Austatud hr peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Kirikute Nõukogu president!

Kallid vennad ja õed Jeesus Kristuses!

Kõigi kohalike kirikute kristlased, kelle jaoks Kristus on elus olev Jumal!

Pöördume teie kui vendade ja õdede poole Kristuses. Meid innustas seda tegema äärmiselt murettekitav olukord, mis on antud hetkel kujunenud meie kloostri ümber.

Maailmas – tolles maailmas, mis on väljaspool kloostri müüre – lõõmavad kired, tekivad vastuolud, lahvatavad sõjad, sealhulgas ka veel eilsete Venemaa ja Ukraina vennalike õigeusklike rahvaste vahel. Kloostri asukate jaoks on see Euroopa keskel lahvatanud relvastatud verine konflikt suure südamevalu allikaks. Oma pidevates palvetes palume me Jumalat ilmutada kõigile Tema jumalikku jõudu ja tuua rahu juurde selles karmis sõjalises kokkupõrkes osalejad, mis sunnib meid meenutama eelmiste maailmasõdade hirmsaid lehekülgi.

Jumal, ärgu olgu see nii!

Meie suureks kurvastuseks püütakse Pühtitsa kloostrit ja selle asukaid kaasata poliitilistesse vastuoludesse, mis on nunnade olemusele võõrad. Eesti Vabariigi võimud tahavad, et me katkestaks veresideme Vene Õigeusu Kirikuga, mis – tema eestseisja, patriarh Kirilli isikus – võttis selles relvastatud konfliktis omaks ühe pooltest. Teisiti öeldes, tahetakse, et me oma initsiatiivil ütleksime lahti stavropigiaalsest staatusest.

Meie poolt on selline samm lihtsalt võimatu – Eesti riigivõimu esindajad muidugi võivad seda mitte teada ja mitte mõista, aga teie, meie vennad Kristuses, teate, mida tähendab kloostri jaoks tema kanooniline side Emakirikuga. Meie saa ja meil pole õigust ühepoolselt seda katkestada, kuna kloostri stavropigiaalne staatus on sisse kirjutatud meie kloostri põhikirja, mida meil pole õigust omal tahtel muuta. Klooster sai stavropigiaalse staatuse 1990. aastal tänu patriarh Aleksius II (Rüdigeri) püüdlustele ja jõupingutustele. Kloostri nunnade jaoks on mälestus temast püha, kuna just tema, olles Tallinna ülemhingekarjane Hruštšovi ajastul, päästis kloostri kinnipanemisest.

1891. aastal asutatud Pühtitsa klooster palvetab vahetpidamata Jumala poole juba 133 aastat. Maailmas on selle aja jooksul toimunud kardinaalsed muudatused. Vene Õigeusu Kirikus taastati patriarhi juhtimine ning patriarhiks on praegusel hetkel alates sellest ajast juba viies Eestseisja. Me tuletame meelde aset leidnud muutusi ainult eesmärgil, näitamaks, et meie klooster pole kunagi allunud sotsiaalse ja poliitilise elu kirgedele ning algusaastatest kuni tänase päevani hoiavad nunnad vankumatut truudust oma missioonile ja kutsumusele, mis seisneb palvetamises ja töötegemises.

Sellepärast olemegi sügavalt veendunud, et riigi sekkumisele, rohkem kui sajandi jooksul välja kujunenud kloostri elukorraldusse, puudub mingigi ülesehitav mõte. Kloostris palvetati ja tehti tööd Tsaari-Venemaa ajal, Nõukogude Liidu ajal, Eesti Vabariigi ajal ja me loodame siiralt, et meilt ei võeta ära võimalust ka edaspidi pöörduda palvetes Jumala poole, et elu rahus oleks antud kogu Maale, kõikidele riikidele ja kõikidele rahvastele.

Meie pöördume teie kui kristlaste poole, sõltumata teie usutunnistusest, tungiva palvega osutada Pühtitsa kloostrile igakülgset toetust. Oleme kindlad, et iga usklik mõistab – igasugune poliitika ja seda enam poliitiline surve on absoluutselt mitteomased kloostri asukatele. Klooster on väljaspool poliitikat. Niisugune on meie kreedo. Ja me julgeme loota, et teie palved aitavad viia selle objektiivse tõe Eesti Vabariigi võimudeni, kellesse me suhtume suure lugupidamisega.

Iguumenja Filareta õdedega

Jüripäeval, 23. aprillil, pühitseti Tallinna toomkirikus piiskopiametisse Ove Sander, Marko Tiitus ja Anti Toplaan. Meie Kiriku toimetus soovib äsja pühitsetud piiskoppidele Kristuse koguduse teenimisel rohkesti Jumala Vaimu juhatust ja tarkust ülevalt. Teeme seda sõnadega, mis on võetud meie usutunnistuskirjadest.

Augsburgi usutunnistus, XXVIII:

Niisiis õpetavad meie omad, et võtmete ehk piiskoppide meelevald tähendab evangeeliumi järgi meelevalda ja Jumala käsku evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada. Sest Kristus läkitas, Jh 20:21−23, apostleid käsuga: «Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.»

Seda võtmete ehk piiskoppide meelevalda saab väljendada ja teostada üksnes Jumala sõna õpetamise ja jutlustamisega ning sakramentide jagamisega kas suurele hulgale või üksikutele inimestele, vastavalt kutsumisele. Sest seeläbi ei jagata mitte materiaalseid asju ja hüvesid, vaid igavikulisi, nagu igavene õigus, Püha Vaim ja igavene elu. Nende hüvede osaliseks ei saa muidu kui kuulutusameti ja pühade sakramentide jagamise läbi. Sest püha Paulus ütleb: «Evangeelium on ju Jumala vägi pääsemiseks igaühele, kes usub» (Rm 1:16).

Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises, kuid jõudu kasutamata, ainult Jumala sõna kaudu. Ja selles on pastorid ja kirikud kohustatud Kristuse sõnade kohaselt piiskoppidele kuuletuma, Lk 10:16: «Kes kuuleb teid, see kuuleb mind.»

Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda, Mt 7:15: «Hoiduge valeprohvetite eest.» Ka Paulus ütleb, Gl 1:8: «Aga kui meiegi või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud − see olgu ära neetud!» Ja 2Kr 13:8: «Sest tõe vastu ei suuda meie midagi, ükspäinis tõe poolt.» Ja samas: «Et kasutada seda meelevalda, mille Issand mulle on andnud, ülesehitamiseks, ja mitte mahalõhkumiseks» (2Kr 13:10).

Sama sätestab ka Vaimulik õigus II, küsimus 7, peatükkides Sacerdotes ja Oves. Ja püha Augustinus kirjutab kirjas Petilianuse vastu, et ka korrakohaselt valitud piiskoppidele ei tohi kuuletuda, kui nad eksivad või õpetavad ja sätestavad midagi jumaliku pühakirjaga vastuolus olevat. …piiskoppidel ei ole voli määrata või kehtestada midagi, mis on vastuolus evangeeliumiga, nagu sellele on viidatud juba eespool ja nagu õpetab ka kaanon kogu 9. alajaotuses. … Püha Peetrus keelab piiskoppidel sellise valitsemise, nagu oleks neil meelevad sundida kirikut tegema, mida nad iganes tahavad (1Pt 5:2j).

Apoloogia, XIV:

Samuti teame, et kirik on nende juures, kes Jumala sõna õigesti õpetavad ja sakramente õigesti haldavad, mitte nende juures, kes Jumala sõna ediktidega hävitada üritavad ja tapavad neid, kes õigesti ja põhjendatult õpetavad.

Apoloogia, XXVIII:

«Olge kuulekad oma juhatajaile» (Hb 13:17). See lause nõuab kuulekust evangeeliumi suhtes ja ei sea piiskopivalitsust evangeeliumi kõrvale. Samuti ei peaks piiskopid kehtestama kombetalitusi väljaspool evangeeliumi või tõlgendama oma traditsioone evangeeliumiga vastuollu minevalt. Ja kui nad seda teevad, siis on keelatud neile kuuletuda, nagu on öeldud: kui keegi kuulutaks mingit teist evangeeliumi, see olgu ära neetud (Gl 1:8).

Soome usulisest ajakirjast «Vartija» loeme, et Soomes kogu talve on vaidluse all olnud küsimus Kristuse ülestõusmisest. Vaidlus on alguse saanud sellest, et Soome peapiiskop Johansson keeldus kutsumast suvel ärapeetavale Turu Toomkiriku 700-aastasele juubelile Rootsi peapiiskoppi N. Söderblomi, sellepärast, et viimane oma uuemas teoses, «Kristuse kannatuse ajalugu» (Kristi pinas historia), on mahasalanud Kristuse ihuliku ülestõusmise surnuist. Küsimus on «Vartija» arvates veel seda imelikumaks kujunenud, et Soomest mõnelt poolt on kaastundmust avaldatud Rootsi peapiiskopile. Nii olevat kirikute vahelise sõpruse maailmaliidu Soome komitee Rootsi kiriku vastavale komiteele kahjatsemist avaldanud peapiiskopi Johanssoni ülesastumise pärast. Ka olevat Tampere piiskop J. Gummerus avalikult teada annud, et tema Soome peapiiskopiga ühes mõttes ei ole. «Vartija» toimetaja professor J. A. Pietilä nimetab niisugust ülesastumist – vaatamata sellele, kas peapiiskopi Johanssoni seisukoht õige või väär – sündmataks ning taktituks – kahjulikuks Soome kiriku aule ja selle kiriku sisemisele kindlisele. Väga sapika kirja olevat «Uusi Suomis» piiskop Johannsoni vastu avaldanud ka usuteaduse doktor Virkkunen, millest ka meie ajalehed teatasid.

