus, kes elas 4. sajandil, räägib oma paastujutluses nõnda: «Niimitu aastat oled sa maailma teeninud ja ilmliku kasu pärast vaeva näinud: kas sa mitte ei või nelikümmend päeva palve jaoks jätta oma hinge kasuks? Selleks on ju küll aega: nelikümmend päeva on sulle pattude kahetsemiseks seatud.»

«Miks meie paastume nelikümmend päeva?» küsib 4. sajandil püha isa Johannes Kuldsuu ja kostab ise: «Enne astusid mõned Jumala Armulauale kunas juhtub ja ilma valmistamata. Aga koguduse isad hakkasid tähele panema, mis suur kahju sarnasest hooletusest sünnib ja seadsid nelikümmend päeva, et võiksime paastumise, palve, armuandide, valvamise, patukahetsemise, pisarate ja muude heategudega endid hoolega puhastada ja siis võimalikult puhta südamega pühale õhtusöömaajale astuda.»

Milaano piiskop Ambrosius räägib 4. sajandil oma paastujutluses: «Miks on seatud nelikümmend päeva paastuda? Eks ole teada, et kui Jumal Noa ajal tahtis üleannetumat inimsugu ära hukata, laskis Ta nelikümmend päeva taevast vihma maa peale valada: selle tähenduseks Jeesus Kristus andis meile nelikümmend päeva paastumiseks, et neil päevil meie peale lahtisest taevast armu vihma valaks, mis meie patud ära peseks ja meid puhtas elus kinnitaks. Eks te tea, et Iisraeli rahvas kõrbes nelikümmend aastat mannaga ennast ülal pidas. Näe, kui kallis on see arv: ta tegi taeva lahti, päästis Noa ja toitis Iisraeli lapsi. Sellepärast ka meie peame kalliks neljakümnepäevast paastu, et ka meile taevas lahti läheks, ka meid taeva arm kastaks ja vaimulike sakramentide manna kosutaks.»

Kuulus 4. sajandi õpetaja Gregorius räägib: «Mooses ja Eelija paastusid nelikümmend päeva; Lunastaja ise paastus maa peal nelikümmend päeva. Seepärast ka meie peame nelikümmend päeva paastudes oma liha vaigistama. Miks nimelt nelikümmend päeva? Esiteks seepärast, et me võime kümmet käsku täita vaid siis, kui elame Kristuse õpetuse järele, mis on kirjas neljas Evangeeliumis; aga neli korda kümme on nelikümmend. Teiseks seepärast, et tänasest päevast Paasapühani on kuus nädalat ehk nelikümmend kaks päeva; kui nüüd sest arvust kuus pühapäeva, mis ei ole paastupäevad, maha arvame, siis jääb kolmkümmend kuus paastupäeva; aga terves aastas on kolmsada kuuskümmend viis päeva ja kolmkümmend kuus päeva on nende kümnes jagu ning sel kombel meie pühitseme Jumalale aasta kümnendiku: terve aasta elame ilmalikele muredele, aga aasta kümnendiku elame Jumalale.»

Algkristlased paastusid kõige suurema hoole ja tõsidusega Suure Paastu ajal ning pidasid seda kõige tõsisemaks meeleparandamise ajaks. Esimese sajandi kirjanik Ermas tunnistab oma raamatus «Karjane», et tema-aegsed ristiinimesed võtsid Suure Paastu ajal toitu üks kord päevas, nimelt õhtul, ei võtnud viina ega midagi muud maiusrooga ja päev läbi olid vagusalt palves.

Johannes Kuldsuu tunnistab ka, et tema ajal pidasid ristiinimesed nii kindlasti paastuseadust, et hädagi ei võinud neid sundida Suure Paastu ajal liha või piimatoitu sööma. «Mõned on nii kindlad paastupidamises, et kas või tuhat korda sunni teda vägisi viina jooma ehk keelatud toitu võtma, ehk tee mis tahes – ta ei võta ja enne kannatab kõik ära, kui keelatud toitu võtab.» Kreeka keisri Justinianuse ajal juhtunud kord suur toidupuudus; siis käskinud keiser Suure Paastu ajal häda pärast turu peal liha müüa, aga rahvas ei ostnud ega söönud liha, kannatas rahuga puudust, aga ammust ajast pühitsetud paastuseadusi ei rikkunud.

Aga ristikogudus manitseb algusest saadik ja õpetab, et Suur Paast peab ka vaimu poolest kõige suurem paast olema, mis on armastuse kasvatamine Jumala ja ligimese vastu, vagadus, palve, Pühakirja lugemine, meeleparandamine, pattude kahetsemine ning vaimuliku varanduse korjamine. Ihulik paast ilma vaimuliku paastuta, kasinus toidu poolest ilma kasinuseta himude poolest, ilma palveta ei too meile kasu.

Johannes Kuldsuu manitseb: «Meie kõige suurem mure olgu, et hinge päästa, patuhimude üle võimust saada, ennast kurjast hoida – see on tõeline paast. Ihulik paast on selleks seatud, et liha väge vaigistada. Paastuja peab kõige enam oma viha vaigistama, tasadusega ja järeleandmisega ennast harjutama, ropud mõtted ja roojased ihaldamised ära kaotama, oma südant ja mõtteid läbi katsuma ja oma hinge üle aru pidama: mis oleme ära teinud, mis puudust täitnud, mis vigu parandanud ja mis veel teha ja parandada on. See on õige paast.»

Püha isa Augustinus räägib: «Suur Paast on meie maapealse elu, aga Paasapüha – tulevase õndsa elu sarnane. Suure Paastu ajal me kurvastame oma pattude pärast. Paasapüha täidab meid rõõmuga: nõnda peame ka oma elu ajal oma patte kahetsema, et tulevase õndsa elu osalisteks saada. Meeleparandamine ja armuteod olgu meie elu töö. Aga kui ilmalikud mured meil selle töö juures tülinaks on, siis ometigi Suure Paastu ajal püüdkem oma südant Jumala käsusõnade väega täita. Lõikuse ajal meie korjame ihu toitu; nõnda ka Suure Paastu – vaimuliku lõikuse ajal korjakem hinge toitu, mis teda igavesele õndsale elule kosutaks. Kes hooletuse pärast parajal ajal pole korjanud, see nälgib aasta otsa: kes nüüd ei viitsi paastuda, paluda, Pühakirja lugeda, ei viitsi vaimulikku nisu ja taevalikku jooki korjata, see kannatab rasket nälga ja igavest janu. Seepärast ometigi Suure Paastu ajal jätkem maha ilmalik lust ja rõõm, tühi ajaviitmine, kahjulik keelepeksmine, mis hingele mürki sisse ajavad, lugegem Pühakirja, aidakem kehvu, trööstigem hädalisi, lepitagem tülitsejaid.»

Johannes Kuldsuu õpetab oma paastujutluses: «Ära räägi mulle: ma olen nii ja nii mitu päeva paastunud, pole seda ehk teist rooga söönud, pole viina joonud; aga ütle mulle: kas sa oled äkilisest tasaseks, tigedast lahkeks saanud. Kui su süda on kurjust täis, miks vaevad oma ihu ilma asjata? Kui sa kadedust ja ahnust täis oled, mis kasu on sest, et sa vett jood? Kui hing – ihu valitseja – eksib, miks sa siis ihu orja – kõhtu – nuhtled? Ära paastu tühjalt; üksnes ihulik paast ei tõsta taeva, aga kui temaga armuteod kaasas on, siis jõuad taeva. Eks ingel ütelnud Korneeliusele: Sinu palved ja su annid on tõusnud üles Jumala ette sind meelde tuletama (Ap 10,4). Sa paastud! Aga tunnista seda oma tegudega. Mis tegudega? Näed vaest – aita teda; näed vihameest – lepi temaga ära; näed ligimest heas põlves – ära saa kadedaks. Paastugu mitte üksnes suu, vaid ka silmad ja kõrvad, käed ja jalad, kõik ihuliikmed.»

Ja tõesti, algkiriku kõige kallim paastukomme oli armuteod. Paastuja kulutab vähem toidu peale ja seda rohkem võib ja peab ta oma varandusest vaestele andma.

Nii tõsiseks ja kalliks vaimu kosutajaks pidas Suurt Paastu algkirik apostlitest saadik, nii tõsiseks ja kalliks on ka meie kohus teda pidada.

Võtame lühidalt kokku Suure Paastu tähenduse.

