Kui meie teeme armastustegusid, siis mitte sellepärast, et teenida Jumala heakskiitu ja pääseda taevasse, vaid sellepärast, et Jumal on meid Kristuses armastanud ning taevariigi ukse lahti teinud ja me tahame Teda oma vastuarmastusega selle eest tänada.

Kui Jeesus puudutas kedagi, siis oli see Jumala käte puudutus. Ta astus alla oma taevasest aust, võttis inimese kuju, et olla meie keskel ja puudutada meid oma inimliku olemuse läbi. Jumal ei ole mingi abstraktne vaimne olevus, kellel meiega midagi pistmist pole. Jumal, keda kristlased kuulutavad, ei ole oma loomingut unustanud, vaid suhtleb meiega inimlikul tasandil. Kristuses oli Ta ise ihuliselt oma rahva keskel ja puudutas neid.

EELK vaimulikud said hiljuti ametliku meililisti kaudu oma e-postkasti kutse Eesti Seksuaaltervise Liidu ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna korraldatavale konverentsile „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“, mille päevakavast selgub, et muu hulgas võetakse seal kõne alla feministliku teoloogia vaatepunkt, seksuaalõigused ja seksuaalvähemused. Üks ettekanne kannab provokatiivset pealkirja „Peenistest paradiisis“, teine aga „LGBT pastori isiklik lugu“.

Kristlaste seas võib kohata ka tagurpidi variserlust, mis kõlab umbes nii: “Oh Jumal, ma tänan sind, et ma ei ole nii uhke kui see variser.” Me vastandame ennast variserile, lobiseme jätkuvalt oma puudustest ja patust. Me ütleme: “Issand, ma olen väljapressija, ebaõiglane, abielurikkuja, ma ei paastu ega käi pihil. Ma olen küllalt aus, et seda tunnistada.” Jah, tõesti, kõik see on vajalik, aga kui seda tehakse lootuses Jumalale endast hea mulje jätta, siis ei ole see enam alandlikkus.

Katoliku piiskopil on sügav moraalne kohustus võtta sõna ning väljendada seisukohta taolise nähtuse nagu “gay pride” ehk homouhkuse paraad suhtes. Taolised paraadid on levinud süstemaatiliselt kogu läänemaailmas. Kasvavat toetust “pride’idele” võib täheldada ka katoliku vaimulikkonna seas. Samal ajal levib aga üha enam vaikimine, passiivsus ja hirm nende kirikutegelaste seas, kes on otseselt kohustatud selle küsimusega tegelema, kaitsma Kirikut homo- ja sooideoloogia mürgi sisseimbumise eest ning kuulutama tõde Jumala loomistööst ning Tema pühadest käskudest.

Tänapäeval reisivad inimesed teadupärast suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Keskajal oli reisimine üsna riskantne ettevõtmine. Ometi tuli teatud ametite ja elukutsete pidajatel seda teha, trotsides reisimisega kaasnevaid ohtusid ja vaevasid. Näiteks kirikutegelastel oli aeg-ajalt asja paavsti juurde. Teekond Itaaliasse võis kesta kuid ning vahel juhtus, et reisil oleval piiskopil tuli oma hing enne maise ülemkarjase ette ilmumist anda taevase hea karjase hoolde.

EELK peapiiskop Urmas Viilma esitas 20. augustil üleskutse, et erinevad poliitilised jõud kinnitaksid üheskoos pühendumist Eesti tulevikule – siis „võime kogeda ka õnnistust, mida Jumal meie maale ja rahvale osaks laseb saada!“ Urmas Viilma hinnangul ollakse kõikides erakondades riigi ja rahva jaoks kõige olulisemates küsimustes üsna üksmeelel, kuid see ei paista tema sõnul välja.

Jumal kohtleb meid igavikus samal moel, nagu meie oleme kohelnud kaasinimesi siin maises elus. See on tänase tähendamissõna sõnum, ja võtkem siin eeskuju kavalast majapidajast.

Kõik selle, mida Jeesus ütleb iseenda kohta, omistab Ta ka meile. Nüüd oleme meie – selle ühe Nisuiva ennastandvast surmast ellu võrsununa – uus seemnevili, mis peab tagama ja tooma elu kogu inimkonnale.

Aastal 2004 üllitas Vatikan teose “Usk ja märterlus. Ida-Euroopa katoliku kirik 20. sajandil”. Raamatu esitlusel luges kreekakatoliku preester Tertulian Ioan Langa ette kirjelduse oma vangla-aastatest. Isa Tertulian suri aastal 2013, kui ta oli 91-aastane.

Jeesus kutsub meid asjadest, olukordadest ja inimestest sõltumisest vabadusele. Ta kutsub meid Jumala lasteks olemise nimel jätma kõik muu tahaplaanile. Vastutasuks saame midagi, mille vastuvõtmisel ei jää ebamäärast tühjusetunnet ega vajadust veel millegi muu järele. Me saame vastutasuks armastust ja sõprust, rõõmu ja lootust, kaastunnet ja andestust maises riigis ja igavest elu Jumalariigis. Usun, et selle nimel tasub järgneda Issandale.

© Meie Kirik