Rootsi peapiiskop on ka «Vartija» arvates valeteele sattunud, ja seda on ta tõesti, sest kiriku õpetusega ega ka pühakirjaga see kokku ei käi. N. Söderblom seletab, et usk, nagu oleks Kristus lihalikult üles tõusnud, olevat pärit Luuka jutust, et Jeesus leiba ja tüki küpset kala ära söönud (24,42) ja et see kokku ei käivat apostel Pauluse vaadetega.

Paulus tundvat ainult «vaimulikku» ülestõusmise ihu, ütleb N. Söderblom, ja Kristus olevat selles ihus üles tõusnud, millel ei olevat mingisugust ühist hauda pandud ihuga. See on ju otse vastukäiv meie kirikuõpetusele, mis tunnistab, et Kristus sama ihuga üles tõusnud, millega ta hauda pandi. Seda näitavad ju ka evangeeliumid ja iseäranis tühi haud, mida piiskop Söderblom tõeks ei tunnista. Ta vaidleb vasta, toetudes ap. Pauluse ütelusele 1. Kor. 15,36 ja öeldes: «Kui keegi usub, et ülestõusmine sünnib samas ihus, mis hauda pandi, siis see on «rumal». Ei maine ega hingeline ihu ärka elusse, vaid ainult vaimulik ihu, taevalik inimene, taevalik olevus.»

See on muidugi imelik piibliseletus. Paulus ometi seletab samas peatükis, et Kristus pandi hauda ja tõusis kolmandal päeval üles Kirjade järele, ja et ta ennast on näidanud. Pauluse mõttes tõusis ometi hauast üles ajalooline Kristus – sama mees, kes kannatas ja suri, ehk küll ta ihu ülestõustes oli äraseletatud ja teistsuguseks saanud, kui ta enne oli; aga see oli ikka seesama ihu. 1. Kor. 15, 45 ei ütle ju Kristuse ülesmisest ega tema ihu kokkuseadest midagi.

Ristirahvas tunnistab, et Kristuse hauda pandud ihu muutus Jumala väest taevaliseks ja tõusis surnuist üles. Seda näitab ka Kiri ja aastatuhandeline kiriku veendumus. – Rootsi peapiiskop on siis eksiteele sattunud. Prof. Pietilä ütleb asja kohta: «Näib, et kui apostel veel elaks, siis tema küll soovitaks peapiiskop Söderblomile, piiskop Gummerusele ja doktor Virkkusele tähelepanna seda, mis ta Tessaloonika rahvale ütles: «Aga kui keegi meie, mis raamatu sees on, ei võta kuulda, see andke teada, ja ärge segage endid tema sekka, et temale häbi ei saaks. Ärge pidage teda ometi kui vaenlast, vaid manitsege teda kui venda.» (2. Tess. 3, 14.15.)»

See vastolu Soome ja Rootsi kiriku vahel saab, meie arvates, vist veel laineid lööma ja paljude kirikuesitajate südamemõtlemised avalikuks tegema, et selgeks saaks, kes veel maailmas Lutheri puhtast ja võltsimata Jumala sõnast kinni peab ja kes mitte. Seda andku ka Jumal armust, sest segadus ristiusu kirikus kipub juba liiga suureks minema.

Meie Kirik nr 17, 1929.

 

Piiskoppide usulisest vaidlusest

«Meie Kiriku» nr. 17 tõime sõnumi, mis teatas Soome ja Rootsi Ülempiiskopi vahel tekkinud vaidlusest Kristuse ülestõusmise pärast, ja avaldasime arvamist, et tekkinud vastolu laineid saab lööma ja paljude kirikuesitajate südamemõtlemisi avalikuks tegema. Teatasime ka, et Soomes eneses piiskop J. Gummerus, kes paar korda Eestiski käinud, viimati usupuhastuse juubeli puhul 1924, sealse peapiiskopi vastasrinda on asunud ja ennast Rootsi peapiiskopi N. Söderblomi mõtteosaliseks on kuulutanud. Nüüd toovad ajalehed sõnumi, et juba üks välispiiskop, nimelt Läti piiskop Irbe, ka ennast vaidluse hulka on seganud. Selle kohta loeme «Päevalehest»: «Hels. Sanomate» teatel on nüüd Läti piiskop Irbe mõne aja eest kirjateel Soome peapiiskopilt seletust palunud, mil põhjusel viimane arvab, et Rootsi peapiiskop on loobunud ev. luteruse usu õpetuse aluselt. Piiskop Irbe ei olevat ei N. Söderblomiga juttu ajades ega tema kirjutusi lugedes midagi leidnud, mis õigustaks peapiiskop Johanssoni leppimatut esinemist Söderblomi vastu. Sellest oletab Irbe, et Johansson põhjendab oma seisukohta, kas Irbele tundmatuile Söderblomi kirjutistele, või küsimuses on täielik väär-arusaamine. – Seni ei olevat peapiiskop Johansson kirja peale veel vastust annud.

Selle vastu on peapiiskop Söderblom «Svenska Dagbladeti» kaastöölise küsimuse peale oma seisukohta järgmiselt seletanud:

Olen tähendanud, et Kristuse ülestõusmise küsimus ei puuduta mitte ainult mind, vaid kõigepealt apostel Paulust, kes 1. Korintuse raamatu 15. peatüki 50-s salmis kirjutab: «Liha ega veri ei või Jumala riiki pärida.» Vahe, mis minu arvates on lihaliku ja vaimuliku ihu vahel, on sõnasõnalt mainitud Korintuse raamatu 15 p. 44-das salmis: «Lihalik ihu külvatakse, vaimulik ihu äratatakse üles.»

Oma kirjutusega peapiiskopile Johanssonile on ka Läti piiskop Rootsi peapiiskopi vaate pooldajate rinda asunud. Peapiiskop Söderblomi seletused «Svenska Dagbladetile» aga näitavad uuesti, et N. Söderblom lutherliselt aluselt on kõrvale astunud. See selgub sellest:

1. et N. Söderblom toetub oma väites ainult ühele peatükile piiblis ja ei mitte tervele piiblile, mille üleüldine, kõiki ülestõusmise kohta käivaid ütlusi piiblist kokkuvõttev väljendus on kindlaks tehtud meie usutunnistuskirjades, mis meie usuõpetuse juhtnööriks on vastu võetud ja millede peale ka piiskopid oma vande on annud.

2. et N. Söderblom oma seletusega vastollu astub üldkiriku usutunnistusega, mis ka lutherliku kiriku aluseks on vastu võetud ja mida vist peapiiskop isegi jumalateenistusil Rootsis ette loeb: «mina usun liha ülestõusmist».

3. et N. Söderblom oma seletuses mitte ei uuri järele ega näita, mis piibel sõna «liha» all mõistab, vaid «liha» võtab selles mõttes, nagu sellest aru saadakse harilikus elus lihapoodides. Selgub ju Jeesuse sõnastki: «mis lihast on sündinud, on liha», et «liha» mõiste palju laiem on kui see olus, mis meie konta varjab, nõnda et ka kõik inimeste vaimlised saavutused on «liha», nii et «liha» sõna piiblis õieti tähendab pattu edasi andvat allust inimese sees.

4. et N. Söderblom on tähelepanemata jätnud ap. Pauluse  enese seletuse (Ap. teg. r. 13, 34) , kus apostel ütleb, et Kristus iial ei pidanud äramädanemist nägema, ja seda tema ülestõusmise peale seletab. Sellega on ometi öeldud, et Kristuse ihu hauda ei jäänud ja tema sama ihuga hauast tõusis, mis hauda pandi, kuna see ihu mädanemisprotsessi algust ka ei näinud, küll aga ülestõustes ära seletati.

5. et N. Söderblom ei ole väärt arvanud arvesse võtta, et lutherlik kirik tervelt 50 aastat on võidelnud kõigi valeseletuste vasta Kristuse liha kohta, nimelt Marburgi kõnelusest 1529 kuni «Üksmeele õpetuse» (Formula Concordiae) valmimiseni 1579, ja et selle võitluse saavutused täiesti N. Söderblomi seisukohta kui ebalutherlised hukka mõistavad.

Edaspidi ehk saame küsimust «M. K.» ridadel sügavamini selgitama, milleks vist veel juhuseid saab olema. Sest arvata võib, et vaidlus nüüd nii pea peatuma ei jää ja ka mõju peaks avaldama tänavuaastase lutherlise üleilmlise kongressi käigule Kopenhagenis Daanimaal, selle aasta juunikuus.

Meil Eestis on muidugi «Protestantline Ilm» hõiskamas Rootsi piiskopi seletuste üle ja lootust avaldamas, et nüüd «värskem» vaim lutherlisse kirikusse tungib. Meie loodame, et tuul tõuseb, mis puhastust toob ja lutherlise nisu haganaist lahutab, ja et juubeliaasta meid mitte muidu ei ole pannud meelde tuletama M. Lutheri Väikest Katekismust.

Meie Kirik nr 20, 1929

Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu argumentatsioon uue abielukäsituse põhjendamiseks paistab teoloogiliselt nõrgana ning tundub juhatavat tõsisesse kristoloogilisse hereesiasse.

Jeesus kinnitab Uues Testamendis mehe ja naise vahelise abielu: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks? Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19)

Piiskopid teavad seda väga hästi. Nende argumentatsioon aga lähtub sellest, et võrreldes tolle ajaga on olukord muutunud ning meil on nii palju uusi teadmisi, et nüüd tuleb asju tõlgendada teistmoodi. Oma ettepanekus kirikukogule ütles piiskoppide kogu: «Arutledes kiriku abielukäsituse üle, tuleb arvestada sügavamate teadmistega soolisuse ja seksuaalsuse tekkest ja arengust.»

Veelgi selgemalt rääkis sellest Espoo piiskop Kaisamari Hintikka rahvusringhäälingu Yle saates «A-stuudio». Ta ütles, et «meil tuleb aru saada, et Piibli tekstid on loodud sellises kontekstis, milles arusaamine nii inimese kui seksuaalsuse mitmekesisusest on olnud üsna piiratud.»