1. Suur Paast tähendab Kristuse neljakümnepäevalist paastu ja on Tema kannatuse ja surma kalliks mälestuseks, et meie sel ajal ka oma liha ühes tema himude ja ihaldamistega risti lööksime. Kristus ütles: Ma olen teile eeskuju andnud, et ka teie nõnda teeksite, kuidas Mina teile olen teinud (Jh 13,15). Apostel Peetrus ütles: Kristus on teie eest kannatanud ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes (1Pe 2,21). Nõnda räägib ka apostel Paulus (He 2,1; 1Ko 11,1).

2. Suur Paast on patukahetsemise aeg.

3. Suur Paast on Paasapühade ettevalmistamise aeg ja olgu igale usklikule ka püha õhtusöömaaja ettevalmistamiseks.

4. Suur Paast on aasta kümnendiku ohver Jumalale, nagu Pühad Isad seletavad.

 

Preester Karp Tiisiku (1843–1922) raamat «Paast» ilmus esmalt aastal 1898 ja uuesti 1999.

Sõnavabadust ei piirata tavaliselt otsesõnu, tunnistades, et kriitilisust valitsuse või domineeriva ideoloogia vastu soovitakse summutada. Argumendid on ikka ühiskondliku rahu taotlemine, julgeolekukaalutlused, moonutatud teabe leviku piiramine või midagi sarnast, näiteks sõnavabaduse reeglite täpsustamine, nagu väidab valitsuse kavandatava vaenukõne eelnõu puhul Rait Maruste.

Reformierakond juba üritas korra rahva suud lukku lüüa, kuid 16. detsembril 2020 hääletati see eelnõu Riigikogu täiskogu menetlusest välja. Teist meelt olid vaid reformierakondlased ise ja osa sotsiaaldemokraate.

Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu

Vaenukõneseaduse esialgu süütuna tunduv paariline – meediateenuste seaduse muutmise eelnõu – on aga juba Riigikogu menetluses. See lohmakas, kahekümne leheküljepikkune tekst, mille ähmasust peaks korvama seitsekümne viie lehekülje pikkune seletuskiri, on mõeldud korraldama audiovisuaalmeediat, kaasa arvatud videojagamisplatvorme ja sotsiaalmeediakanaleid. Eelnõu üks autoreid Siim Rohtla ei hakanud siiski Maruste kombel keerutama, vaid ütles 15. veebruaril «Aktuaalsele kaamerale», et «meediateenuse seadusega kindlasti piiratakse sõnavabadust, aga seda tehakse parema ja turvalisema ühiskonna nimel». 

Mida parema ühiskonna all mõeldakse, võib oletada tunnuste põhjal, mille alusel on eelnõus keelatud vihkamist õhutada. Need on sugu, rass, nahavärvus, etniline või sotsiaalne päritolu, geneetilised omadused, keel, usutunnistus, veendumused, poliitilised või muud arvamused, kuulumine rahvusvähemusse, varaline seisund, sünnipära, puue, vanus, seksuaalne sättumus ja kodakondsus. 

Loetelu, mida on varasemaga võrreldes järsult laiendatud, ei hiilga loogikaga. Näiteks on raske väita, et sugu, rass või nahavärv pole geneetilised omadused. Kuivõrd nimistu on kinnine, tuleb järeldada, et näiteks enamusrahvuse või loomuliku seksuaalse sättumuse vastu, aga ka elukutse või elukoha alusel võib usinalt viha õhutada küll. Kui viha õhutamist taunida, kas ei peaks olema loomulik, et kõik inimesed on võrdselt kaitstud?

Igatahes tuleb teada, mida täpselt taunida. Seaduskuulekus eeldab ju teadmist, millal pannakse toime süütegu. Viha või vaenu õhutamine on aga laialivalguvad mõisted. Praegu me ei tea, missugust meie ühiskonna probleemi üritatakse seadust kehtestades lahendada. Kas näiteks see, kui ei imetleta seksuaalvähemusi piisava entusiasmiga, on juba viha õhutamine? Varro Vooglaid ja Markus Järvi märgivad, et prokuratuurile ja kohtutele jääb avar tõlgendusruum. Selge see. Tulemus on hirmuõhkkond, mis iseloomustab autoritaarseid režiime. 

Eksperdiks endine EKP ideoloogiatöötaja

Seaduse rakendajaks ehk ühtlasi tsensoriks on ette nähtud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), mille tegevusvaldkond on lai, alates raudtee ohutusjärelevalvest ja lõpetades tarbijavaidluste lahendamisega. TTJA-l on 120 töötajat, neist ühe ametinimetus on tõesti meediateenuste ekspert. Tõsi, tema töökogemus sobib ametiga – tegu on endise Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee instruktori ja ideoloogiaosakonna juhataja asetäitjaga.

Eelnõus on toonitatud, et TTJA peab olema sõltumatu. Süvenedes selgub, et see tähendab eraldiseismist Eesti Vabariigist, seega sõltumatust meie kodanike demokraatlikest valikutest. See-eest on amet kohustatud järgima Euroopa Komisjoni suuniseid. 

Eelnõuga saaks amet ka uue rolli, nimelt peaks hakkama hindama, kuidas Eestis edendatakse meediapädevust. Viimase töö peaks enda peale võtma Haridus- ja Teadusministeerium, olles selles valdkonnas aruandekohustuslik Euroopa Komisjoni ees.

Meediapädevus on aga taas laialivalguv mõiste, mille edendamine võib tähendada nii allikakriitiliste oskuste kui ka vasakliberaalse ideoloogia edendamist. Kindel on aga, et otsuste tegemise protsess kaugeneb Eesti kodanikest. Teisisõnu – võim võõrandub rahvast, nagu see on omane autoritaarsetele režiimidele. 

Vastukaaluks lisan, et mullu novembris ja detsembris tehtud eurobaromeetri uuringu kohaselt hinnatakse sõnavabadust kõrgelt kõigis Euroopa Liidu riikides, aga Eestis, Soomes, Tšehhis ja Hollandis peetakse seda kõige olulisemaks väärtuseks. Seega pole me oma vabaduse eest seistes üksi, ei Eestis ega mujal.

Artikkel ilmus esmalt EKRE väljaandes «Kivisild. Aus Tartu leht» ja avaldatakse siin autori nõusolekul.

See on väga kasulik, et meil mõnikord tuleb kanda risti ja piina, sest seeläbi läheb inimene harilikult enesesse tagasi; ta õpib tundma, et ta on siin ainult vilets rändaja ja et ta oma lootust ei tohi ajutistele kaduvatele selle maailma asjadele rajada.

Ka see on meile kasuks, et meid mõnikord laimatakse, et inimesed meist kurjalt ja halvasti räägivad, ehk küll meil head tahtmised on ja me õigesti talitame. See hoiab meid alandlikena ja kaitseb auahnuse eest.

Just sellal, kui inimesed meid halvaks peavad, kui me kõigile kahtlastena näime, just siis hakkame üles Jumala kui ainukese õige tunnistaja poole vaatama, kes meie südant kõige paremini tunneb ja teab, et meil head ning õilsad püüded on.

+ + +

Niikaua, kuni elame maailmas, ei saa me olla kiusatuste ja kurbuseta. Iiobi raamatus (7:1) on seepärast öeldud, et inimese elu maa peal on lausa sõdimine ja vaev.

Igaüks valvaku oma nõrga külje järele, mille kaudu teda harilikult katsutakse; valvaku ta palves, et saatanal ei jääks ruumi teda petta; paha vaim ei maga, vaid käib ringi ja otsib, keda ta saaks neelata.

Ükski inimene ei ole nii täiuslik ega ükski pühak nii püha, et tal mõnikord kiusatusi ei tuleks; me ei saagi päris nendeta olla.

+ + +

Aga just need kiusatused on inimesele väga kasulikud, olgugi et nad rasked on kanda, sest nende kaudu inimest alandatakse, puhastatakse, õpetatakse ja juhitakse heale teele.

Kõik pühakud on pidanud risti all kõndima ja on seeläbi suuri edusamme teinud.

+ + +

Ükski inimene ei ole täiesti kindlustatud kiusatuste eest seni, kuni ta elab, sest kiusatuste idu on meis enestes, oleme ju lihahimu tagajärjel sündinud (Ps 51:7).

Kui üks kiusatus on möödas, siis ilmub teine; alatiselt peame kannatama, sest oleme kaotanud oma õiguse rahule ja õnnele.

Mõned tahavad kiusatuste eest põgeneda ja just need jooksikud satuvad eriti sügavale.

Sest põgenedes ei suuda me kiusatustest lahti saada, kuid kannatlik meel ja õige, tõsine alandus vabastab meid ristist ja annab võimu oma vaenlaste üle.

