See, kellega viimsel päeval kohtume, ei ole ju mingi võõras hirmuvalitseja. Me tunneme teda ristimisest alates. Tema õpetused, manitsused ja hoiatused on meie igapäevased saatjad ja Ta ise on igal jumalateenistusel meie keskel ning täidab meid Püha Vaimu väega. Muidugi ei sunni Jumal kedagi väevõimuga valvama, kuid Ta teeb enda poolt kõik, et Tema abi kasutades suudaksime valmis olla Issanda päeva tulekuks.

Kui selle maailma ajaloo raamatu viimane lehekülg saab täis kirjutatud ja läbi sünnitusvalude lööb särama uus loodu, siis tuleb Issand ja annab igavese elukrooni neile, kes on võidelnud head usuvõitlust. See on meie lootus Jeesuses Kristuses.

Apostel Paulus mängib kristluse ajaloos niivõrd silmapaistvat rolli, et teda on nimetatud lausa teiseks kristluse rajajaks. Iseenesest ei ole see väide õige, sest tema kõrval leidus teisigi väga mõjukaid isikuid, nagu Peetrus või Johannes. Kuid Paulus on otsustavalt mõjutanud kristliku mõtlemise arengut ja kiriku levikut ning teeb seda tänapäevani oma kolmeteistkümne kirja kaudu, mis on võetud piiblikaanonisse. Tema kirjad hõlmavad umbes neljandiku Uuest Tes­tamendist, mistõttu on ta Luuka järel mahult teise hulga kirjanduse autor. Kui juurde arvata Apostlite tegude raamatu pikad osad, mis tegelevad Paulusega, siis on ta keskseks kujuks umbes kolmandikus Uues Testamendis.

Kui küsida, mis teeb katoliikluse kõrvalistele inimestele kummaliseks või isegi naeruväärseks, siis meenuvad kindlasti reliikviad ehk pühakusäilmed: ebausklik rahvas kummardab keskaegseid masstoodanguna valminud esemeid, mis väidetakse olevat seotud Jeesuse või teiste pühade inimestega.

Asetades kohustused riigi ees konteksti kohustustega Jumala ees, kinnitab Jeesus, et ei ole maise võimu mingit absoluutset nõuet meie kohta. Ainult Jumala nõue meile, vahendatud südametunnistuse kaudu, on absoluutne. Me ei pea andma keisrile seda, mis kuulub Jumalale.

Vana- ja keskajal püsinud konsensust ehtsuseküsimuses ei muutnud ka reformatsioon. Alles XIX sajandi alguses kodunes uurijate seas mitmete Uue Testamendi teoste puhul ebaehtsuse küsimus. Piibliteaduses levis seisukoht, et 2Ts, Ef, Kl, 1–2Tm ja Tt kirjad ei pärine Pauluselt, mispuhul toetuti peamiselt sisulistele ja keelelistele argumentidele. XXI sajandiks näib olevat selge, et paljud põhjendused on jäänud hüpoteetiliseks, evimata sundivat laadi ega empiirilisi kinnitusi.

„Keeltega rääkimise” küsimus on saanud aktuaalseks seoses nelipühilaste liikumise algusega XX sajandi hakul. Kreeka keele põhjal on moodustatud nähtuse tähistamiseks ka võõrsõna „glossolaalia”: glossa = keel (nii elundi kui ka kõnena); arusaamatu väljend (gloss) + lalia = rääkimine, kõne (viis); murre, dialekt. Seda sõna ei ole Uues Testamendis, vaid see on tuletus sõnadest glosse lalein ehk „keelt rääkima”.

Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: “Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Ja Jeesus ütles talle: “Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend korda seitse.” (Mt 18:21–22)

Meedias sageli progressiiviks ja vasakpoolseks nimetatud paavst Franciscus kõrvutas sel nädalal nn populiste otsesõnu Saksamaa füüreri Adolf Hitleriga. Paavsti populismivastased sõnavõtud muutuvad üha radikaalsemaks. Kuid samas kasvab kriitika ka „avatud piiride aktivistist“ paavsti enese aadressil.

Olin siis 19-aastane noor luterliku Usuteaduse Instituudi tudeng, ning olin just enda jaoks avastanud Leedu ja seal valdava katoliku kiriku. Ma ei mäleta, miks – jäin vist päevasest bussist maha –, aga igal juhul jõudsin ma Krekenava asulasse Kesk-Leedus alles hilisõhtul. Sealt edasi pidin minema jala Paberžė külakesse – 13 hämarat kilomeetrit mööda kruusateed.

Püsides Jumala Sõnas ja Kiriku õpetuses ning tarvitades iga päev Jumala armuvahendeid, suudame olla ja jääda maa soolaks ning täita soolale ettenähtud otstarvet.

© Meie Kirik