Neist argumentidest tundub loogiliselt järelduvat, et Jeesus ise ei teadnud nii inimese kui seksuaalsuse mitmekesisusest seda, mida teame meie. Sellepärast saame meie otsustada selles olukorras paremini kui Jeesus. Tema oli oma aja produkt ning kõneles oma kaasaegsetele inimestele.

Kristluse seisukohalt on taoline järeldus siiski võimatu. Kas piiskopid on sellele üldse mõelnud? Kuidas saab pärast sellist järeldust üldse usutavalt õpetada, et Jeesus on kõigeväeline Jumala Poeg? Kui ta isegi inimese seksuaalsusest ei teadnud rohkem kui meie aja inimesed, mida oleks tal meie aja inimestele kõigi muude asjade kohta enam öelda? Miks peaks teda üldse mingis küsimuses kuulama?

Kas pärast taolise teoloogilise meetodi omaksvõtmist jääb kristlikust usust üldse midagi järele?

Taoliste argumentidega uue abielukäsituse edendamine on vaimulikus mõttes erakordselt ohtlik. Tundub, et praktikas viib see Jeesuse jumalikkuse eitamiseni, sest implitsiitselt peetakse teda ekslikuks inimlikuks õpetajaks. Eriti kuna Jeesus tundub oma abielukäsituse rajavat loomisele ega pea seega abielu muutlikuks ühiskondlikuks institutsiooniks, mis igal ajastul on erinev.

Seega kõlavad piiskoppide kogu põhjendused veel hereetilisemalt kui ettepanek ise. Issand, halasta luterliku kiriku peale, kes taolisele teele astub.

Tõlkinud Illimar Toomet

Santeri Marjokorppi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja. Avaldatakse autori loal

Stalini ajastut iseloomustasid poliitilised nõiajahid ja riiklikud repressioonid nende suhtes, kes kaldusid Partei ametlikust kursist kõrvale. Eksinuid hurjutati ja mõisteti hukka parteipleenumitel, paljusid neist represseeriti. Ühiskonnas valitses hirmu- ja pealekaebamise õhkkond. Süü konstrueeriti enamasti loogikavabalt, suvaliselt – sa oled süüdi, sest sa oled süüdi – ning mitte keegi ei võinud olla kindel, et ühel heal päeval ei osutu ka tema kodanlikuks natsionalistiks või imperialismi agendiks.

Sarnased mustreid näeme praegu kordumas seoses Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga. Ehkki selle kiriku ja tema koguduste või ametikandjate vastu ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis viitaks õigusrikkumistele, pingete õhutamisele Eesti ühiskonnas või muul viisil Eesti-vastasele tegevusele, on alustatud avalikkuses ulatuslikku vaenukampaaniat, mida õhutavad riiklikud struktuurid ja süsteemimeedia.

Kõigis südametunnistusega inimestes tekib sõnulkirjeldamatu vastikustunne, kui vaadata, kuidas näiteks ajaleht Postimees veab nõiajahti MPEÕK vastu. Just selle väljaande veergudel kuulutati Kremli mõjuagendiks üleilmselt kuulus Eesti õigeusklik helilooja Arvo Pärt.

Postimees on avatud MPEÕK suhtes marutõbe põdevate Ahti Kallikormi või Kadri Paasi otseselt laimavatele kirjutistele. Näiteks 2. aprillil kuulutas Kallikorm, et 32 kogudust Eestis (!) on andnud sõjale Ukrainas heakskiidu. Tema kõnepruugis on hämmastavaid kattuvusi näiteks väljaandes Talurahva Hääl 25. märtsil 1941 avaldatud artikliga, kus Bezbozhniku (Jumalatu) varjunime all süüdistatakse pappe ja kirikut, et nad «paluvad kõikjal jumala õnnistust oma kodanluse relvadele».

Seoses Kadri Paasi kirjutisega märgib õigeusu Püha Johannese Kooli direktor, et selles on võetud «kasutusele kõik demagoogilised võtted, et tõmmata võrdusmärk kristliku kogukonnakooli ja riigireeturite vahele. Ühte patta on pandud Taliban, sõjaroimar Putin, patriarh Kirill, Eestis tegutsevad kogudusevaimulikud, kodanikualgatusliku kooli õpetajad ja lapsevanemad ning Arvo Pärt. Traditsiooniliselt kubiseb ka Paasi seekordne artikkel valeväidetest ja laimust.»

Rahvavaenlaste ja imperialismi käsilaste paljastamisega tegeleb ka Postimehe 9. aprilli juhtkiri, kus muuhulgas öeldakse: «Lääs peab mõistma, et traditsioonilise usuvabaduse sildi all tegutseva Venemaa õigeusu kiriku organisatsioon kuritarvitab demokraatliku, vaba ühiskonna privileege, eesmärgiga tegeleda mõjutus- ja võib-olla ka luuretegevusega.» Lääs – see tähendab, meie liitlased ja patroonid, kes võiksid meid manitseda.

Milles need usuvabaduse kuritarvitused faktiliselt seisnevad, mis laadi mõjutustegevusega on tegeldud ning kes ja kus on luurajad, seda ei öelda. Lihtsalt on kleebitud rahvavaenlase silt, et kutsuda ühiskonnas esile pahameelt ja koguni viha väidetavalt meie demokraatlikke vabadusi kurjalt ära kasutava sisevaenlase vastu.

Vaenukampaania õhutajad mängivad inimeste eelarvamustele ja madalatele tunnetele. Seda tehes külvatakse pimedust inimeste hinge. Meis kõigis on mõtteid ja tundeid, mida kristlastena peame suutma kontrollida. Nõiajahiga kaasa minek tähendab hinges pulbitsevatele tumedatele tunnetele voli andmist, mida saab õigustada mõttega, et nii on moraalselt õige, ehkki Jumala ees jääme süüdi kurjale kaasa aitamises. Seetõttu saab öelda, et nii nagu sõda on suur patt Jumala ees, sest see vallandab – motiividest sõltumatult – kurja inimhinges ja ühiskonnas, nõnda ei ole ka poliitiline nõiajaht midagi muud kui «pimeduse tund ja meelevald», sest see toob kaasa vaid viha, vaenu ja ülekohut.

Õigusriik ei ole sõnakõlks, vaid vahend omakohtu ja ülekohtu kammitsemiseks. Kui mõni organisatsioon või selle juht on süüdi konkreetsetes õigusrikkumistes, siis tuleb vastavalt sellele käituda. Kellegi teise süüd ja vastutust ei saa üle kanda neile, kes pole sellega kuidagi seotud. Konkreetselt: mida kurja on teinud MPEÕK kogudused, vaimulikud ja usklikud? Nende kollektiivne karistamine võib mõne «patrioodi» hinge täita üürikese rõõmuga, et «sibulatele» näidati koht kätte, kuid saavutatud ei ole muud kui niigi habraste ühiskondlike lõimede rebenemist. Kui naaberriigi ühiskondlikus elus puhutakse parasjagu välja manatud stalinismi vaimule uut elu sisse, siis ei pea meie siin Eestis tegema sedasama, ehkki kiusatus on kange.

Eelkõige tahaksime selgitada meie Kiriku staatust Eestis ja suhet Moskva Patriarhaadiga.

1. Meie Kirik. Me oleme Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (lühendatult MPEÕK). Eesti keele grammatika sunnib meid sõnu selliselt seadma, et kõigepealt kuuleme-näeme MP ja siis EÕK. Tegelik pilt on ikkagi selline, et meie Kirik on ajalooliselt siin Eestis tegutsev Õigeusu Kirik, mis on nii ajalooliselt kui kanooniliselt seotud MP-ga. Kirikusse kuuluvad Eestis elavad inimesed. Nende seas on erineva kodakondsusega inimesi (eesti, vene, ukraina, valgevene, ilma kodakondsuseta jne), kellel kõigil on meie põhiseadusest lähtuvalt õigus usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadusele.

2. Väga tihti kantakse kõik Moskvas toimuv automaatselt üle ka meie oludesse. Öeldakse, et me oleme patriarhi ja Vene Õigeusu Kiriku (edaspidi VÕK) otsealluvuses. Praegu väga teravalt, aga ka varem on meid üritatud teha otseselt vastutavateks näiteks patriarhi sõnade eest. See ei ole nii. Tegemist on vääritimõistmisega. MPEÕK ei saa ja ei vastuta patriarhi sõnade eest.

3. Kanoonilised ja administratiivsed sidemed. Mida võiks siis öelda administratiivsest alluvusest? Kui keegi arvab, et Moskvast antakse otsene käsk, ukaas jne, sellisel kujul alluvust ei ole. On kanooniline side. Eesti Kirik sai 1920. a. Vene Õigeusu Kiriku patriarh Tihoni poolt iseseisvuse kiriklik-administratiivsetes, majanduslikes, hariduslikes ja kiriklik-ühiskondlikes suhetes. S.t et Kirik toimetab siin kohalikes tingimustes vastavalt kohalikele oludele. Me räägime siin kanooniliste sidemete hoidmisest erineva taseme struktuuride vahel. Patriarhid vahetuvad, kuid kanoonilised sidemed jäävad. Inimesed Kirikus võivad eksida. Aga iga inimliku eksituse peale pole võimalik Kirikut vahetada.

4. Miks me ei saa lõhkuda kanoonilisi sidemeid? Me ei saa ühepoolselt lõhkuda selliseid kanoonilisi sidemeid, sest me oleme autonoomses staatuses. See pole meie võimuses ja see oleks meie südametunnistusega sügavas vastuolus. Seda esiteks. Teiseks, VÕK pole võtnud vastu kiriklikul tasemel midagi sellist, mis sunniks selleks Kirikust lahkuma. Rahvusliku Kogu puhul pole tegemist kirikliku struktuuriga ja seda enam ei saa seal vastu võetud dokument olla aluseks mingite kiriklike sidemete lõhkumisele.