+ + +

Mõnedel tuleb oma ärkamise alguses suurte kiusatuste all kannatada, teistel lõpupoole. On ka neid, kelle valu ja hirm, võitlus ja kiusatus kestavad kogu elu.

Mõnda katsutakse õige kergelt, nagu Jumala tarkus ja arm seda heaks arvab, sest Jumal kaalub iga inimese võimeid ja korraldab kõik asjad oma valitute heaks ning kasuks.

Seepärast ei tule kaotada julgust, kui meid katsutakse, vaid tuleb usinasti Jumala poole hüüda, et ta meile igas kiusatuses appi tõttaks ja – apostel Pauluse sõnade järgi (1Kr 10:13) – kiusatustele säärase lõpu teeks, et me seda välja kannatada suudaksime.

+ + +

Mu Issand Kristus, valgusta mind igavese sisemise valguse selgusega, eemalda mu südamehoonest igasugune pimedus.

Aja sealt välja kergemeelsus, ära lase esile kerkida kurjadel kiimalistel mõtetel, lämmata kiusatused, mis mind vägivaldselt ründavad.

Võitle sina ise, võimas Jumal, minu eest, taltsuta ja hävita kurjad loomad, s.o ärritavad ihad, et sinu jõu läbi minusse rahu saabuks ja sinu kiituse hõiskav juubeldus pühades saalides – puhtas südametunnistuses – uuesti võimsalt heliseks ja kõlaks.

Jaga käsklusi tuulele ja tormile, hüüa merele, et ta vait oleks, ütle külmale põhjatuulele: «Ära puhu enam!» ja siis saabub rahu.

+ + +

Issand: Mu poeg, täielikku vabadust ei või sa evida enne, kui oled iseenda täielikult ära salanud.

Ahelais käivad kõik rikkad ja enesearmastajad, kõik ahned, uudishimulikud ja kergemeelsed. Hajameelselt elavad nad väliselt, otsivad seda, mis liha hellitab, ja mitte seda, mis neid võiks Jeesusele Kristusele lähemale viia. Seda nad ehitavad ja tahavad kindlustada, mis ei või püsima jääda. Kõik see möödub ja hukkub, mis pole Jumalast.

+ + +

Issand: Mõned küll jätavad ennast maha, kuid tingimisi. Nad ei usalda Jumalat täielikult, seepärast nad tahavad enese eest ise hoolitseda.

Mõned anduvad alguses mulle täielikult, aga pärast, kui kiusatus neid ründab, langevad nad tagasi, muutuvad isekaks, seepärast nad ei edene ka vooruses.

Ma olen sulle juba tihti öelnud ja ütlen uuesti: jäta ennast maha ja andu minule, siis saad sa suure seesmise rahu naudingu osaliseks.

Anna kõik kõige eest, ära eralda sellest midagi, ära ihka midagi tagasi saada, jää puhtalt ja muutumata minusse püsima, siis omandad minu. Siis oled vaba omas südames ja pimedus ei saa sind orjastada.

Selle järele igatse, seda palu, seda otsi ja selle poole püüa, et sa end kõigest oma varast paljaks teeksid ja paljalt järgneksid paljale Jeesusele, enesele sureksid ja minule igavesti elama hakkaksid.

 

Katkendeid teosest: Thomas Kempisest. Kristuse jälgedes.

Thomas Kempisest või Thomas Hemerken van Kempen (u 1380–1471) oli saksa-hollandi teoloog ja vaimulik kirjamees. Tema teos «Kristuse jälgedes» (De imitatione Christi) on väidetavalt Piibli järel enim loetud raamat maailmas.

Kanal 2 eetris oli äsja «meelelahutussaade», kus n-ö parimas sovetlikus stiilis (loetagu näiteks 1950.–1960. aastate usuvastaseid üllitisi) rünnati usku, kirikut ja kristlasi. Saatejuht Eeva Esse luges oma sissejuhatavas monoloogis ette väidetavalt Mihkel Raua koostatud teksti, öeldes muuhulgas järgmist:

«Ometi sai ka see usuhulluse laine [s.t 1980. aastate lõpu kirikubuum] kiiresti läbi ja Eesti muutus taas normaalseks, sekulaarseks ühiskonnaks. … See kõik aga muutus peagi. 21. sajandi alguses otsustas kirik, et aeg on eestlased tagasi juurte juurde viia. Ehk keskaega. Oma keha ja mõtete eest iseseisvalt otsustanud inimesed ei ole kirikule juba definitsiooni järgi kunagi meeldinud. Nüüd oli tekkinud aga reaalne oht, et Eestist võib saada samasugune liberaalne patupesa nagu näiteks Rootsi või hoidku Issand – Holland! Sellist Eestit me ei tahtnud kohe kindlasti, kuulutati paljudes katoliiklikes sõpruskondades. Ning ega luteri kirik saanud kehvem olla. Midagi oli vaja otsustavalt ette võtta. Algas uus ristisõda. Sedapuhku niinimetatud euroopalike väärtuste ehk teie ja minu vabaduste vastu. Kirik asus taastama oma positsiooni Eesti ühiskonnas.»

Selle monoloogi juures on tähelepanuväärne, et «euroopalikud väärtused» kutsuvad esile argumentatsioonilt identse rünnaku usu ja kiriku vastu, nagu seda praktiseerisid sovetlikud ideoloogid: usk on rumalus või koguni hullus, ilmalik ühiskond on normaalsus, kirik on vastu oma peaga mõtlemisele, tagurlikud kirikumehed tahavad ühiskonna tagasi keskaega viia jne.

See näitab, et teatud baasväärtushoiakutelt ja ideoloogiliselt vundamendilt ei olegi tänapäeva Lääs ja kunagine Nõukogude Liit nii vastandlikud. Mõlemad on välja kasvanud Revolutsioonist, mille keskmes on inimese vabastamise projekt. Ja esimese asjana tuleb inimene vabastada Jumalast ja «jumalaorjusest», s.t Jumala ilmutatud käskude ja nõudmiste järgimisest, edasi juba muudest rõhumise vormidest, et ta oleks vaba otsustama oma keha ja tahtmiste üle.

Erinevus on vaid selles, et Revolutsiooni bolševistlik suund esitas utoopilise nägemuse kommunistlikust ühiskonnast, mis tuleb üles ehitada kommunistliku partei juhtimisel proletariaadi diktatuuri tingimustes. Lääne kultuurirevolutsionäärid on ühiskonna radikaalsel ümberkujundamisel olnud palju paindlikumad ja seetõttu ka edukamad.

Kristlik kirik seisab aga kõigi revolutsionääride teel risti ees ja kuulub vana korra esindajana hävitamisele või tuleb vähemalt kuskile nurka lükata, kus ta vaikselt ise hääbuda võib. Sellega on seletatavad kõik vihapursked kiriku ja kristluse vastu meedias ja mujal.

Missuguses pühas talituses tarvitatakse iseäranis Jumala riigi võtmete meelevalda? – Pihis.

Mis teeb see, kes pihil käib? – Tema tunnistab oma pattu ja oma usku Jeesuse Kristuse sisse üles ja saab selle peale pattude andeksandmist.

Mis on siis pihi kaks jagu? – 1) patutunnistus ja 2) armukuulutus.

Lisa. Patutunnistuse sõnad on Väikese Katekismuse lisas:

Kõigevägevam Jumal, halastaja Isa! Mina vaene patune inimene tunnistan Sinule oma patud üles, mis ma mõtte, sõna ja teoga olen teinud ja mis läbi mina Sinu viha ja Sinu nuhtluse ajalikult ja igavesti küll väga olen ära teeninud. Aga minul on nende pärast väga kahju ja mina kahetsen neid südamest ja palun Sind Sinu põhjatuma halastuse ja Sinu armsa Poja Jeesuse Kristuse, oma Õnnistegija, kibeda kannatamise ja surma pärast: ole sa mulle vaesele patusele inimesele armuline ja halasta mu peale, anna mulle andeks kõik minu patud ja anna mulle armust oma Püha Vaimu väge, et ma oma elu võiksin parandada! Aamen.

Kellele pead sa kõige esmalt patu tunnistama? – Püha Jumalale, kelle ees ma kõigiti süüalune olen.

Kuidas võib õpetaja ees pattu tunnistada? – Erapihil, see on hingekarjasele nelja silma all, nagu Taavet oma pattu tunnistas Naatani ees (2Sm 12:13), ehk avalikul pihil kogudusega.

