Kristliku õpetuse kohaselt on kõik inimesed patused. Meis on sünnist alates see, mida nimetatakse pärispatuks. See tähendab, et me ei muutu patuseks alles siis, kui esimest korda pattu teeme. Pigem vastupidi. Me teeme kõik pattu, sest patt asub meis sündimisest peale.

Tõotused, mida Jumal on meile ristimises andnud, ei ole ju nähtavad. Me ei saa nüüd näha pattude andeksandmist või igavest elu ja ihu ülestõusmist. Ainult patt ja surm on need, mida näeme. Aga meil on andeksandmise ja igavese elu tõotus Jeesuse nimes. Usk haarab kinni sellest tõotusest ja ütleb: “See on kõige kindlam asi, mis mul, on ja ma ei vaheta seda kogu maailma rikkuste vastu.”

Kirikuisa Püha Augustinuse kokkuvõtlik kristliku usu seletus usuõppijatele „Sermo de symbolo ad catechumenos“.

Sarnaselt Samaaria naisele on Issand ka meid kõnetanud ja kutsunud välja igapäevaste koduste toimetuste ja ülesannete juurest. Naine talitas oma igapäevaseid toimetusi, ta läks kaevust joogivett tooma, kuid tuli tagasi hoopis “elava veega”. Ta ei pidanud selleks midagi erilist tegema. Kõigest joosta kaevule, olla seal ja kuulata. Jeesus ütleb: “Tulge ja võtke eluvett ilma hinnata.” Kasutagem siis seda võimalust.

Ma küsin otse: kas Sotsiaalministeeriumis on veel alles ka mõni terve mõistusega inimene, või on kõik kollektiivselt ära programmeeritud?

Ristimine hõlmab kõike seda, mida Jeesus on tulnud tegema. See sisaldab kogu Tema tulemise saladust. Jeesus ristiti kui patune, et meie võiksime olla ristitud kui pühad Tema kuningriigis. Ta suri meie surma, et meie võiksime elada Tema elu. Jordani vees sai teoks õnnelik vahetus. Jeesus võttis kanda meie patu, et meie võiksime pärida Tema täiusliku kuulekuse, Tema kannatuse ja surma, Tema õigeksmõistu ja pühaduse.

Kui inimese avalik kuvand kisendab: “Teiste inimeste elu – see tähendab: nende hoiakud ja arvamused, mõtted ja tunded – peavad muutuma selle pärast, milline ma olen!”, siis ei ole vastupidine sõnum, olgu esitatud kasvõi meetritekõrgusel tänavaplakatil, lihtsalt veenev, kirjutab õp Illimar Toomet kommentaariks sotsiaalministeeriumi uuele tänavakampaaniale, milles osaleb ka üks tuntud homoaktivist.

Kas Ühinenud Metodisti Kirik võib nn homoküsimuse tõttu lõheneda? Portaal Meie Kirik palus kommentaari EMK Tartu Püha Luuka koguduse pastorilt Priit Tammelt.

Kui me elame jumalalaste keskel, oleme osaduses üksteisega, käime koos missal, teenime Jumalat nii kirikus kui ka maailmas, püüame muuta oma suhtumist ja armastust kaasinimesse täiuslikumaks ja kui me laseme Pühal Vaimul jätkata tööd meis ning läbi meie, siis kogeme nii väikseid kui suuri epifaaniaid ehk teisisõnu, kogeme väikeste ja suurte, ajalike ja igavikuliste tõdede ilmumist.

Kristlik-konservatiivse võrguväljaande Meie Kirik toimetus soovib lugejatele õnnistatud uut aastat 2020 ehk MMXX. Aastad ja inimpõlved tulevad ja kaovad, kuid Jeesus Kristus on sama eile, täna ja igavesti. Püha Augustinus ütleb: „Siin maailmas aga veerevad päevad mööda, ühed lähevad, teised tulevad, ükski ei jää püsima. … Seepärast peame armastama Teda, aja Loojat, et võiksime olla vabad ajast ja kinnitatud igavikku, kus ei ole enam aegade muutlikkust.“

Armsad õed ja vennad, mõne tunni pärast astume uude aastasse. Aidaku Issand meil hinnata ja oskuslikult kasutada meile antud aega. Olgu sul uuel aastal küllalt õnne, et hoida sind armsana; küllalt katsumusi, et hoida sind tugevana; küllalt kurbust, et hoida sind inimlikuna; küllalt lootust, et hoida sind õnnelikuna; küllalt ebaõnnestumisi, et hoida sind alandlikuna; küllalt edu, et hoida sind innukana; küllalt sõpru, et võiksid leida lohutust; küllalt entusiasmi, et võiksid rahulikult minna vastu homsele päevale, ja küllalt meelekindlust, et võiksid teha homse päeva tänasest paremaks.

© Meie Kirik