5. Patriarh ja Kirik. Meil on kanooniline seos kogu Kirikuga ja patriarhiga kui eestseisjaga. Kanoonilised seosed tähendavad ka vastastikku teineteise eest palvetamist Kui me räägime palvest patriarhi või ka riigivõimude eest, siis me mõistame seda kui meie poolt Jumalale esitatud soovi, et Issand suunaks nii kiriklikke kui ilmalikke valitsejaid tõe tundmisele ja selle järgi käitumisele. Palve ei ole mõistetav heakskiidu andmisena inimese tegevusele.

6. MPEÕK liitmine Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. On õige mitmeid põhjuseid, mis täna teevad Kirikute ühinemise väheusutavaks. Ajalooliselt on need Kirikud küll mõlemad välja kasvanud Vene Kirikust ja patriarh Tihoni poolt antud autonoomiast. Aga hilisem aeg on teinud palju korrektiive. 1993. aastal tekkis lõhe Õigeusu Kirikus ja selle lahendamiseks otsiti erinevaid võimalusi. Kokkulepe saadi lõpuks 1996 Zürichi kohtumisel, kus osalesid Moskva Patriarhaadi ja Konstantinoopoli Patriarhaadi esindajad. Selle kokkuleppe märksõnadeks olid «rahu» ja «võrdsed õigused». Võrdsed õigused nii kiriklikus kui juriidilises mõttes. Kogudustele anti õigus teha oma valik ja edasi pidid mõlemad struktuurid tegema koostööd, et kogudused need õigused ka kätte saaksid, sh ka ajaloolise järjepidevuse tunnistamise mõlemal juhul koos siit tulenevate õigustega. Midagi sellist kahjuks siiski ei realiseerunud. Selline usaldamatus püsib ka praegu ning inimesed püsisid meie Kirikus ka sel ajal, kui sellel ei olnud juriidilise isiku staatust. Kui praegu hakata seda situatsiooni jõupositsioonilt lahendama, siis näeme siin väga tõsist riivet usu-, südametunnistuse- ja veendumuste vabadusele ja see tähendab väga suure osa inimeste põhiseaduslike õiguste rikkumist.

7. Süüdistused julgeolekuriskide tekitamises. Nädal tagasi avaldasime Sinodi läkituse, milles tunnistasime, et ei nõustu väljaütlemiste ja ideedega, mis on toodud Vene Rahvusliku Kogu dokumendis. Me rõhutasime, et meie koguduste liikmed tunnetavad end osana kohalikust ühiskonnast ja meile jääb arusaamatuks, miks meid pidevalt üritatakse välja tõugata. Me ei saa rääkida iga üksikisiku mõttelaadi tasemel, kuid me saame rääkida Kiriku juhtkonna ja preestrite tasemel, kes seda suhtumist ka rahvale edasi kannavad. Aga puutume kokku otse vastupidisega. Eelkõige massiteabevahendite läbi. Aga ka riigivõimude poolt. Astudes konkreetse Kiriku vastu, astub riik teatud osa oma elanike ja kodanike vastu, nende usuvabaduse vastu. Kas meie vastu suunatud viha õhutamine on millegagi õigustatud? Me ei tunne, et oleksime andnud selleks põhjust. Kas just see ei ole julgeoleku riski suurendamine?

Hiljuti heaks kiidetud dokument «EELK teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» vajab lähemat tähelepanu. Dokumendi aluspõhimõtted ja lähtekohad on küsitavad ja vildakad, samas tahetakse selle abil reguleerida teoloogiliste arutelude pidamist meie kirikus.

Saan ruumikitsikuse tõttu peatuda vaid mõnel aspektil. Dokumendi teine lõik algab väitega: «Meie kiriku liikmete vaheline osadus lähtub sellest, et Jumal on meid kõiki loonud». Kirikuliikmete vaheline osadus seisneb eeskätt osaduses õiges kristlikus usus. On suur vahe, kas võtame kiriklike arutelude aluseks üldinimliku vendluse või lähtume ilmutatud usust. Kirikus seisab eespool usuosadus.

Sihiks seatakse, «et meie usk püsiks kindlana ja me õpiksime kuulama ja austama erinevatel teoloogilistel seisukohtadel olevaid kiriku liikmeid». Tõepoolest, sugugi mitte kõik eriarvamused ei kõiguta usku. On eelistusi, mis puudutavad hingeõndsuse seisukohalt väärtusneutraalseid asju (adiaphora) – näiteks seda, kas kanda albat või talaari. Mõlemad kombed on austusväärsed. Samuti esineb arvamusi, mida ei reguleeri üldkehtiv õpetus. Nende üle võib vabalt arutleda. Augsburgi usutunnistuse (AU) kohaselt võib erinevusi olla välistes kommetes, kuid mitte kiriku õpetust puudutavates küsimustes. Luterluses lähtub iga õpetus nimelt Jumala sõnast. Väärõpetusi, mis on sellega vastuolus, ei tohi sallida.

Seetõttu tekib ametliku õpetuse vaidlustamisel tõsine kokkupõrge. Viimastel aastatel on see juhtunud homosuhete aktsepteerimise küsimuses. Mõned vaimulikud ja teoloogid on seadnud kirikus kehtiva arusaama kahtluse alla, mistõttu on ka «suhted … teravaks muutunud.» Dokumendist nähtub, et seonduvad teemad on kavas juba mõne aasta pärast päevakorda võtta. Aastal 2026 on ette nähtud arutelu teemal «Soolisus ja seksuaalsus», järgmisel aastal «Abielu tähendus ja pühadus».

Paljude kirikute kogemus näitab, et uuendajad alustavad oma modernistliku programmi läbisurumist uute tõlgenduste esitamisest. Nad lähtuvad liberaal-progressiivsest vaatest, justkui peaksid väidetavalt uued teadmised või tõlgendused viima meid õpetuse muutmisele. Sarnases vaimus märgitakse ka antud dokumendis: «Teoloogiline arutelu on informeeritud, s.t arvestab asjakohaste valdkondade parimate teadmistega.»

Oluline on tähele panna, et dokumenti on sisse kirjutatud kontseptsioon, mis ei kõnele ühtsusest usus, vaid ühtsusest erinevustes (unity in diversity). Esitatakse väide: «Evangeelne teoloogia võimaldab osadust erisuses, s.t tunnistab paljudes küsimustes eriarvamusi.» Sellele lisatakse, et «eriarvamustele jäämisel korral ei ole arutelu osapooltel kohane teha avaldusi, mille tulemusena võiks omavaheline kiriklik osadus katkeda.»

Niisiis nõutakse senise õpetuse järgijatelt, et nad taluksid kirikusse toodud uusi vaateid ja tõlgendusi ning ei teeks neist kirikuosaduse katkemise küsimust. Alalhoidlikele pannakse talumis- ja vaikimiskohustus, uuendajate innovatsioonidele aga ei seata mingeid piire.

Kas apostlid soovitavad oma kirjades midagi säärast, kui kõne all on ekslikud õpetused ja väärtõlgendused? Kas Martin Luther jäi osadusse Ulrich Zwingliga, kui viimane ei nõustunud luterlik-piibelliku armulauakäsitusega? Kas ta pigem ei öelnud talle: «Teil on teine vaim»? Ühtsus ja osadus lähtuvad ikkagi sellest, mida kirik Jumala sõna alusel õpetab, mitte ei võrdsusta ortodoksseid arusaamu heterodokssete arusaamadega.

Seetõttu on meie usualustega otseses vastuolus dokumendi viimane väide: «Arutelude eesmärgiks on koosmeel – paljusus ühtsuses, mis ei seisne üksikutes teoloogilistes arusaamades, vaid ühises usus Kristuses end ilmutanud Jumalasse ja tunnistuses temast.» Ei Piibel ega usutunnistuskirjad ei tunne mingit «koosmeelt» või «paljusust ühtsuses». Kiriku usuline üksmeel (AU magnus consensus) rajaneb ühtmoodi mõistetud, usutud ja tunnistatud usuartiklitel ja õpetustel, mitte vaadete paljususel.

See liberaalse protestantismi loosungeid ja eksitusi kordav dokument kõneleb enda eest, olles olemuselt heterodoksne ja ebaluterlik. Teoloogilist arutelu kirikus ei saa rajada heterodokssetele alustele või vildakatele lähte-eeldustele. Tegemist on kiriku liberaalse tiiva katsega suruda kirikule omaenda tingimustel peale nii arutelu kui aruteluteemasid (näiteks siinkirjutaja pakutud teema lükati selgitusteta kõrvale).

On ilmne, et säärane algatus üksnes lammutab usku, lõhub EELK-d ning on õiguslikult kehtetu ja usuliselt taunitav. Kõnealune dokument tuleb ümber teha või tagasi võtta.

Artikkel ilmus esmalt ajalehe Eesti Kirik veebiversioonis 3. aprillil 2024.

Veiko Vihuri on teoloogiadoktor ja endine EELK õpetuskomisjoni liige

«Ära karda!

MINA OLEN – Esimene, Viimane ja Elav.

Mina olin surnud – ent ennäe: ma elan

igavesest ajast igavesti

ning minu käes on Surma ja Allmaailma võtmed.»

 

(Kristuse sõnad Johannese ilmutuse 1:17–18 Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes)

Keskpäeva ajal saadab Pilaatus ühe tsentuurio hukkamiskomisjoniga ja kolme surmamõistetuga väikesele künkale linna loodemüüri ees. Vajalikud ristpalgid seisid väljas hukkamisplatsil juba varasematest eksekutsioonidest. Põikpuid pidid kolm surmamõistetut ise kandma. Jeruusalemma suursugused naised toovad vaba kombe kohaselt kruusi veini uimastavate essentsidega hukkamisplatsile. Nutunaised saadavad kurba rongkäiku professionaalse halamisega. Jeesus pöördub ümber: «Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu, vaid enda ja oma laste pärast» (Lk 23:28j). Nad valisid Barabase. Nad kutsusid Jeesuse vere enda ja oma laste peale (Mt 27:25). Jumal võtab neid sõnast.