Mis patud peab pihilkäija üles tunnistama? – Kõik patud, mis ta enese juurest leiab ja tunneb; aga muidu peab ta ennast kõigiti patuseks tunnistama, ka nende pattude poolest, miska tema teadmata on eksinud.

Lisa. Õpetajad ei tohi patust, mis neile erapihil tunnistatakse, kellelegi sõna rääkida. See jääb pihisaladuseks.

Millal on patu tunnistamine erapihil suureks hinge kasuks? – Siis, kui mõni iseäralik patt südant koormab ja vaevab.

Kas pattude andeksandmise kuulutus hingekarjase poolt ka Jumala ees maksab? – Jah, maksab, sest Issand ütleb: kellele teie iial patud andeks annate, neile on need andeks antud (Jh 23:22) ja kes teid kuuleb, see kuuleb mind (Lk 10:16).

Armukuulutaja räägib Jumala nimel ja tema asemel.

Mis tuleb teha, et meie oma pattude hulka tundma õpiksime? – Meie peame oma elu ja südant Jumala kümne käsu järele läbi katsuma.

 

Kohandatud väljaandest: Õndsa Lutheruse Wäikene Katekismus seletustega. Koostaja: M. G. E. Körber. Tallinn: A. Mickwitz, 1917.

Ajaloohuvilistele on juba ammu kättesaadavad olnud aastatel 1519–1522 Saare-Lääne piiskopkonnas toimunud kirikuvisitatsioonide materjalid. Neid hoitakse Taani Riigiarhiivis, sest pärast Saaremaa minekut Taani alla viidi piiskopkonna dokumentatsioon Kopenhaagenisse. 1933. aastal avaldas Evald Blumfeldt säilinud protokollide ladina- ja alamsaksakeelsed tekstid Ajaloolises Ajakirjas. Hiljem on neid osaliselt ka eesti keelde tõlgitud ja siin-seal avaldatud.

Aastal 1519 andis piiskop Johannes V Kyvel välja kihelkonnakirikute visitatsioonikava, mis koosnes 88 punktist. Need on ladina keelest eesti keelde tõlkinud ja avaldanud kirikuloolane Olaf Sild.[1] Arvatavasti toimus visitatsioon kiriku ees või juures, sest punkt 77 manitseb visitaatoreid ka kirikusse sisse astuma. Alustuseks tuli visitaatoril kirjutaja, kogudusepreestri ja tõlgi juuresolekul määrata igast külast vanem või kümnik, tal endal pidi aga ees olema Issanda ristikuju ja tal tuli selgitada kokkutulnutele visitatsiooni põhjust. Edasi tuli vastata põhjalikele küsimustele talupoegade usuliste teadmiste, elu- ja usukommete, preestri ametipidamise ja kirikuvarade kohta. Säilinud küsimustik osutab, millele visitatsioonil tähelepanu pöörati.

Ülal mainitud Saare-Lääne kirikukatsumiste materjalid aga ei sisalda vastuseid taolisel kujul. Säilinud on 13 protokolli (Jämaja, Anseküla, Kärla, Püha, Märjamaa, Pühalepa, Käina, taas Anseküla, Kihelkonna, veel kord Kärla, Kaarma, Valjala ja Kihelkonna kiriku kohta), millest osad kujutavad endast varaloendit, osades on aga käsitletud visitatsioonil üles kerkinud küsimusi ja kaebusi. Võimalik, et visitatsioonil koostati ka pikem protokoll vastustega küsimustele, mida Kyveli kava ette nägi, kuid sel juhul pole need meieni säilinud.

1522. aastal Kaarmal peetud visitatsioonist on säilinud talupoegade kaebused ja tunnistused, mis piiskopile esitati; eriti süüdistused koguduse hingekarjase Johannes Holste peale, kes «polevat siin kirikus mitte preester, vaid kuulus kaupmees ja liiakasuvõtja». Protokollitud on terve rida kaebusi selle kohta, mida kõike preester on talupoegadelt sisse nõudnud – härjad, lehmad, vasikad, hobused, lambad, oinad, lisaks raha. Alles mõne aasta eest (1518) oli piiskop Kyvel uuendanud oma eelkäija Johannes Orgase korraldust, millega keelati talupoegadelt kiriklike talituste eest võtta ülejõukäivat tasu. Kuid 16. sajandist pärit teadete kohaselt oli tavapärane, et taluperemehe matmise eest nõuti tasuks härg ja perenaise eest lehm.[2]

Kirikhärra Holste sai oma ametist priiks ja tema koht anti Johannes Gropenile. Kui midagi Holste kasuks esile tuua, siis vast seda, et ta võis olla küll ahne ja ülekohtune, aga ilmselt suutis ta oma koguduse liikmetega nende endi keeles suhelda – igatahes tõlki ta ei pidanud, kuigi nõudis talupoegadelt tõlgivilja. Taustaks võib märkida, et 1520. aastal nentis piiskop Kyvel, et tema valitseda oleval maa-alal – vastandina ordualale – on preestrid olnud rahvakeeles õpetamises hoolikad.[3]

Seoses Kaarma visitatsiooniga koostatud dokumendi tõlge tugineb teosele: Eesti NSV ajaloo lugemik. I köide. Koostasid J. Kahk (toimetaja) ja A. Vassar. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. Mõnes kohas on tõlget siinkirjutaja poolt korrigeeritud või toimetatud. Joonealused märkused tuginevad osaliselt samale väljaandele. Ladina- ja alamsaksakeelne algtekst on esitatud E. Blumfeldti publikatsiooni järgi.[4]

 

 

[SINODAALVISITATSIOON KAARMA KIRIKU JUURES]

Aastal [üks tuhat viissada] kakskümmend kaks võttis aulik isand, härra Johannes, Saaremaa piiskop sinodaalvisitatsioonil Kaarma kihelkonnakiriku juures teatavaks selle kihelkonna talupoegadelt ja kihelkonnarahvalt järgmist.

Üles tunnistatud ja uuritud

Nõnda ütlevad talupojad, et foogt ja valitseja Berenth Berg ja abiline Hynryck Haenn ühtki talupoega üldistest töödest ei vabasta, nii et rikkad ja vaesed, noored ja vanad ühtemoodi peavad tööle ilmuma.

Edasi jälle ütlevad talupojad, et foogt üsna viisakalt oma kapper-vakuse andamit[5] haarab ja võtab ning ei kimbuta talupoegi ähvardustega ega tee talupoegadele kahju.

Edasi räägivad ja tõendavad talupojad, et foogt ei pea ametkonna piires ühtki kõrtsi.

Edasi kaebab Peter Turtall, et Johan Ninegall temale välja ei anna tema venda, kes on sündinud minu armulise isanda [valitsuse] all, ühes minu armulisele isandale kuuluva ühe adramaa suuruse maatükiga. Selles asjas on tema vürstlik armulikkus [s.t piiskop] foogtile tõsise käsu andnud lisada seesinane maa vürstliku armulikkuse kätte tagasi pöörduvale maale. Ka on Johan Ninegall koos poisiga endale võtnud veel 1 mära ja 1 lehma. Sellest on nimetatud Peter mära tagasi saanud, ning tal on puudu veel ta vend ja 1 lehm. Poisi koos lehmaga sellele Ninegali talupojale tagasi anda on tema vürstlik armulikkus [piiskop] foogtile ülesandeks teinud.

Kirikhärrast isand Johannes Holste’st

Edasi – kaebavad kihelkonna inimesed, et see kirikhärra on taudi ajal[6] Tallinna sõitnud ja ei ole lasknud kirikuteenistust pidada, jättes hooletusse palju haigeid ja surnuid.

Edasi veel kaebavad talupojad ja kogu kihelkond, kuidas see kirikhärra vist küll 9 nädalat aastast Preisimaal ringi reisinud ja oma rahvast sugugi ei hoolinud.

Edasi jälle kihelkonna lihttalupojad – neil polevat siin kirikus mitte preester, vaid kuulus kaupmees ja liiakasuvõtja.

Edasi ütlevad talupojad, et olevat veel palju talupoegi, kelle juures kirikhärra pole käinud ega neid pihile võtnud.

Edasi kaebab Hans Dole, et vennapoeg pidanud kirikhärrale sunniviisil 6 veeringut[7] andma, enne kui see nõustunud ta pihile võtma.

Edasi on Dael, Kaarma vakusevanem, kirikule andnud 1 lehma, kui ta ema suri, veel 1 noore hobuse, kui ta vend suri, ja teise venna eest kirikule 1 mära; veel, kui ta venna naine suri, siis 1 mära 1 varsaga; veel on kirikhärra saanud 6 marka vigiiliate[8] eest ja ohvrirahaks. Kõik selle on kirikhärra oma kasuks võtnud ja kirikult kõrvaldanud.

