Jeesuse ristimise hetkel kärises taevas lõhki ja Jumala vaim laskus Jeesuse peale. Samasugune sündmus toimub mõned aastad hiljem, kui Jeesuse ristilöömisel käriseb templi eesriie, mis eraldas patuse inimese Jumalast. Jeesuse kaudu on Jumal avanud taeva. Nüüd on olemas värav mässu tõstnud Aadama lastele, ristimise uks, millest läbi minnes saame Jumala lasteks. See Kristuse surma ja ülestõusmise värav on väga kitsas, kuid tasub vaeva näha, et sellest sisse astuda ja nautida igavest elu.

Oikumeenilise (Konstantinoopoli) patriarhaadi hierarh peapiiskop Daniel (USA-st) usub, et Ukraina uue kiriku tunnustamine mitmete õigeusukirikute poolt on lähikuude küsimus. Tema hinnangul teevad seda esimeste seas Kreeka ja Rumeenia kirikud.

Me oleme muutunud kirjaoskamatuteks kultuuri keskel, mis meid ümbritseb ja milles me oleme üles kasvanud. Kristliku kultuuri keskel, mis hääbub ja raagu vajub, kuigi selle viljaka pinnase sügavuses on peidus meie juured. Meile on jäänud vaid üks tunnetus, läinud põlvede magusahõnguline nostalgia ning õhkõrn, võbelev, viirastuslik õidepuhkemise lootus, peaaegu lubamatu unistus, vahendab Hollandi kirjaniku Geert Maki mõtteid kristlik kolumnist Jonathon Van Maren.

Postimehe tehnikarubriigis on avaldatud ajakirjanik Aivar Pau uudislugu pealkirjaga „Video: patriarh Kirill näeb internetis Antikristuse tulekut“, milles ironiseeritakse Vene kirikupea hoiatuse üle, et nutiseadmete üleilmne võrgustik loob kõik eeldused Antikristuse sünniks. Patriarh ütles nimelt jõuluintervjuus telekanaline PBK, et nutiseadmete kasutajad peaksid olema ettevaatlikud, kuna see loob võimaluse globaalseks kontrolliks inimkonna üle.

Tähetargad alustasid oma reisi, otsides nimetut juutide kuningat, kuid lõpetasid personaalse audientsiga Jeesuse ees, lihaks saanud maailma Looja ees. Iga tõsine otsija jõuab lõpuks Kristuse juurde. Lähtepunkt võib olla erinev, Jumala kutse ja tunnusmärgid võivad olla erinevad, kuid rännaku sihtpunkt on meil kõigil üks – Jeesus Kristus, meie Issand ja Päästja.

Konstantinoopoli patriarh allkirjastas täna tomose, millega antakse Ukrainas kahest seni tunnustamata kirikust kokku liidetud õigeusukirikule iseseisva kiriku staatus. Moskva patriarhaadi esindaja hinnangul aga on tegemist musta päevaga, mil oikumeeniline patriarh tegi lõpu õigeusu vendlusele.

Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse. Lk 2:21

Nõukogude ajal külastasid kirikuid valvsad kodanikud – nimetagem neid nii –, kes pidid asjaomastele instantsidele ette kandma, kui kirikuõpetajad midagi poliitilist, eriti aga nõukogude võimu kohta kriitilist ütlevad. Kui tundus, et kirikuõpetaja püüdis jumalasõna sekka põimida kriitikat nõukogude ühiskonna aadressil, anti sellest teada, kuhu vaja, ja järgnesid pahandused.

Jõulude tähenduse võib võtta kokku ühteainsasse sõnasse: “IMMAANUEL” – Jumal on meiega. Jeesus ei piirdunud meie keskel olemisega, Ta võttis meie koha. Jumal ise kandis karistuse, mis õiguse järgi oleks kuulunud meile.

Laps, kes tuli alguses maailma sõimes, tuleb taas meie juurde pühas armulauas. Sõna, mis sai ihuks ja vereks Petlemmas, teeb sama müsteeriumi läbi pühas õhtusöömaajas. Me ei saa olla külalisteks sõime juures tollel ööl, kuid see, kes seal sõimes tookord magas, ootab meid igal pühapäeval altaril. Oma kummardused saame Talle teha siis, kui Teda armulaual vastu võtame.

Tänavu jõuluõhtul täitub armastatud jõululaulu „Püha öö“ (saksa k „Stille Nacht, heilige Nacht“) sünnist kakssada aastat. Preester Joseph Mohri (1792–1848) loodud sõnadele kirjutas muusika Franz Xaver Gruber (1787–1863) ning laul kanti ette jõuluööl Austrias Salzburgi Oberndorfi linnakese Püha Nikolause kirikus.

© Meie Kirik