Väljas võllamäel pakutakse surmamõistetuile uimastavat jooki. Jeesus keeldub (Mk 15:23). Siis asub hukkamiskomando oma barbaarse kutsetöö kallale. Jeesus lüüakse risti keskele, teised kurjategijad temast paremale ja vasakule. Sünheedrioni [Sanhedrin – juutide suurkohus] juhtivad mehed on ilmunud tunnistajatena kohale (Mk 15:31). Kaifas on siin ülempreesterlikus ametis. Ta ootab valeprohveti süütunnistust, tagasivõtmist, mis Suure Sünheedrioni surmaotsuse «õigustaks». Siis võib suurinkvisiitor ärataganemisjutlustaja patud andeks anda ja ristilöödu sureks õndsat surma.

Vastavad paragrahvid ketseri-seadusandluses: «Apostaadi hukkamine toimub ’ad maiorem Dei gloriam’. Rahva hukutaja peab surema, et hukatus ei leviks kaugemale. Kuri tuleb hävitada, et Jumala viha taganeks rahva pealt. Jumalatu hukkamine tuleb kasuks temale endale ja rahvale. Kui surmamõistetud enne hukkamist tunnistavad oma süüd ja seda kahetsevad, siis on neile Jumala andeksandmine ja osa tulevasest maailmast kindel. Isegi süütu hukkamine võib tulla kasuks õigusliku korra säilitamisele ja jumalarahva õndsusele.»

Maailmaajaloo kõigist suurmeestest annab traditsioon edasi mingisugused Viimased sõnad, mis oma olemuselt on enamasti enam-vähem kontrollimatud. Evangeeliumid teatavad Crucifixus’e seitsmest sõnast. Üks on Markusel, seesama Matteusel, kolm leidub Luukal ja veel kolm Johannesel (Mk 15:34; Mt 27:46; Lk 23:34.43.46;Jh 19:26.28.30). Kas kõik need sõnad on ajaloolised? Kaasaegsed tunnistused õpetavad, et ristilööduid ümbritsesid hukkamisplatsil sageli omaksed, sõbrad ja vaenlased ja et nad pikkade ja piinarikaste tundide jooksul kuni oma surmani veel nii mõndagi ütlesid. Seetõttu pole iseendast sugugi võimatu, et Jeesus on kõik need sõnad ütelnud, mida neli ristilöömisteadet temast edasi annavad.

Ristilöödu esimene sõna on Luuka 23:34 järgi eestpalve: «Minu Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad». See on ehtne Jeesuse sõna, öeldud täiesti Matteuse 5:44 vaimus ja pealegi eeldatud Jaakobus Õige ja Stefanuse viimastes eestpalvesõnades (vrd Ap 7:60). Aga ta erineb kõigist neist pöördumise poolest palve alguses: «Minu Isa!» Ristilöödu pöördub täiesti isiklikult «oma» Isa poole ja palub võõra süü pärast, rahva pärast, kelle üle ta oli just kuulutanud apokalüptilist häda (Lk 23:29), Kaifase pärast, kes on viinud ta ristile, kes nüüd tema ees seisab, et võtta tema süütunnistus vastu ja jätta ta lõpuks Jumala armu hooleks.

Rahvas vastab valju pilkamisega, kleerus eesotsas (Lk 23:29jj). Ainult kurjategija mõistab midagi selle varjatud majesteetsusest, kes jagab temaga kurjategija saatust: «Jeesus, mõtle minu peale, kui sa oma riiki tuled» (Lk 23:42). Ja nii vastab Ristilöödu ning tõotab röövmõrtsukale koha paradiisi, tingimusteta, nagu ainult Jumal ise võib tõotada: «Veel täna.»

Risti all ei seisnud ainult pilkajad, vaid samuti apostel Johannes ja mõned ustavad naised, kes olid teda Galileast peale saatnud, nende hulgas Jeesuse ema (Mk 15:40; Jh 19:25). Maarja ilmumine Kolgatale oli tunnistus. Ta tunnistas, et ta kuulub äraneetu kogudusse. See tähendas lahtiütlemist Jaakobusest ja tema vendadest, kes ennast Jeesusest veel eemale hoidsid, see tähendas vanaaja Palestiinas naise jaoks täielikku kodutust ja kaitsetust silmapilgul, kui ta pärast meest kaotas veel poja, kellega ta oli eriliselt seotud. Jeesus teadis seda. Ristilöödul oli õigus teha veel ristil oma testament. Jeesus kasutab seda õigust ja asetab vanajuudi perekonnaõiguse ametlikus formulatsioonis oma ema apostel Johannese kaitse alla: «Naine, vaata, see on sinu poeg. Poeg, vaata, see on sinu ema» (Jh 19:26j).

+ + +

Kõigis evangeeliumides on siinkohal mingi katke. Jeesus ripub sõnatult, võib-olla teadvusetult. Ülempreestrid kaovad ja nüüdsest peale neid Kolgata-teates enam ei mainita. Ka ülejäänud senaatorid tõmbuvad tagasi. Kuhu? Nad lähevad in corpore jumalateenistusele. Kell 13.30 algab templis igapäevane õhtuliturgia, täna varem kui muidu, kuna sel aastal langeb paasapühade ettevalmistuspäev (pühade laupäev) kokku hingamispäeva ettevalmistuspäevaga (Mk 15:42; Jh 19:14) ning sabatirahu alguseks kell kuus õhtul peab olema viidud õigeaegselt läbi suur rituaalprogramm. Esmalt ohverdatakse templis tall igapäevase ohvrina. Seejärel kogunevad preestriteenistuskorra kakskümmend neli vanemat, kes ilmuvad Pühasse Linna samaaegselt ainult kolmeks suureks palverännakupühaks, ja algab paasapühade laupäeva ülimalt püha lepitusrituaal. Tapetakse loendamatud paasatalled ning preestrid piserdavad nende verd altarile.

Vahepeal kuulutavad pasunad palveaega ja kutsuvad kogu linna õhtupalvele. Leviidid mängivad harfidel ja laulavad kiituspsalme: «Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan Issanda tegusid» (Ps 118:17); «Kivi, mille ehitajad on minema visanud, on saanud nurgakiviks» (Ps 118:22). Pasunahelid ja sarvesignaalid kuulutavad kaugele kuuldavalt suurt sündmust, et Jumal sõlmib verega piserdatud altari juures lepituse ja rahu oma rahvaga. Siis lahkub pühalik inimhulk tapetud talledega templimäelt, paasatalled küpsetatakse kodus ja veel enne kella kuut õhtul avavad majaisandad paasasöömaaja. Täna alustavad nad seda õnnistuspalvega, mis uuendab seitsmenda loomispäeva mälestust: «Nii viidi lõpule taevas ja maa ja kogu nende vägi. Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mille ta oli teinud, ja hingas seitsmendal päeval kogu oma tööst … mille ta oma Logosega oli loonud.»

+ + +

Hukkamispaigal linnamüüri ees on kella ühe paiku muutunud vaiksemaks. Ristide vahel seisavad veel üksnes vältimatud hukkamise tunnistajad, jõuk sensatsioonijanuseid juute, kellel on veel aega paasasöömaaja alguseni, mõned naised ja sõbrad (Mk 15:35.40; Lk 23:49; Jh 19:25.35). Vahisõdurid heidavad täringut. Tsentuurio on valmistunud pikaks õhtuks. Ristilöödute suremine kestab tavaliselt palju tunde (Mk 15:44; Lk 23:38; Jh 19:24).

«Üheksandal õhtutunnil kisendas Jeesus valjusti ja ütles: Elohi, Elohi, lama sabachtani, see tähendab eesti keeles: Minu Jumal, minu Jumal, miks sa oled mind maha jätnud?» (Mk 15:34). Ta tunnistab Jumalat, keda ei tunne keegi muu kui tema ise (Mt 11:27). Seda Jumalat on ta kuulutanud, nagu antiikaja inimene kuulutab oma Jumalat maailmas, kus on palju jumalaid. Selle eest on ta surma mõistetud (Mk 14:64).

Kas see Jumal, keda Jeesus on kuulutanud, ilmutab ennast Jeesuse kohtumõistjate silmadele ja kõrvadele? Midagi selletaolist ei juhtu. Jeesuse Jumal on tunnistaja maha jätnud. Ta on ta avalikult hüljanud. Ta on ta täiesti üksi jätnud. Jeesus ise ütleb selle välja. Ei ole kahtlust, et Markuse 15:34 on ehtne.

Aga Jumalast mahajäetuse infernoski ei loobu Jeesus jumalausust: Eli, Eli… Ta ei ütle Jumalast lahti, et surra (vrd Ii 2:9 «Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!»). Ta peab «oma» Jumalast kinni, ta kutsub teda: «Minu Jumal, minu Jumal.» Jeesuse Jumal on oma tunnistaja maha jätnud, Jeesus aga ei lase oma Jumalast lahti.

See on 22. psalm, mida ristilöödu palvetab. Juudi tsiteerimistava järgi toob Markus ära ainult psalmi algusrea. Jeesus aga palvetab tõenäoliselt kogu psalmi, vähemalt kuni kaebamiseni janu pärast (Ps 22:16; vt Mk 15:36; Jh 19:28), oletatavalt kuni rahulike lõpuridadeni (Ps 22:32). Juudi tunnistajad on ehmunud. See ei ole ärataganemisjutlustaja patukahetsus, mida oodati, see ei ole ka nurjumisele määratud meeleheide. Nad kuulevad passioonipsalmi, mis Jeesuse aja juutluse Messiase-teoloogias ja Messiase-ootustes mängib otsustavat osa. Nad ei taha lihtsalt tajuda ega tunnistada, mida nad siin kuulevad. Nad moonutavad kohe esimesi sõnu: ta kutsub Eelijat (Mk 15:35). Nad teevad tema januga nalja ja joodavad Ristilöödut äädikaga (Mk 15:36; Jh 19:29).