Edasi, Paimla (Paymell) vakuse vanem andis kirikule ühe lehma ja kirikhärrale ühe härja – ka lehma jätnud kirikhärra endale.

Edasi – Hynth Tiliken Uduveres (Vteuer) andis kirikhärrale 1 lehma, mis pärast kirikhärrale üleandmist uppunud. See aga ei tahtnud [ta poega] matta, ta pidi talle teise lehma asemele andma ja veel 1 härja oma poja matmise eest, millise härja ta omavoliliselt võtnud.

Edasi – Micheell Petrisz Laadjala-Kiratsi (Laudel Kerredisz) vakusest pidi kirikhärrale andma 1 härja ning 1 lehma, muidu ei tahtnud tema ta väikseid lapsi taudiajal mitte matta ja [ta] ei olnud talus nende viimastel [tundidel], et täita kirikukohust mõlema [tema lapse] vastu. Ja ta naine andis meie armsa emanda [Neitsi Maarja] pildile 1 hõbedast risti. Seda risti nähakse nüüd puudu olevat.

Edasi – Pawell, püha Lauritsa (Laurensz) talupoeg[9], on andnud kirikule 1 härja, selle härja jättis endale kirikhärra.

Edasi – Jacop Hermensz Tahulast (Tawell) andis kirikule 1 härja, ka selle härja sai endale kirikhärra.

Edasi – Jacop Melens Vaivere-Esmuse (Wayuer Esmus) vakusest andis kirikule 1 härja, härja jättis endale kirikhärra.

Edasi – Jacop Ramp Vaiverest andis ka 1 härja kirikule, mille kirikhärra jättis endale.

Edasi – kirikhärra sai kiriku tarvis Esmuse talust paari härgi, ½ säilitist teravilja ja 6 marka rahas, ja on selle endale võtnud.

Edasi – Meedla (Meldell) ehitusmeister Matthys andis kirikule 1 härja.

Edasi – Matthysz Atens Laadjalast (Laudell) andis 1 oina kirikhärrale kellahelistamise eest.

Edasi – Peter, püha Lauritsa talupoeg, andis 1 lamba kirikhärrale kellahelistamise eest.

Edasi – üksjalg Tomas Landeverest[10] andis kirikule 1 noore härja, vastu võttis kirikhärra.

Edasi – Peter Mathys Elmest (Helmede) andis kirikhärrale 1 lehma.

Edasi – Nicolas Petrisz Elmest andis kirikhärrale 1 lehma.

Edasi – Mathysz Tump Muratsist (Morras) andis 1 lehma kirikhärrale, kes aga [ometi] ei viibinud viimsel [tunnil] ta juures. [Enne seda aga oli nii, et] selle lehma vasikas lõppes, mispärast ta mehe alles lühikest aega enne nelipühi pihile võttis.

Edasi – varem oli kombeks kellalöömise eest anda 3 killingit[11], mis kuulusid kirikule, nüüd tahab kirikhärra saada 1 härja või 1 lehma ja selle endale jätta.

Edasi – kirikhärra ei taha kedagi matta, kui ta ei saa 1 härja või 1 lehma.

Edasi – kui kirikhärra kaubareisil ära oli, oli surnuaias 7 hauda laipadega lahti jäänud. Sellest oli nii suur lehk, et ükski kiriku tulla ei julgenud. Seda nägid Maasilinna (Soneborg) kumpan härra Plate ja paljud teised. Kirikhärra oli Preisis ja ei olnud preestrit tema asemel.

Edasi olevat kirikhärral ebaõige mõõt: üks pund[12] vilja tuleb neil täita 6 vakaga, mille üle kõik talupojad nurisevad. Ja pidavat talupojaga maal [kokku saades] teda sundima tema terviseks jooma, mis pole olnud talupoegade kombeks.

Edasi – Jacob Willwes Eiklast (Ewkull) on kirikhärrale andnud 2 lehma, muidu ei tahtnud ta surnuid matta.

Edasi – Jurgen Halli Vaivere vakusest andis kirikhärrale 1 lehma.

Edasi – Thomas Petrisz Elmest – sellelt on kirikhärra vägivaldselt surnuaia ees ühe härja vankri eest, millel laip lamas, lahti rakendanud; selle härja laskis foogt jälle tagasi tuua talupojale.

Edasi – varem oli kombeks anda kirikhärrale ½ vaati õlut, kui ta talupoegade poole kapper-vakuse söömingule tuli, nüüd tahab ta 1 vaadi õlut saada, vastasel korral ei taha ta kapper-vakusele tulla oma andamit vastu võtma.

Edasi – kirikhärra võtab talupoegadelt viljas tõlgipundi, aga tõlki ta ametis ei pea.

 

 

Ajalooline Ajakiri, nr 3/1933, lk 161–163:

Anno etc. vicesimo secundo reuerendissimus dominus, dominus Johannes episcopus Oziliensis per sinodalem visitationem apud ecclesiam parrochialem Karmell a colonibus ac parrochianis eiusdem ecclesie bec accepit.

Confessa et examinata

Item de bwre seggen, dath de vogeth vnd ampthman Berenth Berg ofte hulper Hynryck Haenn nene bwre vorschonen van deme gemenen arbeyde, szo dath de ryken szo wol alsz de armen, junck ofte olth tho gelyck mothen vth thor arbeyth.

Item ock  seggen de bwre de vogeth gansz gelymplych den kapper ryth vnd nempth, ock nene gedrenge in bodrowent ofte schaden den bwren vorpylgeth.

Item de vogeth nene kroge im ampthe holth, seggen de bwre vnd botugen.

Item Peter Turtall boclageth, wo Johan Ninegall ehm synen broder vor entholt, geboren vnder mynen gnedichsten heren, myth eynem haken landes horende mynem g. h. Des heft syn f. g. deme vogede erenstlyken beuolen sodan lanth tho tho slan in syner f. g. genuth kerende. Ock heft Johan Ninegall myth deme jungen noch vnder sych genomen 1 perdemoeder vnd 1 koe. Des heft gemelte Peter de perdemoeder wedder, vnd misset synen broder ynd 1 koe. Den jungen myth der koe wedderumme tho vorschaffen deme bwren van Ninegal heft syn f. g. deme vogede vpgelecht.

De plebano domino Johanne Holste

Item de kerckher isz na Reuell gereyseth in der pestilentyen vnd heft neen godes denst doen laten, myth vorsumenyssen veler krancken vnd doden, klagen de kespell lude.

Item be bwr vnd dath gantze kespel noch boclagen, wo de kerckher tho jar woll 9 weken in Prutzen wasz gereyseth vnd groth vorsumenysse deme folcke gedaen.

Item de gemene bwre des kespel [seggen], sze hebben nenen prester thom kersl he en sunder eynen ersehen kopman vnd wokener.

Item de bwer seggen, dath dar noch vele bwren syn, dar de kerckher nicht gewest isz vnd ehn de bychte gehorth.

Item Hans Dole claget, syn brodersz soen heft moten vth dwanges haluen deme kerckheren geuen 6 ferding, eer he ehm heft willen de bychte horen.

Item Daell de oldeste in der wacken Karmell heft gegeuen 1 koo der kercken, doen syn moder starff, noch 1 junck perth, doen syn broder starff, vor den anderen broder 1 perdemoder der kercken, noch, doen synsz brodersz wyff straff, ein perdemoder myt 1 hyngest falen, noch 6 marck vor vigilyen vnd offer gelf de kerckher entfangen. Aldusse heft de kerckher in syn nuth gekarth vnd der kerken enthogen.

Item de oldeste van Paymell 1 koe der kerken gegeuen vnd deme kerckheren 1 ossen, de koe de kerckheer ock beholden.

Item Hynth Tilikens van Vteuer heft deme kerckheren 1 koe gegeuen, de dar na was vordruncken, vnd wolde dath lyck nycht bostedigen, he muste em ein ander ko in de stede geuen, vnd noch 1 ossen vor synen soen tho bostedigen, den ossen myth egener gewalt genomen.

Item Micheell Petrisz vth der wacken Laudel Kerredisz heft deme kerckheren moten geuen 1 ossen vnd 1 koe, andersz wolde he syne kleyne kyndere imme sterffte nycht bograuen vnd was nycht imme gesynde in erhen latesten by synen boden eere kerckrecht tho donde. Vnd syn wyff gaff vnser leuen frowen bilde 1 sulueren crutze, dath crutze men nw mysset.

