Meie, kristlased, ei suuda enam elada selles kaoses, mis sünnitab sõjasalku, relvastatud jõuke, terroristlikke rühmitusi ja islamiparteisid. Kui kaos pärast Iraagi invasiooni 2003. aastal valla pääses, mõistsime selle olukorra õudust. Lääne demokraatiad konspireerisid Süüria vastu ja on põhjustanud riigi infrastruktuuri hävimise ning majade, linnade, külade, monumentide ja arheoloogiliste mälestusmärkide purustamise. See on rumalate poliitikute tegevuse ja konspiratsiooni tulemus, ettekäändel tuua piirkonda demokraatiat.

Fukuyama optimistlikust “ajaloo lõpust” on möödunud paarkümmend aastat. “Keskaegne” islam on just esitanud läänele väljakutse ega kavatse piirduda oma ajaloolise levikualaga. Ja ehkki lääs võib praegu veel nautida globaalset juhtrolli ja sõjalis-tehnoloogilist üleolekut, annavad just läänes omaks võetud “väärtused” ning elu- ja mõtteviis islamile võimaluse.

„Palvetagem ja süüdakem küünlad kõigi lahkunud hingede eest, kes on Issanda palge ette jõudnud vägivalla ohvritena kõikjal maailmas või on oma elu pidanud jätma oma usku tunnistavate märtritena. Mõtleme palves Prantsusmaa riigi ja rahva ning kõigi teiste maade rahvaste peale, kus vägivald on lämmatanud armastuse ja inimesed on sunnitud selle eest põgenema või oma ja lähedaste elu pärast kartma.“

Overtoni aken – teooria, mida arendas 1990. aastate keskel praeguseks meie seast lahkunud Joseph P. Overton – kirjeldab akent, mis avaneb avalikkuse reaktsioonidena ühiskondlikele aruteludele. Overton töötas oma mudeli välja kirjeldamaks poliitilise kliima muutumist. Kuid ma usun, et selle abil saab valgust heita ka sellele, kui sügavad ja (enamasti) kahjulikud muutused on meie kultuuris ja ühiskonnas laiemalt aset leidnud. Kui eesmärgiks seatakse kultuuriliste institutsioonide õõnestamine, siis koosneb kogu protsess alates mõeldamatuse faasist kuni legaliseerimiseni viiest astmest.

Aggiornamento, avatus modernsusele ja inimesekultus… Sellest ajast peale, kui nad hakkasid maailma kuulama, ei suuda nad Kirikus enam milleski ühel meelel olla. Selle kohta ütleb Jeesus: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad“ (Lk 11:28).

Need kaks aspekti – kiriku ühtsus ja teiste südametunnistusega arvestamise vajadus – peaksid teed näitama iseäranis meie kirikus ja meie ajal. Küllap peaksid kirikujuhid erinevatele arvamustele vaatamata jõudma täielikule üksmeelele ja tegevuskavale, mis rajaneb varaste kristlaste kogemusele nende kõige raskematel kriisiaegadel. Sel juhul peaks sõnum vastastikusest hoolimisest ja armastusest eelnema kõigele muule.

Rahvuslus on muutunud kristlikes ringkondades tabusõnaks, seda peetakse kristlusevastaseks ning kujutatakse inimkonda lõhestava ideoloogiana. Kuuleme tihti, et ei ole võimalik olla samaaegselt kristlane ja rahvuslane, sest „ei ole siin juuti ega kreeklast”. Väikerahvale tähendab see, et peaksime salgama maha oma identiteedi, keele ja kultuuri ning hakkama osaks mõnest suurrahvast. Meie keelt käsitletakse probleemi ja lausa needusena, mis rahvast lõhestab. Kristlaseks saades oodatakse meilt, et meeleparanduse tulemusel piirame oma emakeele kasutuse ainult kodudega.

Nn poliitiline korrektsus ei luba Euroopal ja samuti Eestil kristlasi eelistada. Paradoksaalselt toob majandusmigrantide samastamine ehtsate põgenike ja tagakiusatutega ning ideoloogiline „diskrimineerimisest“ loobumine endaga kaasa tegeliku diskrimineerimise, mis seisneb selles, et need, kes eriti abi vajavad, jäävad üsna tõenäoliselt abita – ning kui nad ka siia jõuavad, tõmmatakse neile täiesti teenimatult kaela rahva pahameel, mille põhjuseks on hoopis poliitikute ja meedia üleolev ja dotseeriv hoiak ning mis on suunatud võltspõgenike ja nende abil suuri kasumeid teenivate inimsmugeldajate vastu.

„Viimaks ja võib-olla kõige tungivamalt on erinevad isad väljendanud muret, et sinodil, mis on mõeldud eluliselt tähtsa pastoraalse küsimuse – abielu ja perekonna väärikuse taaskinnitamise – käsitlemiseks, võib hakata domineerima lahutatud ja ilmalikult uuesti abiellunud inimeste armulauale lubamise teoloogiline ja õpetuslik probleem. [---] Liberaalsete protestantlike kirikute kollaps uuemal ajal, mida on kiirendanud nende lahtiütlemine kristliku usu ja praktika kesksetest elementidest pastoraalse kohandumise ettekäändel, hoiatab meid olema omaenda sinodidiskussioonides ülimalt ettevaatlik.“

Ortodoksi kirik on mitmes mõttes kirikuisade kirik. Ortodoksid ise peavad isade pärandit pigem jätkuvalt endi keskel elavaks. Nende kirik on kirikuisade kirik, mitte lääne skolastilise ladina või usupuhastuse kirikliku traditsiooni kirik.

Kristlasena on tema palved nüüd hoopis teistsugused: “Erinevalt sellest, kuidas palvetasin moslemina, tunnen, et Jumal tõesti kuuleb mu palveid ja neile vastatakse. Moslemina ei osanud ma midagi sellist oodata. Allah on otsekui kivijumal, väga abstraktne ja kauge. Palvetades Jeesuse poole olen Jumalaga isiklikus suhtes, Allahi poole palvetaja aga isiklikust suhtest rääkida ei saa.”

© Meie Kirik