22. psalmi palvetas Jeesus «üheksanda tunni paiku», see on kella kahe ja kolme vahel pärast lõunat. Seejärel palvetab Jeesus veel ainult oma isade sabati-, õhtu- ja surijapalveid. Kuid Ristilöödu suus saavad nad uue ja ainukordse mõtte. Ta palvetab (ettehaaravalt) sabati õnnistuspalvet, poole häälega, otsekui surmani väsinu: «Nii lõpetati… Ja Jumal lõpetas… ja hingas kogu oma tööst». Evangelist Johannes on sellest palvest jäädvustanud ainult ühe sõna, keskse sõna, mis siin kordub: «Lõpetatud». See saab tema jaoks kogu Kristus-töö kogumõisteks ja lõppsõnaks: mida Jumal Logose läbi loomispäeval alustas, selle on Jumal lunastuse päevil Logose kaudu lõpetanud (Jh 1:3; 19:28). Otsustav lepitustegu ei ole neil paasapühadel toimunud Siionil, vaid Kolgatal (vrd Jh 19:36; Ilm 5:6jj). Jeesus vaatab tagasi oma elutööle: «See on lõpetatud» (Jh 19:30; vrd Jh 5:17; 13:1; 17:4).

+ + +

Kella kolme paiku kõlab läbi linna templipasunate hüüd. Õhtupalve on kätte jõudnud. Ristilöödu Kolgatal kuuleb seda ja loeb palvet, mida sel tunnil palvetab kogu Iisrael: «Sinu kätes on elavate ja surnute hinged. Sinu kätte ma annan oma vaimu, sina oled mind lunastanud, Issand, sa ustavuse Jumal… Issanda, Iisraeli Jumala nimel: mu paremal käel Miikael, mu vasemal käel Gaabriel, mu ees Uuriel, mu taga Raafael ja mu pea kohal Jumala ligiolek.» Kuid Jeesus loeb seda palvet sel kujul, nagu ta seda oma lapsepõlves on õppinud: «Abba, sinu kätte ma annan oma vaimu.» Ta ütleb seda valju häälega, nii nagu tava nõuab (Lk 23:46). Ema, kes teda kord oli nii palvetama õpetanud, seisab eemal ja kuuleb seda. «Ja kui ta seda oli ütelnud, heitis ta hinge.» (Lk 23:46; Jh 19:30b).

Kui tulid sõdurid, et ristilöödute liikmed murda ja seeläbi kiirendada nende surma ja äraviimist, oli Jeesus juba surnud. Paasatallel, ütleb neljas evangeelium, ei tohi ühtki liiget murda (Jh 19:36). Kui saabus sabat, lamas Jeesus juba hauas – ja hingas seitsmendal päeval (Jh 19:31.42). Nüüd võis paasasöömaaeg alata. Suure Sünheedrioni meestele, kes olid valeprohveti kõrvaldanud, sai see pidusöögiks ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks).

 

Käesolev artikkel põhineb lühendatult ja toimetatult E. Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» käsikirjalisel tõlkel.

«See mees on süütu,» mõtles Pilaatus ei tea mitmendat korda.

Varahommikul olid juutide usupapid tirinud tema peatuspaiga ette kellegi galilealase, keda nad nimetasid Jeesuseks. See mees oli juutide pühakojas märuli korraldanud. Pilaatusele kanti ette, et galilealase nimi kõlas paljude huulil, ja ta nõustus, et avaliku korra rikkuja tuleb igal juhul kinni võtta. Need kiviajas elavad habemikud olid ettearvamatud.

Südaöö paiku saatis ta pappide palvel välja terve väeosa, et see tüüp suurema kärata arreteerida. Vahistamine päise päeva ajal ja avalikus kohas võinuks kaasa tuua vägivalda ja rahutusi. Pilaatusel oli piisavalt mehi, et iga vastuhakk otsustavalt maha suruda, kuid ta ei pidanud mõistlikuks juute ilmaasjata ärritada. Pühadeaegne Jeruusalemm oli niigi nagu podisev katel, mis võis iga hetk üle keeda.

Tõsi, öise arreteerimisega oli see probleem, kuidas Jeesus pimedast linnast või selle ümbrusest üles leida. Linna oli saabunud tuhandeid inimesi ja paljud pidid peavarju otsima ümberkaudsetest küladest või ööbima lageda taeva all. Õnneks andsid ülempreestrid sõduritele kaasa teejuhi, kellegi Juudase, kes teadis, kus galilealased peatuvad. Sündmuste käik näitas Pilaatuse kaalutluste paikapidavust. Galilealane võeti ilma suurema vastupanuta kinni, tema kaaslased jooksid laiali. Neid ei hakatud püüdma.

Kuid nüüd piisas vaid ühest pilgust, et aru saada – tema ette toodud mees ei olnud mingisugune terrorist. Pilaatus ei olnud halb inimestetundja ja esmamulje pettis teda harva. Trooninõudleja moodi see lihtrahva seast pärit mees küll ei olnud. Pigem üks järjekordne usukuulutaja, kes tänaval uskmatuid Jumala viha ja põrguga hirmutas.

«Kas sina oled juutide kuningas?» küsis ta hakatuseks. Ülempreestrid olid galilealase kohta väitnud, et mees püüdis ennast poolehoidjate abil kuningaks tõsta.

Vahialune tõstis pilgu ja vastas: «Kas sa ütled seda omast peast või on teised sulle seda minu kohta öelnud?»

Mees vastas häbematult. Pilaatus tundis, kuidas temas kasvas ärritus. Kelleks need juudid teda õige peavad? Kõigepealt olid tema juurde tulnud usupapid jäänud ootama ning lasid ta pretooriumist välja kutsuda, et roojastumist vältida. Väljavalitud rahvas, neil ei sobinud «uskmatute» majja sisse astuda. Ja nüüd hakkas ka kinnipeetav plõksima.

«Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte,» nähvas Pilaatus. «Mis sa oled teinud?»

«Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit,» vastas galilealane.

Nii-nii. «Sina oled siis ikkagi kuningas?»

«Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.»

Taga targemaks. Tõe seest, tõe kohta… On ta oma arust mingi haritud filosoof või? Kirjutada ikka oskab?

Pilaatus ei tundnud usumüütide vastu põrmugi huvi. Kas kreeklaste kombel targutamine maailma asjade üle või vagatsev usukommete täitmine oli aidanud tal provintsi asehalduriks tõusta? Ta kaldus uskuma, et õnn naeratab tegijale mehele, kes enda peale loodab.

«Mis on tõde?» ütles ta õlgu kehitades.

Talle turgatas pähe nutikas mõte.

+  +  +

Pilaatus tundis taas ärritust, kui Jeesus tema juurde tagasi toodi. Ta oli näinud väljapääsu vahialuse saatmises Heroodes Antipase juurde. Jeesus oli galilealane ja seega Galilea nelivürsti võimualune. Heroodes oli pühadeks linna saabunud ja näitles, et on kõva usumees. Pilaatus pani lootuse sellele, et asehalduri heatahtlikust žestist meelitatud Heroodes lahendab ise asja ära. Pilaatusel polnud kohustust Jeesust temale loovutada, vähemalt mitte enne, kui kurjategija väljaandmist ametlikult nõuti. Heroodes polnud seda teinud.

Nüüd aga oli Jeesus tagasi, üll purpurne kuningamantel, milles ta nägi eriti groteskne välja. «Sul oli kindlasti väga lõbus,» mõtles Pilaatus Heroodest silmas pidades.

Kuid see vana rebane oli ta läbi näinud ja kinnipeetava viisakalt tagasi saatnud.

Niisiis pidi ta ise selle probleemiga edasi tegelema. Ausalt öeldes oleks ta parema meelega oma alalises residentsis Kaisareas meretuult ja tsivilisatsiooni hüvesid nautinud. Jeruusalemm mõjus iga kord nii vaenuliku ja barbaarsena.

+  +  +

«No vaadake seda inimest!» ütles Pilaatus, kui Jeesus nende ette toodi. Ta oli käskinud galilealast piitsutada – rohkem küll juudi pappide rõõmuks ja nende verejanu kustutamiseks kui lootuses kriminaal­menetluse tarvis uut infot hankida. See mees ei olnud mässaja ega terrorist, selles oli ta täiesti kindel.

Sõdurid olid omal tahumatul moel vahialusega pisut müranud. Galilealase pähe oli vajutatud okaskroon. Õlgadele asetatud purpurmantel varjas veriseid piitsavorpe seljal ja külgedel. Juutide «kuningas» pakkus tõesti haletsusväärset vaatepilti.

Ennäe inimest! Mihály Munkácsy maal, 1896. Wikimedia Commons

 

«Teil on ju kombeks, et ma paasapühal teile kellegi vabaks lasen. Kas te soovite nüüd, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?» küsis Pilaatus.

Tal olid kongis mõned kinninabitud terroristid, kes ei tahtnud kuidagi mõista, et Pax Romana’le polnud alternatiivi. Need põmmpead olid rahuvastastes kuritegudes juba süüdi mõistetud ja ootasid surmaotsuse täideviimist. Nende seas oli keegi «pühasõdalane» Barabas, tegelikult lihtlabane bandiit ja mõrtsukas. Ja kujutage ette, kogu see juutide jõuk eesotsas pappidega pistis kisama: «Ei, mitte teda, vaid Barabas!»

Kõlasid ka hüüded: «Löö risti! Löö risti!» See käis Jeesuse kohta.