Item Pawell sunte Laurensz bwer heft der kercken 1 ossen gegeuen, den ossen der kerckheer boholth.

Item Jacop Hermensz van Tawell heft der kerken 1 ossen gegeuen, de kerckheer boholth.

Item Jacop Melens vth der wacken Wayer Esmus heft der kercken 1 ossen gegeuen, den ossen der kerckheer boholden.

Item Jacop Ramp van Wayer ock 1 ossen der kercken gegeuen, den de kerckheer boholden.

Item de kerckheer entfangen heft der kercken haluen vth Esmus gesynde ein par ossen, ½ last hardens korensz vnd 6 marck an gelde, vnd heft sodant vnder geslagen.

Item Matthys bowmester van Meldell 1 ossen dem kerckheren gegeuen.

Item Matthys Atensz van Laudell 1 bothlynck deme kerckheren vor der klocken ludenth gegeuen.

Item Peter sunte Laurens bwer 1 bothlyng deme kerckheren gegeuen vor den klocken to luden.

Item Tomas vxjalck van Landeuer 1 jungen ossen der kerken gegeuen, heft de kerckher entfangen.

Item Peter Mathys van Helmede 1 koe dem kerckheren gegeuen.

Item Nicolas Petrisz van Helmede 1 koe dem kerckheren gegeuen.

Item Mathys Tump van Morras 1 koe dem kerckheren gegeuen, vnd was nycht by ehm in synem latesten gewesen. Dusser koc was dath kalff gestorfen, der wegen he deme manne de bychte nycht horen, beth korth vor pynxsten.

Item thouoren plach men 3 s. vor klocken ludent to geuen, vnd kwemen der kercken tho, nw wll de kerckher 1 ossen ofte 1 koe hebben vnd vor dath syne beholde.

Item de kerckheer wll nemanth bograuen, bsunder he kryge 1 ossen ofte 1 koe.

Item in des kerckheren aff reysende in syner kopenschopp weren op deme kerckhoue 7 doden kulen myth corperen apen gelaten, dath ith so seer stanck, dath nemanth dorste thor kerken komen, duth heft de kumpan to Soneborg her Plate mede geseen vnd vele andere. De kerckher wasz in Prutzen vnd hadde nenen prester in syne stede.

Item de kerckher sal vngelyke mathe hebben, ein punth kornes moten se myth 6 lopen fullen, dar alle bwer ouer clagen. Vnd sall de bwer tho lande drengen, ehm tho tho dryncken, welck bwren nene wyse gewesen.

Item Jacop Willwes van Ewkull heft dem kerckheren 2 koye gegeuen, anders wolde he de doden nycht bograuen.

Item Jurgen Halli vth der wacken Wayuer deme kerckheren 1 koe heft gegeuen.

Item Thomas Petrisz van Helmede, deme heft de kerckher myth gewalt vor den kerckhoff eynen ossen vth den wagen gespannen, dar de dode corper vp lach, dussen ossen heft de vogeth wedder halen laten deme bwren tho gude.

Item thouoren plach men dem kerckheren ½ tunne bersz to geuen, wen he to den bwren in de kapper kwaem, nw wil he 1 tunne bersz hebben, ofte he wil in de kapper nycht komen, syne rechtycheyt tho entfangen.

Item de kerckher boerth up van den bwren an koren des tolkes punth, vnd holt nenen tolck.

 

[1] Olaf Sild. Kirikuvisitatsioonid eestlaste maal vanemast ajast kuni olevikuni. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Toimetised B, Humaniora XL. Tartu, 1937.

[2] Sulev Vahtre. «Kirik, aadel ja talurahvas Eestimaal XVI sajandi lõpul.» – Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik III. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 117. Vt ka: Eesti talurahva ajalugu. I köide. Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tallinn: Olion, 1992, lk 231 («Kirikukoormised»).

[3] DRA (Taani Riigiarhiiv), Fremmed proviniens, Lifland, Oesel Stifts registrant 1b, 90a–90b; Olaf Sild. Kirikuvisitatsioonid eestlaste maal, lk 47.

[4] Evald Blumfeldt. «Saare-Lääne piiskopkonna visitatsiooniprotokolle aastaist 1519–1522.» – Ajalooline Ajakiri, nr 3, 1933, lk 161–163.

[5] Andamid, mis läksid mõisavalitsejale (foogtile) ja mõisaametnikele, mitte maaisandale.

[6] 1520. a. augustis puhkes mandril katk.

[7] Ferding ehk veering = ¼ marka.

[8] Vigiiliate all on siin mõeldud surnu juures loetavaid palveid.

[9] Tõenäoliselt on mõeldud Kuressaare Laurentiuse kirikule kuuluvat talupoega.

[10] Üksjalg – teatud tüüpi talupoeg; Landevere – tõenäoliselt Randvere.

[11] 1 riia mark = 6 krossi = 18 killingit (šillingit). Veerand riia vakka rukist maksis 3 killingit.

[12] 1 pund (umbes 160 kg vilja) = 2 tündrit = 5 saarelääne vakka = 6 tallinna vakka.

Kui 2014. aastal puhkes ühiskonnas debatt kooseluseaduse üle, asusid suuremad meediaväljaanded toetama seaduse läbisurumist ning loobusid tasakaalustatuse printsiibist. 2020. aasta sügisel, mil tõusis n-ö jätkusõjana päevakorda rahvahääletuse korraldamine abielu küsimuses, valisid meediaväljaanded taas kord poole. Aga seekord viidi läbi meediauuring, mis lubab rääkida juba täpsematest numbritest.

MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht ja endine ajakirjanik Aldo Maksimov tutvustab abielureferendumiga seotud meediakajastuste seire tulemusi väljaandes Postimees ilmunud artiklis.

Uuringuperioodiks on 15. oktoober 2020 kuni 20. jaanuar 2021, mille jooksul ilmus meedias ca 750 käsitlust (analüüs ei hõlmanud maakonnalehti, väiksemaid kultuurilehti, Äripäeva ja venekeelset meediat). Kokku analüüsiti 713 artiklit ning saadet (vt siit).

Koondtulemused on järgmised:

Kõik ERRi kanalid – (referendumi) vastu 72%
ERRi portaal – vastu 68%
ERR tele ja raadio – vastu 76%
Postimees – vastu 59%
Delfi portaal – vastu 68%
EPL leht ja portaal – vastu 78%
Eesti Ekspress – vastu 82%
Maaleht – vastu 84%
Õhtuleht – vastu 68,5%

Selle pildiga on kõnekas vastuolus Eesti ühiskonna hoiakud. Näiteks novembris 2020 läbi viidud Norstati küsitluse kohaselt oleks 63 protsenti vastanutest hääletanud abielu jäämise poolt mehe ja naise liiduks ning 37 protsenti oleks olnud vastu. Referendumil oli valmis osalema 75 protsenti vastanuid.

Aldo Maksimov ütleb kokkuvõtteks, et kui erameedia puhul võib maailmavaateline suunitlus olla mõistetav ja põhjendatud omaniku sooviga, siis rahvusringhäälingut rahastab maksumaksja, kelle hulgas on igasuguste maailmavaadetega inimesi.

Seega võibki kõnealuse uuringu üheks oluliseks tulemuseks pidada küsimust maksumaksja raha eest ülal peetava ja ühiskonna kui terviku huvisid teenima kohustatud Rahvusringhäälingu kallutatusest.

Issand ütleb: «Iga teie «jah» olgu «jah» ja iga «ei» olgu «ei», aga mis üle selle, see on kurjast. Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.» (Mt 5:37; Mt 12:25)

Riik ei ole kiriku õpetuse järgi midagi muud kui jumaliku õigluse tööriist maa peal. On huvitav, et näiteks apostel Paulus kasutab oma kirjas roomlastele riigijuhtidest kõneldes kahte sõna, mida oleme tänapäeval harjunud tarvitama ainult Kiriku töötegijate puhul: ta nimetab neid diakoniteks, s.t Jumala abilisteks või sulasteks, ja liturgideks ehk Jumala teenijaiks või preestriteks. Samal ajal on tänapäeval just riigivõimu tähistamisel oluline taoline ladina keelest pärinev sõna nagu minister, mida vanal ajal tarvitati peamiselt kiriku vaimulike puhul ja mis tähendab samuti sulane või teener.

Me näeme, et nii nagu võime leida pühakirjast juhiseid kirikuelu korraldamiseks, saame sealtsamast ammutada abi ja juhatust ka riigielu juhtimise ja korraldamise mõistmiseks. Apostel Paulus rõhutab, et «ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest», ja sellega ei taha ta mitte kinnitada riigijuhtide ega -ametnike kõigutamatut ja kriitikavaba «jumalikku» autoriteeti, vaid rõhutada, et nii nagu nad on oma ameti ja meelevalla saanud Jumala käest, peavad nad selles ka toimima vastavalt Jumala tahtele ning Temale aru andma. Juhul kui nad ei toimi vastavalt Jumala tahtmisele, on nad minetanud ka oma autoriteedi ja meelevalla – seda tuleb meeles pidada igaühel, kes on mingisse ühiskondlikku või riigiametisse valitud või seatud.

Üks kiriku ülesandeid ongi siinkohal hoida riigivõimul silma peal, teda möödalaskmiste puhul manitseda ning õigete ja heade tegude eest tunnustada. Kindlasti ei tohi see endast kujutada kirumist ega ligimese silmast pinnu otsimist – ja sama kehtib tegelikult iga riigikodaniku puhul, kes ei tohiks näha mitte ainult riigimeeste vigu, vaid peab mõistma ka nende vastutuse, ülesande ja koorma suurust.

Üheks peamiseks veaks, mida teeme nii riigi kui üksikisiku tasandil, on isekus ning oma kaasinimeste mittemärkamine või neist mitte hoolimine. Samal ajal näiteks, kui erakonnad kõnelevad suure suuga üksmeele vajadusest, avaldavad nad enne valimisi reklaame ja loosungeid, mille sõnum on kaugel igasugusest kokkuleppest ja üksmeelest. Selle asemel, et rõhutada kõigi inimeste – ka erinevate poliitiliste vaadetega inimeste – ühist ülesannet ja vastutust riigi ülesehitamisel ning rahva kaitsel ja edendamisel, üritatakse kõigi vahenditega näidata iseennast kui ainsat, kes millekski kõlbab ja midagi ära võib teha. Teised kõik heidetakse suurima mõnuga ning rohkete pilgete või koguni sajatuste saatel üle parda.

Pangem tähele: Jeesuse sõnad sellest, et ükski riik, linn või pere, mis on omavahelises riius lõhenenud, ei saa jääda püsima, kehtivad ka meie puhul siin ja praegu, ning on hoopis teravamad ja olulisemad, kui oskame ehk mõista.

Meil eestlastena on vaid üksainus väike maa, üksainus riik, mis on oma ütlemata õrnas eas tegelikult väga kergesti haavatav, kõigutatav ja murtav. Meid on ainult üksainus miljon – tegelikult vist veel vähemgi – ja see arv paraku ei kasva praegu, vaid hoopis kahaneb.

Miljon inimest on kahtlemata vähe, kui võrdleme ennast näiteks oma suure idanaabri või teiste maailma suurrahvastega. Sellest miljonist ei jää aga järele mitte kui midagi, kui igaüks sikutab oma suunas ja pöörab kõigi teiste poole selja. Samas on miljon inimest kujuteldamatult suur arv, kui mõtleme sellele, mida suudaksime siis, kui me kõik oma jõud kokku paneksime – nagu Vabadussõjas või nõndanimetatud teisel ärkamisajal… Kas meile oleks siis veel üldse miski võimatu?

Ma ei usu, et mingid formaalsed kokkulepped aitaksid. Ma usun, et suudame midagi ühiselt oma rahva ja riigi heaks ära teha ainult siis, kui mõistame igaüks sügavalt oma vastutust kaasinimeste ja Jumala ees – kui Jumala sulased ja oma kaasinimeste teenijad, n-ö lihtrahvast riigijuhtideni välja, ega hakka mingeid oma huvisid ükshaaval liitma või lahutama, vaid püüame küsida seda, mis on Jumala silmis hea ja meelepärane ja täiuslik.

Formaalsed kokkulepped, eriti päevapoliitikast lähtuvate jõudude vahel, tähendavad enamasti vaid teravuste mahanühkimist või pigem kalevi alla peitmist seniks, kuni mõni kõigist neist erinevatest ja ise suunda kiskuvatest jõududest hakkab tundma, et tal pole enam vaja teistega arvestada. Taolisele mõtteviisile me ennast rajada ei saa. Tõeline üksmeel saab võrsuda ainult lepitusest iseenda südames, eeskätt Jumalaga ja seejärel oma kaasinimestega, ning Tema rahu, riigi ja õiguse taotlemisest.

Kui Jeesus ütleb, et ükski riik, mis on isekeskis riius, ei saa püsida, siis samal ajal peitub neis hoiatavais sõnades ka tõotus ja julgustus: kui saame üle omavahelistest vastuoludest ja lõhedest ning rajame end kõikevõitvale ja ühendavale armastusele, siis võime Jumala armust püsima jääda ja vajadusel mägesidki liigutada.

Õnnistatud Eesti Vabariigi 103. aastapäeva!

(Kirjutis valmis algselt aastal 2003)

«Õnnista me rahvast, saada kosumist. Puhasta meid kurjast, anna kasvamist. Aita võita vaevad, vägev Kaitseja! Jõudu andku taevad sulle, kodumaa!»

Eesti saab vabaks!

Luterlike usutunnistuskirjade suhtumine paastumisse on kahetine. Ühelt poolt kiidetakse ilma kõhklemata heaks ihulikud harjutused kui distsiplineeriv vahend patu tõrjumiseks ja himude talitsemiseks. Teiselt poolt hoiatatakse ikka ja jälle, et inimlikud kombed ja tavad ei tohi muutuda Jumala armu ärateenimise vahendiks. Lühidalt võtab luterliku positsiooni kokku Augsburgi usutunnistuse artikkel XXVI, mis sätestab, et «igaüks on kohustatud end ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused talitsema, et ta ei annaks põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegude läbi armu ära teenida.»

Luterlikes kirikutes ei nõuta kindlate paastureeglite järgimist. Leidub luterlasi, kes näevad roomakatoliku ja ortodoksi kiriku sellekohases praktikas formalismi ja käsumeelsust, kuna kristlasi kohustatakse järgima kindlaid reegleid (nt katoliku kiriku katekismuse kompendiumis märgitakse, et usklikud on kohustatud pidama «Kiriku seatud paastu- ja lihast loobumise päevi», § 432). Samas mööndakse, et paastumise näol on tegemist piibelliku praktikaga, mida kristlased võivad õige hoiaku korral järgida. Näiteks konservatiivse Missouri Sinodi luterliku kiriku kodulehel kirjutatakse paastumise kohta järgmist:

Mitte kusagil ei õpeta Pühakiri, et paastumine on vajalik Jumala armu või soosingu «ärateenimise» viisina. Keskajal esitati kristlastele mitmesuguseid nõudmisi, sealhulgas väitsid mõned, et paastumise abil võib endale Jumala ees rohkem teeneid koguda. Luterliku reformatsiooni keskse teemana oli kaalul piibellik õpetus, et Jumal saavutas Kristuses pääste. Meie ei panusta sellesse päästesse midagi, vaid ainult võtame – usu läbi – vastu hüved, mis tulenevad Kristuse kannatamisest ja surmast meie eest.

See ei tähenda, et paastumine oleks vale. Jeesus kõneleb paastumisest Matteuse evangeeliumi 6. peatükis, öeldes «Kui te aga paastute» [inglise keeles on siin erinevus: when you fast, mitte if you fast]. Luterlased on alati tunnustanud paastumist kui kasulikku ja Jumalale meelepärast vahendit meelte ja ihu distsiplineerimiseks (vt nt Apoloogia XII, 139, 143). Nagu Luther seletab Väikeses Katekismuses: «Paastumine ja enda ihu poolest ettevalmistamine on küll heaks väliseks distsipliiniks, kuid sakramendi vastuvõtmiseks on igati vääriline ja kõlblik see, kellel on usku sõnadesse «teie eest antud» ja «valatakse pattude andeksandmiseks».»

Niisiis, kui sa otsustad teatud ajal või teatud viisil paastuda, tee seda nii, et sa austad «Jumalat oma ihus!» (1Kr 6:20). Kasuta seda aega meeldetuletuseks, et inimene ei ela üksnes leivast (Mt 4). Kuid pea ka meeles, et Jumal ei nõua seda «punktide kogumiseks» Tema ees. Sa oled Tema poolt vabaks tehtud ja andeks saanud laps Kristuses.