Muide, Barabase õige nimi oli Jeesus. Niisiis seisis Pilaatuse ees kaks Jeesust ning ta pidi nende vahel valima. Pilaatus kirus ennast, et tema väike kavalus oli läbi kukkunud ja tal tuli vastutahtsi vabaks lasta mees, kes oli röövel ja mõrtsukas. Pilaatus oli asehaldurina neli aastat seda provintsi juhtinud ja ikka ei osanud ta nende rätipeade meeleolusid õigesti hinnata.

Lähenes keskpäev. Terve hommikupooliku oli ta selle asjaga tegelenud. Ta oleks võinud nendele vagatsevatele klounidele järgi anda ja langetada neile meelepärase otsuse. Galilealase elu polnud midagi väärt. Mees oleks võinud olla palju alandlikum ning teada oma kohta. See oli tema viga, et ta hakkas juba Galileas ja nüüd ka Jeruusalemmas laia lehte mängima. Tema surm ei oleks kellelegi korda läinud. Ta polnud Rooma kodanik ning tema saatuse kohta poleks küsimusi esitatud.

Kuid Pilaatuses oli tärganud hasart ning ta otsustas Kaifasele ja tema äiale, vanale ülempreestrile Hannasele, kes oli paljude jaoks tegelik autoriteet, mitte kinkida lihtsat võitu. Asehaldurina ei saanud ta jätta muljet, et kamp habetunud usumehi võib iga kell tema uksele koputada ja mõnele haledale vennikesele surmanuhtlust nõuda. Lapski sai aru, et see Galilea palvevend käis neile kõvasti närvidele ja nad tahtsid temast hirmsasti lahti saada. Roomlaste abiga.

«Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!» pakkus ta.

Aga seda neetud kometit etendatigi varahommikust saadik tema õuel just selle pärast, et nad ise ei saanud galilealast surma mõista – täpsemalt, surmaotsust omavoliliselt täide viia. Vähemalt mitte senikaua, kuni Pilaatus linnas viibis ja Rooma seaduste täitmise järele valvas. Inimõigusi ei tohtinud rikkuda.

«Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.»

Ah või jumala pojaks. Nüüd nad ütlesid välja selle, miks nad tolle Jeesuse peale kauna kandsid. Neil oli isekeskis mingi probleem oma usuraamatute tõlgendamisega ja nad soovisid temalt lihtsat «eksegeetilist otsust». Et nende «seadus» saaks täidetud.

Pilaatus otsustas veel kord vahialust küsitleda. Äkki ta ongi päris ehtne pühamees, nagu temast räägiti? Selge see, et usk kammis need habemikud peast täiesti segi, aga samas polnud tark ühtegi võimalust välistada. Pilaatus oli veendunud, et mingisugune kõrgem jõud on siiski olemas.

Galilealane aga vaikis. Tõepoolest, juutide upsakusel polnud otsa ega äärt, olid nad siis Galileast või Jeruusalemmast, ja kandsid nad siis kalleid ja pehmeid rõivaid või olid pandud ahelatesse.

«Kas sa ei räägi minuga?» küsis Pilaatus häält kõrgendades. «Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?»

Ristilöömine oli kahtlemata jõhker, kuid efektiivne karistusviis. Näiteks pärast edukalt maha surutud ülestõusu manitses miilide pikkune ristide allee metsikuid barbareid austama roomalikke väärtusi. Ristilöödutel oli piisavalt aega – vahel koguni päevi –, et janu ja piina kannatades ning surma oodates oma mittenõustumise tagajärgede üle järele mõelda.

Vahialune avas oma suu.

«Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte,» ütles ta.

Galilealane rääkis vaikselt, olles nähtavasti üsna kurnatud. Aga viis, kuidas ta neid sõnu ütles, ajas Pilaatusele judinad peale.

Pontius Pilaatus ei olnud kaugeltki arg mees. Alistatud territooriumeid ei saanud juhtida õrna südame ja pehme käega. Pilaatus võis vajaduse korral anda kõhklematult käsu jõudu kasutada, isegi tappa. Karmavõlg teda ei morjendanud. Vastutava riigiametnikuna lähtus lihtsast põhimõttest: terroristidega läbirääkimisi ei peeta. Kui vaja, tuleb nad kas või peldikus kasti lüüa.

Aga see inimene tema ees ei olnud terrorist. Oli ta jumalamees? Kas ta ise võttis oma usuluulusid tõsiselt? Igatahes kõneles see galilealane nii, nagu ei keegi teine. Ta kõneles meelevallaga. Vahest oli parem lasta tal oma teed minna.

Täis otsustavust läks Pilaatus tagasi pappide jõugu juurde ja ütles neile, et laseb selle galilealase vabaks. Kerigu nad kõik põrgusse.

«Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.»

Pilaatusele tõusis veri pähe. Ta suutis end vaevu talitseda. Need habemikud usupapid ähvardasid teda suisa avalikult. Mõistagi oleks isehakanud trooninõudleja vabaks laskmine olnud märk ebalojaalsusest keisrile. Pilaatusel polnud mingit tahtmist hakata võitlema kaebuste ja süüdistusega, nagu oleks ta oma ametiülesandeid hooletult täitnud ja terroriste kergekäeliselt vabadusse lasknud. Kuigi tõtt-öelda oli ta Barabase puhul just seda teinud.

Kavalad usupapid olid ta kahvlisse võtnud.

Mõte, et Tiberius Caesar avab isiklikult tema toimiku ja hakkab laekunud kaebusi läbi vaatama, pani tal kõhus keerama. Oli teada, et see raugastunud umbusklik türann soosis öördamist, mistõttu salakaebuste arv oli märgatavalt tõusnud. Senaatorid, patriitsid, kõrged riigiametnikud – mitte keegi ei võinud end kindlalt tunda. Riigiasjadest eemale tõmbunud ja poistepilastamisele andunud keiser rappis oma Capri villas igaüht, kes talle meele järgi ei olnud või kes halval momendil tema silma alla sattus. Jutud vana kiimas soku häbi- ja hirmutegudest ulatusid isegi kaugesse Orienti.

Aga tema, Pontius Pilaatus, Judea provintsi prokuraator, oli lugupeetud mees, Caesaris amicus. Keisri sõber. Vähemalt senikaua, kuni Caesar suvatses tema suhtes lahkust ja soosingut üles näidata ja kuni tal jätkus Roomas mõjukaid sõpru. Nagu julgeolekuülem Seianus. Pilaatusel ja ta lähikondlastel ei olnud millestki puudust. Iga kohalik, kes temalt midagi tõsisemat soovis, pidi pappi välja köhima. Ja mitte vähe. Isegi kui Judea oli Egiptusega võrreldes armetu kolgas, oli saatus teda selle tulusa ja prestiižika ametiga õnnistanud. Miks ta pidi oma õnne ära narrima?

Pilaatus käskis nüüd galilealase kohtukotta viia ja istus ise kohtunikuistmele. Oli juba keskpäev. Ilm kiskus pilviseks.

Ta andis märku, et talle toodaks veega täidetud kauss.

«Kas ma pean teie kuninga risti lööma?» küsis ta leebelt.

Ülempreestrid vastasid kooris, nagu oleksid seda lauset palju kordi kodus harjutanud: «Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.»

Oh neid silmakirjatsejaid. Pilaatusel ei jäänud märkamata, kuidas üks rätipea andis vargsi rahvahulgale märku ja taas hakkasid kostma hõiked: «Vii ära, vii ära, löö ta risti!»

«See mees on süütu,» mõtles Pilaatus, heites veel kord pilgu Jeesusele.

«Ibis in crucem. Sa lähed ristile,» lausus ta kuuldavalt ja kastis sõrmed vette.

+  +  +

PS. Väikese rahulduse ta sel päeval ikkagi sai. Kui galilealase pea kohale kinnitati tahvlike tema süütegu selgitava tekstiga «IESVS NAZARENVS REX IVDÆORVM», hakkasid usupapid ärritunult seletama, et see polevat poliitiliselt korrektne, vaid õigem oleks öelda: «Ta ütles: olen juutide kuningas».

«Quod scripsi, scripsi,» vastas Pilaatus ladina keeles nii ametlikult, kui vähegi oskas. Mitte ükski täpp ega kriips ei pidanud tahvlilt kaduma. Nii palju oli Rooma impeeriumil küll leegione, et kirjapandud sõna püsima jääks, põletatagu seejuures kasvõi terve Judea provints ühes nende usukojaga maani maha.

+  +  +

PPS. Kui galilealane ja teised surmamõistetud ära viidi, meenus Pilaatusele, et talle oli toodud sõnum. Ta rullis kirja lahti ja nägi, et see oli tema naiselt, kes oli koos temaga Kaisareast Jeruusalemma tulnud.

Kirjas seisis: «Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!»

Tõusis tuul. Kurjakuulutav pilvemassiiv kattis lõunas juba kogu taeva. Pimedus laskus aegamisi linnale kuni kella kolmeni pärast lõunat.

Kolgata. Mihály Munkácsy maal, 1886. Wikimedia Commons

 

Avaldatud esmalt 28. märtsil 2013 veebiajakirjas Meie Kirik

«Peetruse evangeeliumiks» nimetatud ebakanoonilise tekstikatkendi, mis leiti aastal 1886 Egiptusest ühe kopti munga hauast, tõlkis eesti keelde ja andis 1894. aastal välja pastor Matthias Johann Eisen, märkides saatesõnas: «Et tarvis ei oleks seda käsikirjas ümber käia lasta ja et valearvamisi uue evangeeliumi kohta ei tekkiks, näen tarviliku olevat evangeeliumi Eestigi keeles välja anda ja ühtlasi ta kohta oma arvamist avaldada.» Avaldame järgnevalt üksnes tõlke.

1. Juutidest ei pesnud aga keegi käsi, ka mitte Herodes ega ükski tema kohtumõistjatest.

2. Ja kui nad endid pesta tahtsivad, tõusis Pilatus ülesse ja siis käskis kuningas Herodes Issandat kinni võtta, neile üteldes: «Mis ma teid käskinud olen temale teha, seda tehke!»