Teisalt tuleb tõdeda, et praktikas on luterlikus kirikus läinud paastumisega nii, nagu ka paljude muude asjadega, mis on «evangeelse vabaduse» nimel jäetud igaühe enda otsustada. Kui enam ei nõuta pihil käimist või missal osalemist, siis suur osa koguduse­liikmetest ei käigi pihil ega kirikus. Pihi ja absolutsiooni on asendanud üldine armukuulutus ning missa asemel toovad rahvast kokku mitmesugused religioosse ilmega «üritused». Huvi paastumise vastu («paastulaagrid», dieedid jms) on tänapäeval seotud pigem sooviga saavutada pingelise elutempo juures parem enesetunne või edeneda «vaimses» arengus, et ennast edukamalt «teostada» ja elada «täisväärtuslikumat elu», mitte aga hoiduda patust ja austada Jumalat oma ihus.

Alljärgnevas on esitatud paastumise küsimust käsitlevaid lõike usutunnistuskirjadest.

 

USUTUNNISTUSKIRJAD PAASTUMISEST

 

Kiriklikest tavadest

Kiriklikest tavadest nad [luterlased] õpetavad, et tuleb säilitada need riitused, mida võib patustamata järgida ning mis on kasulikud rahule ja heale korrale kirikus, nagu teatud tähtpäevad, pühad ja selletaoline.

Selliste asjade puhul olgu inimesed siiski manitsetud, et ei koormataks südametunnistust, nagu oleks selline kultus hädavajalik õndsuseks.

Samuti olgu nad manitsetud, et inimlikult seatud traditsioonid Jumala lepitamiseks, armu pälvimiseks ja hüvituseks pattude eest on evangeeliumi ja usuõpetuse vastased, mistõttu tõotused ja traditsioonid toitude ja päevade osas jne, [mis on] seatud armu pälvimiseks ning hüvituseks pattude eest, on kasutud ja evangeeliumi vastased.

(Augsburgi usutunnistus, XV, ladinakeelse teksti järgi)

 +++

Liha suretamisest ja ihulikust distsipliinist

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused talitsema, et ta ei annaks põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegude läbi armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Luuka evangeeliumis: «Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega» (Lk 21:34). Ning: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega» (Mk 9:29). Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks (1Kr 9:27). Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi)

 +++

Liha suretamise ja ihuliku distsipliini kohta me õpetame, nagu [Augsburgi] usutunnistus ütleb, järgmist: et tõeline ja mitte teeseldud liha suretamine toimub risti ja kannatuste läbi, milles Jumal paneb meid proovile. Nendes tuleb meil kuuletuda Jumala tahtele, nagu ütleb Paulus: tooge oma ihu Jumalale ohvriks [Rm 12:1]. Ja need kujutavad endast vaimseid jumalakartlikkuse ja usu harjutusi. Kuid peale selle lihasuretamise, mis toimub risti läbi, on vajalik ka veel vabatahtlik harjutuste liik, mille kohta Kristus ütleb: «Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega.» [Lk 21:34] Ja Paulus: «ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks.» [1Kr 9:27] Selliseid harjutusi ei tule sooritada mitte selleks, et see oleks õigeks tegev kultustalitus, vaid liha talitsemiseks, et küllus meid ei hukutaks ja ei teeks enesekindlaks ja muretuks, millega kaasneb see, et inimesed annavad järele liha himudele ja täidavad selle tahtmist. See tähelepanelikkus peab olema pidev, sest selle kohta on pidev Jumala käsk. Teatud toitude ja aegade ettekirjutamisest ei ole aga liha talitsemisel mingit kasu, sest need on veel toretsevamad ja kulukamad kui mis tahes pidusöögid. Nii et meie vastased ei pea kaanonites õpetatust kinni.

(Apoloogia, XVI)

Paastumisest enne püha sakramendi vastuvõtmist

Aga kes võtab seda sakramenti väärikalt vastu? Paastumine ja enda ihu poolest ettevalmistamine on küll heaks väliseks distsipliiniks, kuid sakramendi vastuvõtmiseks on igati vääriline ja kõlblik see, kellel on usku sõnadesse «teie eest antud» ja «valatakse pattude andeksandmiseks».

(Väike Katekismus, V)

Paastumine ja palvetamine jne võib küll olla väliseks ettevalmistuseks ja laste kasvatamiseks, et ihu suhtuks ja käituks Kristuse ihu ja leivaga kombekalt ja aupaklikult. Aga seda, mida selles ja sellega meile pakutakse, ei suuda ihu taibata ega enda omaks teha. Seda teeb südame usk, mis tunneb selle aarde ära ja igatseb selle järele.

(Suur Katekismus, V)

Väärarusaamadest seoses paastumisega

Varasematel aegadel on õpetatud, jutlustatud ja kirjutatud, et toitude eristamise ja muude sellesarnaste inimeste poolt kehtestatud kommete eesmärgiks on armu ärateenimine ja patu hüvitamine. Sellepärast mõeldi päevast päeva välja järjest uusi paastumisi, uusi usutalitusi, uusi reegleid ja muud sarnast ning rõhutati igati, et sellised asjad kujutavad endast vajalikku jumalateenistust, mille läbi teenitakse ära arm, kui neist kinni peetakse, ja tehakse suurt pattu, kui neist kinni ei peeta. Sellega on kirikus kaasnenud palju ohtlikke eksiarvamusi.

Esiteks on seeläbi varju jäänud Kristuse arm ja usuõpetus, mida evangeelium meile suure tõsidusega esitab, ja järjekindlalt rõhutab, et Kristuse teenet tuleb kõrgelt austada ja kalliks pidada ning teada, et usk Kristusesse ületab kaugelt kõik teod. Sellepärast võitleski Paulus ägedalt Moosese Seaduse ja inimeste kehtestatud kommete vastu, et me õpiksime ära, et me ei saa Jumala ees õigeks mitte meie oma tegude läbi, vaid ainult usu läbi Kristusesse; et me leiame armu Kristuse pärast. Selline õpetus on peaaegu täielikult unustusse vajunud, sest inimesi on õpetatud armu ära teenima kindlate paastumisaegade, toitude eristamise, riietuse jms läbi.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi)

+++

Sest, olgugi et me suudame sooritada väliseid tegusid, mille kohta puuduvad Jumala käsud, on ikkagi tühine ja jumalatu lootus, et sellega on Jumala Seaduse nõudmised täiel määral täidetud. Õiged palved, õiged almused, õiged paastumised lähtuvad Jumala käskudest, ja kus on Jumala käsud, seal ei saa neist pattu tegemata mööda minna. Sellised teod, kuivõrd nad ei põhine Jumala Seadusest lähtuvatel juhistel, vaid on oma kuju saanud inimeste korralduste kaudu, on teod, mis on seotud inimeste kombetalitustega ja nende kohta ütleb Kristus: «Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi» [Mt 15:9]; näiteks teatud paastumised, mis ei ole määratud mitte ihu talitsemiseks, vaid selleks, et selle teo läbi Jumalale au anda, nagu ütleb Scotus, ja asendada sellega igavene surm.

(Apoloogia, XII)

+++

Paulus kirjutab koloslastele, et inimeste kombetalitused on tarkuse moodi [Kl 2:23]. Ja seda nad kindlasti on. Sest kirikule sobib kord ja seda on sellepärast ka vaja. Aga inimmõistus, mis ei saa usu õigusest aru, lisab sellele oma loomusest tulenevalt, et niisugused teod teevad inimesed õigeks, et nad lepitavad Jumalat jne. Nõnda arvas Iisraeli lihtrahvas ja suurendas selles veendumuses niisuguste usutalituste hulka, nii nagu seda meie ajalgi kloostrites tehakse. Sama arvab inimmõistus ka ihulike harjutuste ja paastumiste kohta. Kuna nende eesmärk on ihu talitsemine, lisab mõistus neile juurde eesmärgi, et need on kultustalitused, mis teevad õigeks. Nagu kirjutab Aquino Thomas: «Paastumine kõlbab süü kustutamiseks ja ennetamiseks» [STh II, 2, q. 147, a. 3]. Need on Thomase sõnad. Ja nii see tarkuse ja õiguse paiste neis talitustes petabki inimesi. Siia lisandub pühakute eeskuju: kui inimesed püüavad neid jäljendada, jäljendavad nad enamasti väliseid tegusid ja mitte nende usku.

(Apoloogia, XV)

 

Artikkel ilmus algsel kujul 21. märtsil 2011.

Tsitaadid on võetud väljaandest «Luterlikud usutunnistuskirjad» (2014) ja veebilehes Meie Kirik ilmunud Augbsurgi usutunnistuse ladinakeelse teksti tõlkest