3. Seal oli aga Joosep, Pilatuse ja Issanda sõber, ja kui ta kuulis, et nad teda risti löövad, tuli ta Pilatuse juurde ja palus temalt surnukeha.

4. Ja Pilatus saatis Herodese juurde ja palus temalt surnukeha.

5. Ja Herodes ütles: «Armas vend Pilatus, kui keegi teda ei oleks palunud, oleksin ma teda maha matnud, sest et ka hingamise päev ligi tuleb. Seisab ju seaduses kirjutatud, et päev ei pia looja minema tapetu üle.» Ja ta andis teda rahva kätte nende püha magedate leivade enne esimest päeva.

6. Need aga, kes Issandat kinni võtnud, tõukasivad teda jooksul ja ütlesivad: «Vedagem taga Jumala poega, sest me oleme võimust ta üle saanud!»

7. Ja nad panivad talle purpuri mantli selga ja panivad teda kohtu tooli peale istuma ja ütlesivad: «Mõista õieti kohut, Iisraeli kuningas!»

8. Ja üks neist tõi kibuvitsa krooni ja pani selle Issanda päha.

9. Ja teised, kes seal seisivad, sülitasivad talle vasta silmi, teised lõivad ta palede pihta, teised tõukasivad teda pillirooga ja mõned peksivad teda ja ütlesivad: «Nii austame Jumala Poega!»

10. Ja nad tõivad kaks kurjategijat ja loivad nende keskele Issanda risti. Tema aga vaikis, nagu ei oleks tall mingisugust valu.

11. Ja kui nad risti olivad püsti pannud, kirjutasivad nad selle peale: «See on Iisraeli kuningas.»

12. Ja nad panivad riided ta ette, jagasivad neid ja heitsivad liisku nende pärast.

13. Üks aga kurjategijatest noomis neid ja ütles: «Me oleme seda meie pahade tegude pärast saanud, mis me teinud oleme, see aga, kes inimeste Õnnistegijaks saanud, mis paha on tema teile teinud?»

14. Ja nad saivad vihaseks ta peale ja käskisivad, et ta sääre luid ei murtaks, et ta valuga sureks.

15. Oli aga lõune aeg ja pimedus kattis kogu Juuda maa. Ja nad olivad hirmunud ja ehmatanud, et ehk päev looja läinud, sest et ta veel elas, sest et neile kirjutatud: päike ei pia tapetu üle looja minema.

16. Ja üks neist ütles: «Andke talle sappi äädikaga juua!» Ja nad segasivad seda ja jootsivad teda.

17. Ja nad täitsivad kõik ja tegivad patud oma peade peal täielikuks.

18. Mitmed aga käisivad tõrvalontidega ja mõtlesivad et öö on, ja langesivad.

19. Ja Issand kisendas valjusti ja ütles: «Mu jõud, mu jõud, sa oled mind maha jätnud!» Ja kui ka seda oli ütelnud, võeti ta ülesse.

20. Selsamal tunnil katkes Jeruusalemma templi eeskate kaheks tükiks.

21. Ja siis kiskusivad nad naelad Issanda kätest ja panivad teda maa peale ja terve maa värises. Ja suur hirm tõusis.

22. Siis paistis päike (jälle) ja leiti, et üheksas tund oli.

23. Siis saivad Juudid rõõmsaks ja nad andsivad Joosepile surnukeha, et ta teda mataks, sest et ta ju kõik head, mis ta teinud, pealt näinud.

24. See aga võttis Issanda, pesi teda, mässis teda linasesse riidesse ja viis oma hauda, kelle nimi «Joosepi aed» oli.

25. Siis hakasivad Juudid ja vanemad ja preestrid, kui nad nägivad, mis paha nad enestele teinud, kaebama ja ütlema: «Häda meie pattudele, kätte jõuab kohus ja Jerusalema ots!»

26. Mina aga leinasin oma seltsilistega ja olime varjul, südamest murtud. Nad otsivad nimelt meid kui kurjategijaid ja kui neid, kes templi põlema tahaksivad panna.

27. Peale selle paastusime me ja istusime leinates ja nuttes ööd ja päevad kuni hingamise päevani.

28. Kirjatundjad, variserid ja vanemad kogusivad aga ühe teise juurde kokku, kui nad kuulsivad, et rahvas nuriseb, vasta rindu lööb ja ütleb: «Kui ta surma läbi need suuremad märgid on sündinud, siis vaadake, kui väga ta õige on!»

29. Vanemad aga hakasivad kartma ja tulivad Pilatuse juurde ja palusivad teda ja ütlesivad:

30. «Anna meile sõjamehi, et me ta hauda kolm päeva valvame, et ta õpilased ei tuleks ja teda varastaks ja rahvas arvaks, et ta surnuist ülesse tõusnud, ja teeks meile paha.»

31. Pilatus aga andis neile sajamehe ülema Petroniuse sõjameestega hauda valvama. Ja nendega tulivad vanemad ja kirjatundjad haua äärde.

32. Ja nad veeretasivad ühe suure kivi sajamehe ülemaga ja sõjameestega, kõik ühes koos, kes seal olivad, ja panivad ta haua ukse ette.

33. Ja nad panivad seitse pitseri sinna peale ja kui nad sinna olivad telgi ülesse löönud, valvasivad nad (hauda).

34. Vara aga, kui hingamise päev algas, tuli rahvast sinna Jerusalemmast ja ümberkaudu, et nad pitseritud hauda näeksivad.

35. Ööse aga, mill pühapäev algas, kui sõjamehed valvasivad, kaks korraga, sündis vali hääl taevas.

36. Ja nad nägivad taevast ennast avavat ja kaks meest sealt alla tulevat heledas paistuses ja haua äärde astuvat.

37. See kivi aga, mis ukse ette pandud, veeres iseenesest ära ja läks tüki edasi ja haud avas ennast ja mõlemad ja mõlemad noored mehed läksivad sisse.

38. Kui seda aga sõjamehed nägivad, häratasivad nad sajamehe ülema ja vanemad, sest need olivad ka seal valvajateks.

39. Ja jutustades, mis nad näinud, näevad nad jälle kolm meest hauast välja tulevat ja kaks tuevad ühte ja rist käib nende järele.

40. Ja kahe pea ulatab taevani, selle pea aga, keda nad viisivad, üle taevaste.

41. Ja nad kuulsivad ääle taevast, mis ütles: «Kas sa oled magajatele jutlust pidanud?» [Vrd 1Pt 4:6]

41. Ja vastuseks kuuldi ristilt: «jah!»

43. Need aga pidasivad ühe teisega nõuu ära minna ja seda Pilatusele teada anda.

44. Ja veel nõuu pidades nähti jälle taevad lahti tehtud ja üks inimene tuli maha ja läks hauda.

45. Kui sajamehe ülem seda oma meestega nägi, jätsivad nad haua, mis nad valvanud, ruttasivad ööse Pilatuse juurde ja jutustasivad suure hirmuga, mis nad näinud, ja ütlesivad: «Tõesti oli ta Jumala poeg!»

46. Pilatus aga vastas ja ütles: «Mina olen puhas Jumala Poja verest; teie meele pärast oli aga see!»

47. Selle peale tulivad kõik sinna, palusivad teda ja andsivad talle nõuu sajamehe ülemale ja sõjameestele käsku anda sest ei midagi rääkida, mis nad näinud.

48. «Sest meile on parem,» ütlesivad nad, «Jumala ees kõige suuremat pattu eneste peale koguda kui Juuda rahva kätte langeda ja kividega surnuks löödud saada.»

49. Pilatus käskis nüüd sajamehe ülemat ja sõjamehi ei midagi rääkida.

50. Pühapäeva homiku aga võttis Maria Magdalena Issanda õpilane (kartuse pärast Juutide eest, sest nad põlesivad vihast, ei olnud ta Issanda haual teinud, mis naesed surnute ja oma armsate haual tegema harjunud).

51. Enesega sõbrad ja tuli haua äärde, kus ta (= Issand) hinganud.

52. Ja nad kartsivad, et Juudid neid näeksivad ja ütlesivad: «Kui me ka sell päeval, mill teda risti löödi, ei võinud nutta ja kaebata, võime seda nüüd küll tema haual teha!

53. Kes aga veeretab meil ka kivi ära, mis haua ukse ette pandi, et me sisse läheksime, tema juurde istuksime ja teeksime, mis kohus (teha).

54. Sest suur oli kivi ja me kartsime, et meid keegi näeks. Ja kui me ei või, võime me küll ukse ette panna, mis me toome ja me nutame ja kaebame ta mälestuseks kuni me oma koju jõuame.»

55. Ja kui nad ära läksivad, leidsivad nad haua avatud ja kui nad sinna läksivad, kumardasivad nad endid sinna sisse ja nägivad ühe noormehe haua keskel istuvat, ilusa ja väga hiilgava riidega kaetud, kes neile ütles:

56. «Mis te olete tulnud? Keda te otsite? Ega ometi mitte seda, kes risti löödud? Ta on ülesse tõusnud ja ära läinud. Kui te aga ei usus, siis kumardage endid siia ja vaadake seda kohta, kus ta hingas, et teda enam seal ei ole. Sest ta on ülesse tõusnud ja sinna läinud, kust teda saadeti.»

57. Siis loivad naesed kartma ja põgenesivad ära.

58. See oli aga viimane magedate leivade päev ja paljud läksivad ära ja pöörsivad tagasi oma majadesse, sest et püha oli otsa saanud.

59. Me aga, Issanda kaksteistkümmend õpilast, nutsime ja leinasime ja igaüks läks sündimiste pärast leinates oma majasse.

60. Mina aga Siimon Peetrus ja Andreas mu vend võtsime omad võrgud ja läksime mere äärde, ja meiega oli Leevi, Alveuse poeg, keda Issand… [Siin katkeb «Peetruse evangeeliumi» tekst.]

© Meie Kirik